Loksa kolhoosi pidasid üleval abiettevõtted

3326
ANU ADAMSON esitas Vihasoo rahvamajas ülevaate Loksa kolhoosi ajaloost. Esiplaanil endine aseesimees MÄRT PRAKS ja peaökonomist MAIE KÜÜSVEK.

Kõige rentaablimad olid elektroonikatööstus ja aiand, meenutas kolhoosi endine peaökonomist MAIE KÜÜSVEK.

„Loksa kolhoos oli Harju rajoonis kõige pisem, aga põllumajandustoodangu näitajad hektari kohta kõige paremad. Vahel olid Kuusalu kolhoosil paremad näitajad,“ sõnas Maie Küüsvek pühapäeva, 28. oktoobri pärastlõunal Loksa kolhoosi ajaloopäeval Vihasoo rahvamajas, kuhu oli kogunenud poolsada inimest – endisi kolhoosnikke ning ka mõned nende lastest.

Ajaloopäeva korraldasid ühiselt Vihasoo Kultuuriselts ja Kolgaküla Selts. Nii seda kui ka tuleval laupäeval Kolgakülas toimuvat lõikuspidu rahastab Leader-programm MTÜ Arenduskoda kaudu.

Kolgaküla Seltsi tegevjuht Kaisa Linno lausus, et 45 aastat kolhoosi loomisest on piisavalt pikk aeg olnule tagasivaatamiseks ning samas ka lühike, palju on inimesi, kes seda mäletavad ja teavad rääkida teistele. Koos Anu Adamsoniga Kolgakülast on asutud koguma fotosid kolhoosielust ja inimestest ning muud materjali, et säilitada tulevaste põlvkondade jaoks.

„Kui mu lapsed küsisid, mida kolhoos tähendab, oli keeruline selgeks teha,“ tõdes Kaisa Linno.

Anu Adamson lisas: „Nädal tagasi vaatasime Kolgaküla filmifestivalil „Äratust“, kus kujutatakse küüditamise aega. See selgitab, kuidas kolhooside loomine käis. 1949. aasta 25. märtsi küüditamine pani asjad paika. Kes ei läinud kolhoosi, pidid olema väga tugevad inimesed.“

Loksa kolhoosi algusajaks loetakse 1. jaanuari 1967, kui liideti Majaka ja Murrangu kolhoos, mis omakorda oli varem kokku pandud veel pisematest kolhoosidest. Loksa kolhoosi piirid ulatusid Vihasoost-Tammispealt Kasispea ning Harani, Kolgakülast Kõnnuni, Valgejõelt Vanakülani. Keskus ja kontor asusid Vihasoos. Kolhoos lõpetas tegevuse märtsis 1993, registrist kustutati detsembris 1996.

Ajaloopäeval näidati 1989. aastal üles võetud filmimaterjali, mida on üle nelja tunni – esimees Gustav Arrak räägib Tammispeal mere ääres istudes kolhoosi piiridest, küladest ja tootmisest. On kaadreid kolhoosi spetsialistide nõupidamiselt, elektroonikatööstusest, aiandist, põllutöödest, aga ka Kolgaküla rahvamajas toimunud kolhoosiveteranide peost.

Filmis Uno Kukk Vanakülast Gustav Arraku tellimusel. Osa filmist saadi esimehe leselt Malle Arrakult, teine osa oli jäänud Maie Küüsveki kätte. Kolmandana näidati ajaloopäeval ETV võttegrupi 1976. aastal tehtud filmi aiandist, kommenteeris Mati Narusk.

Vanade kolhoosiasutajate auks korraldatud peol, kui 1949 sündmustest möödus 40 aastat, meenutab Gustav Arrak, kuidas talude loomad ja põllud sundkorras ühistati, kulakuteks võidi nimetada ka kahe ja kolme lehma pidajaid. Filmist näeb, et peol oli lavanurgas Eesti sinimustvalge lipp ning kauaaegsetele kolhoosnikele kingiti lilled ja klaas, millele oli trükitud „Loksa kolhoos“ koos rahvusvärvides kujundusega – mustvalge pääsukese ja sinise rukkilillega. Selle kujundas kolhoosi kunstnik Eda Kivila.

