Lugusid Kehra sovhoosist

1660

Meenutab LEHO TROLLA Anija valla Lehtmetsa külast.
Algus eelmises Sõnumitoojas.

Täpsustuseks eelmises le­hes  ilmunud meenutustele. 1985. aastal oli Kehra sovhoosil ligi 11 000 hektarit maad, millest üle 5800 oli põllumajanduslik. Riigile müüdi samal aastal 1001 tonni teravilja, 924 tonni kartulit, 871 tonni köögivilja, 6324 tonni piima ja 942 tonni liha.

Kuidas Jaroslavlis metalli järel käidi
Nõukogude ajal oli kord, et suurmajanditel pidid olema šeflusasutused nii Eestis kui ka NSV Liidus. Eestis olid Kehra sovhoosil šeflussidemed Tallinna Taksopargiga ja õmblusvabrikuga Baltika. Kuid sain rajooniisadelt võtta, et miks pole Kehra sovhoosil, mis asub nii heas raudteeühendusega kohas, sidemeid ühegi NSV Liidu tehasega.

Kord saime polügoonil jahil kokku Jaroslavli meestega. Tallinnas asus Jaroslavli laeva­ehitustehase üleandmisbaas. Jaroslavlis keevitati laevad kokku, Tallinnas anti neile enne ekspluatatsiooni minemist viimane lihv.

Meil hakkas jahil jutt istuma ühe Tallinna baasi tegelase Ossipoviga. Ta pakkus, et vaja luua šeflus­sidemed – ütles, et teil siin ilus koht ja jõgi, neile vaja siia datšat. Et Jaroslavlist tuleksid puhkama kõvad mehed. Enam pole mingi saladus, et seal asus ikka sõjalaevade tehas ning seal olid tähtsad kindralid ja teaduste doktorid. Mul kohe koitis, küsisin, kas neil rauda on. Vastas, et neil on sadu hektareid suuri rauavirnu. Kuna meil oli raud defitsiit, seda sai limiitide alusel, ütlesin, et seda on väga vaja.

Just enne meie kohtumist oli Soodla jõe ääres maha põlenud endise Anija kolhoosi saun. Pakkusin välja, et seal on ainult vundament ja varemed, et sinna võiks Jaroslavli tehasele datša teha. Neile koht väga meeldis ning Moskvas projekteeriti Jaroslavli tehase töötajate puhkeprofülaktoorium. Ehitus läks küllaltki kiiresti, materjalid toodi kohale rongiga. Karkass pandi püsti umbes kuu ajaga, siis viimistleti.

Šefluslepingu allkirjastamine pidi toimuma Jaroslavlis. Mulle pakuti, et tulge lennukiga. Mõtlesin, miks lennukiga minna, lähen parem veoautoga ja toon sealt kohe ka metalli. Võtsin Paul Talvari autojuhiks, sõitsime sinna kolm ööd-päeva. Kirjutasime lepingu alla, peadirektor Zverev ja tootmisdirektor Zõvin näitasid Volga kaldal kogu sadade hektarite suurust tehast.

Tõime Kehrasse nii palju kõige defitsiitsemat metalli, kui autokasti mahtus. Hiljem alati, kui meil rauda oli vaja, ütlesime ainult Tallinna baasile ja Jaroslavlist kohe saadeti. Meie saatsime vastu kartulit, kapsast, mõne kintsu liha.

Kuidas vanglatrellide asemel anti medal
Kui see lugu oli, mõtlesin algul küll, et nüüd trellid paistavad. Kui majandis midagi riknema läks või muud hullu juhtus, võeti direktor kriminaalvastutusele. Üks karm kogemus mul juba oli – kui sügisel murdis tiinete mullikate kari aiast välja ja läks raudteele, pidin mitu korda prokuratuuris käima. Nõuti seletuskirja, et ajasin karja raudteele sooviga Moskva seltsimehed rongis kraavi ajada. Taheti lausa 25 aastat anda. Nii et KGB kontrollis majandijuhte pidevalt.

