Kahel päeval, 7.-8. augustil Viinistu katlamajas toimunud etendusi käis kokku vaatamas ligikaudu 600 inimest.
„Hirm, et tuleb vaid viiskümmend vaatajat, oli asjatu,“ rõõmustas „Lauritsa lubaduse“ produtsent Aleksander Skolimowski.
Viinistu katlamajas oli etenduste ajal 329 istekohta, reedel oli neist täidetud umbes 300, laupäeval sama palju või veidi vähem.
Suurvormi lavastaja Saima Kallionsivu jutustas, et poes tuli üks vana naine, kes oli näinud „Lauritsa lubaduse“ telereklaami, temalt küsima, kuidas on lood piletimüügiga, kas publikut ikka jagub: „Vastasin: loodan, et ikka tullakse ja tulge teie ikka ka. Ta ütles, et nägi eelmisel aastal kiriku aias etendust, nüüd on juba vana, kuid on väga paljudele rääkinud ja kutsunud vaatama.“
Pühendus Veljo Tormisele
Kuna 7. augustil sai Kuusalu valla aukodanik, helilooja Veljo Tormis 85aastaseks, tähistas Veljo Tormise Kultuuriselts esimese selle suve „Lauritsa lubadusega“ maestro juubelit. Ka etendusejärgsel vastuvõtul kõneldi esmalt Veljo Tormisest, kes ise Viinistule ei jõudnud.
„ Veljot igale poole ei jätku, sest mitte ainult Eesti ei tähista tema juubelit, tema kõla kajab väga kaugele üle maailma,“ sõnas dirigent Ott Kask.
Dirigent Taavi Esko eestvõttel lauldi juubilarile tervituseks tema laulu „Sööge langud“.
„Lauritsa lubaduse“ autor, helilooja Tauno Aints jutustas, et tema on Tormise-puudutust tundnud kolmel korral: esmakordselt siis, kui oli alles koolipoiss Tartus ning poistekooriga salvestati „Eesti kalendrilaule“: „Tormis tuli ise kohale, kuulas, näitas ette, andis nõu. Mulle jättis see kustumatu mulje – ta oli esimene helilooja, keda elusast peast nägin. Hiljem olen end sageli tabanud mõttelt, võibolla olen ka mina sellepärast see.“
Teine kokkupuude oli neil 2006. aastal, kui Tauno Aints oli seadja Veljo Tormise ja Metsatölli ühisprojektis ning kolmas kord 2011. aastal, kui Tormise kultuuriselts otsustas tellida suurvormi ning Veljo Tormis soovitas heliloojaks teda.
„Tänu sellele sündis „Lauritsa lubadus“, tänu sellele olen mina siin ja sain osa sellest imest, mida te tegite,“ märkis ta.
„Lauritsa lubadus“
Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi, kes vaatas etendust kolmandat korda, kinnitas, et emotsioon oli sama hea, kui pärast eelmisi etendusi ning lumm kestab.
„Olen jätkuvalt vaimustuses. Hea asi läheb ajaga ikka paremaks ja see on hea asi. Nüüd mängiti „Lauritsa lubadust“ saalis ja akustika oli parem, mulle meeldis siin värvilahendus ning lavastusse on tulnud juurde küpsust,“ lausus ta.
Vallavanem lisas: „Pärast etendust võttis Jüri Rebane oma rinnast märgi ja ütles: anna see Taunole. Sellel märgil on Kuusalu valla vapp. Olen aastaid rääkinud lugu, mida see lauritsarest vapil tähendab. Usun, et Tauno Aints ja kogu see meeskond on teinud nüüd oluliselt rohkem, kui mina nende aastatega, et viia see sõnum inimesteni.“
Helilooja oli kohal kõigil „Lauritsa lubaduse“ etendusel ning ka paljudes proovides. Ta kommenteeris, et kindlasti oli kasu eelmise aasta kogemusest ja suurvormi vahepealsest „laagerdumisest“, siseruumides mängimine andis lavastusele juurde justkui uue mõõtme ning katlamaja akustika on muusika esitamiseks väga hea.
„Minu jaoks oli nüüd palju uusi huvitavaid nüansse, niiöelda ahhaa- ja ohhoo-kohti. See, mida lavastaja tegi ning mida tegi sel aastal teistmoodi, on väga äge ja tähenduslik,“ sõnas Tauno Aints.
„Lauritsa lubadus 2“?
Lavastaja Saima Kallionsivu tunnistas – kuna eelmisel aastal pakkus „Lauritsa lubadus“ kõigile väga suure elamuse, oli tänavu veidi hirm, kas ikka suudetakse ka sel aastal pakkuda sama vägevaid emotsioone.
„Jäin väga rahule, kõik osalised olid suurepärased,“ kiitis ta.
Suurimat heameelt tundis rahvatantsurühmade üle, kellel oli täita väga suur roll, nad olid peaaegu kogu pooleteisttunnise etenduse laval, tantsisid, laulsid, näitlesid.
„Kõik, mis nad tegid, oli puhas kuld. Nende juhendaja Karin Soosalu on väga andekas ja võimekas. Kui ühel päeval ütlesin, millist tantsu, millist liikumist on mul vaja, vastas ta malbelt: „Teeme ära!“. Ja juba järgmisel päeval oli see valmis,“ tunnustas Saima Kallionsivu.
Erilisi kiidusõnu ütles ta ka lavastuses kaasa teinud laste kohta: „Muutsin nende liikumist vaid viis minutit enne etenduse algust ja neil oli kõik ilusasti meeles. Kuna üks tüdruk kasvas aasta jooksul suureks, võtsime tänavu juurde väikese Mia Maria Lipsmäe.“
Viinistul tehti enne etendusi ühisproove kolmel päeval, kõige rohkem tuli muuta liikumisi, kuna sealne lava oli teistsugune kui Kuusalus. Lavastaja hinnangul oli Viinistul parem, kuna oli rohkem ruumi mängida: „Koor oli sel aastal rõdul ja näoga publikusse, selle võrra oli nende laul võimsam.“
„Lauritsa lubaduse“ tänavune eelarve oli 18 000-19 000 eurot. Kuusalu vallaeelarvest saadi 3000, kultuurkapitalilt 2000, sponsoritelt 6000 eurot. Piletitulu loodeti saada 7000 eurot, kuid saadi vähem, vahe katab Tormise selts.
Viis aastat ehk kuni 2017. aastani on „Lauritsa lubadus“ Tormise kultuuriseltsi omand ning neil on õigus mängida seda kokku 20 korda. Libreto autor Urmas Lennuk on „Lauritsa lubaduse“ kirjutanud nii, et seda on võimalik mängida ka tänapäeva-võtmes.
Saima Kallionsivu: „Ma ei anna mingeid veksleid, sest kergekäeliselt lubadusi andnud Laurits põletati tuleriidal, kuid äkki kahe aasta pärast tuleb Laurits koguma rahvalt makse aastal 2017.“