Filme vaadates lisasid ajaloopäevale tulnud inimesed omapoolseid kommentaare. Oli nii äratundmisrõõmu kui ka arutamist, tuletati meelde nimesid ning püüti ära arvata osasid ülesvõetud kohti.

Anu Adamson tegi ülevaate Loksa kolhoosi ajaloost. Ta käis arhiivides kolhoosidokumentidega tutvumas ja tõdes, et 1950-60ndate aastate koosolekuprotokollid on üksikasjalikud, neist saab kolhoosielust hea ettekujutuse, hilisemad protokollid on koostatud lakooniliselt.

„Esimesed kolhoosid loodi kohe 1949 aprilli alguses, siis oli aastane vahe, ülejäänud külad said kolhoosi 1950 mais-juunis,“ lausus ta.

Saalis anti üksteisele edasi Anu Adamsoni koostatud albumeid fotodega kolhoosiajast. Neis on koopiad kohalikelt inimestelt saadud piltidest, lisatud nimed ja kohad. Anu Adamson ütles, et suur abi oli albumite kokkupanekul kolhoosi endisest raamatupidajast Helgi Nurmsalust, kelle jutul käis Vihasoos mitmel korral. Albumitega saab tutvuda veel tuleval laupäeval Kolgaküla rahvamajas.

Helgi Nurmsalut kiitis ka Maie Küüsvek, kui meenutas, et kolhoos maksis vanadele lisapensioni, seda käidi isiklikult kohale viimas ning tänu Helgile oli teada, kes millises olukorras elab ja keda tarvis aidata.

Maie Küüsvek: „Haritavat maad oli Loksa kolhoosis üle 500 hektari, praegu on paljudel põllumajandusettevõtjatel rohkem. Riigilt kolhoosile raha ei antud, ise tuli teenida ja hakkama saada. Laenu sai võtta, pidi teatud aja jooksul tagasi maksma. Kolmandiku sissetulekust saime aiandist, teise kolmandiku elektroonika- ja märgitööstusest, kolmanda põllumajandusest. Kasumist ehitati tootmishooned ja elumajad, kool ning lasteaed. 1986. aastal oli töötajaid 418, keskmine palk oli 3000 rubla aastas. Kõige suuremad palgad olid lüpsjatel.“

Kaisa Linno kutsus kõiki Kolgakülla peole, et kohtuda endiste töökaaslastega, oodatud on ka nende lapsed ja needki, kes ei olnud kolhoosiga seotud.


Loksa kolhoosi kujunemisest

Loksa kolhoos loodi 1. jaanuaril 1967, kui liideti Murrangu kolhoos, mis jaanuaris 1951 tekkis kolhoosist Murrang (10.04.1949, Loksa küla) ja Vihasoo kolhoosist (aprill 1950, Vihasoo, Tammispea, Kasispea), ning Majaka kolhoos (aprill 1949). Majaka kolhoos oli tekkinud 1949 Kolgakülast, millega 1950 liitus Suurekõrve ning 1951 Hara küla.

1978. aasta aprillis liideti Loksa kolhoosiga Kahala sovhoosi Kõnnu osakond, mis aastatel 1951-1963 oli Kõnnu kolhoos (1952-1959 kandis V.I. Lenini nime).
Kõnnu kolhoos oli loodud kolhoosidest Ühel Jõul (aprill 1949, Soosilla ja Kõnnu), Uus Kevad (aprill 1949, Valgejõe ja Vanaküla), Koit (mai 1950, Kemba, Järvi ja Uurita), Koidula (mai 1950, Kalme, Kimbalu, Murksi, Parksi), Juuni Võit (juuni 1950, Suru).

Andmed pani kokku Esta Nurmsalu, kasutades Helgi Nurmsalu märkmeid.