Ühel aastal panime Raasiku osakonna viljakuivatisse-lattu üle 500 tonni otra. Sügisest saadik pärast kuivatamist polnud me seal laos käinud, kuid ükskord süda ütles, et peaks vaatama minema. Läksime peaagronoom Ants Miidlaga vaatama.

Tegime uksed lahti – terve ladu roheline, nagu jalgpalliväljaku muru. Ilmselt ei olnud kõik partiid nii hästi kuivatatud ning välisõhu ja altpoolt tuleva soojuse tõttu tekkis kondentsvesi, mis pani vilja kasvama.
Kutsusin peaveterinaararsti Ülo Haugase sinna, tema ütles, et seda loomadele anda ei või. Mõtlesin, et nüüd on küll riigivara hävitamise pärast kinniminek.

Mida teha? Siis tekkis mõte minna oma EPA-aegse koolivenna, varumisministri August Pedajase juurde. Ütlesin: kallis koolivend, kas aitad välja või kinniminek. Tema küsis, mis mure. Selgitasin, et 500 tonni otra on vaja viinaks teha. Minister ütles, et aitasin teda EPA ajal konspektidega, nüüd aitab tema mind. Helistas Moe piiritusetehase direktorile ja rääkis, et tal koolivennal müüa umbes 500 tonni otra. Ja et selle eest antakse Kehra sovhoosile vastu sama palju veiste jõusööta. Ikkagi varumisministri käsk ning kõik see oder läkski Moele.

Mina võtsin vagunitega vastu veiste jõusööda ning Kehra sovhoosi piimatoodang tõusis tänu sellele võrreldes eelmise aastaga 300-400 kilo. Vangimineku asemel pani parteisekretär Ivan Käbin mulle selle eest Tallinna linnuvabrikus rinda ordeni „Austuse märk“.

Kuidas  Moskva ministriproua mudast päästeti
Ükskord helistas mulle Kehrasse põllumajandusminister, et Moskvast on Eestis tähtsad külalised – NSV Liidu veisekasvatuse minister oma abikaasaga. Ministri nime ei mäleta,  oli igavene paks mees naine veel paksem. Põllumajandusministri jutt oli lühike ja konkreetne  – kui jõusööta tahad, võta Moskva minister vastu.

Tulidki siia, minister ja tema proua, Eesti põllumajandusministeeriumi loomakasvatuse osakonna juhataja Reinhold ja tema asetäitja Tuisk. Kutsusime nad kontori kaminasaali, söötsime kõhud täis, siis oli vaja sauna minna, sest tol ajal lahendati kõik niinimetatud äriküsimused saunas. Olime lasknud ka Jägala jõe ääres tehase taha jahimeeste sauna korraliku laua katta.

Kuna oli juulikuu, oli tehas remondis. Ja siis lasti jõgi alla, et saaks ka elektrijaama tammi remontida. Jõgi oli nii madal, et sauna juures vett peaaegu polnudki, vaid üks pisikene mudaloik.

Sauna leiliruumist viis jõkke liumägi. Hoiatasin küll ministrit, et seal on madal, ärgu mingu, aga tema vastas: „nitševoo!“  Ja nii tuligi Moskva daam pikkade alla põlve roosade aluspükstega, rind, nagu ühel kodumaatütrel peab olema, ning lasi müraki liumäest alla. Jäi jalgupidi mutta kinni ega saanud välja. Tema abikaasa ja üks meie loomakasvatustegelane läksid appi, vedasid naise kuidagi pori seest kaldale.

Õnneks ei juhtunud sellest midagi. Moskva külalised olid väga õnnelikud, et said esimest korda soome saunas käia. Nädala pärast saadeti Kehra sovhoosile Moskva sihitusega neli vagunitäit veiste jõusööta, millest jätkus meile umbes pooleteiseks kuuks. Meie zootehnikud olid väga tänulikud ning ka Eesti põllumajandusministeerium sai kiita – Moskvast anti teada, et Eestis on põllumajandusega kõik korras, näiteks Kehra sovhoosis.

Eelmine artikkelTulistamine
Järgmine artikkelAnija volikogu arutab osalust Sõnumitoojas