Lastekaitsetöötaja HELLE SÖÖNURM: „Rohkem ei jaksanud muretseda.“

3333

lapsed
HELLE SÖÖNURM: „Lastekaitsetöös puutub pidevalt kokku sotsiaalselt toimetulematute lapsevanematega, kes sageli ise nõrkadest peredest.“

HELLE SÖÖNURM, lahkusite 1. juulist Anija valla lastekaitsespetsialisti ametist põhjendusega, et ei tahtnud rohkem nii stressitekitavat tööd teha.
„Lahkumise põhjus on tervis. Olen sotsiaaltööd teinud üle 15 aasta, see on olnud väga pingeline. Lahkumise otsustasin  lõplikult, kui olin aasta alguses jala­operatsiooni tõttu neli kuud haiguslehel. Tööle naastes sain aru, et ei taha enam lasta end tõmmata samasse probleemide puntrasse, mis haarab su endasse ja muserdab südamepõhjani. Kuna on võimalus jääda sooduspensionile, kasutan selle ära.

Minu töö oli hoolitsuseta laste kaitsmine. Masendav on järjepidevalt kogeda, kui kodus lastest ei hoolita. Olen näinud väga hoolimatuid emasid, kes taovad küll rinnale ja vannuvad, et armastavad oma lapsi, kuid tegelikult neist ei hooli.

Milline armastav vanem annab juhuslikult oma lastele süüa, jätab pesemata nende riided ja saadab nad mustalt kooli kaas­õpilaste narrida? Lapsed hulguvad tänavatel, sest koju neid ei oodata.

Loodan, et minu asemele asub noor,  tragi ning sotsiaaltööd ja lapsi armastav inimene.“

Mis on lastekaitsetöös kõige raskem?
„Kindlasti laste perest eraldamine. See on äärmuslik samm ja nõuab palju eeltööd. Lõplik otsus on raske kogu perele.

Vahel tuleb ühe pere lapsed paigutada eraldi, sest kasupere ei võta mitut last korraga. Oli juhtum, kus pere kolm  last läksid asenduskodusse ja kaks  kasuperedesse.  Teinekord võib olla eraldi paigutamise põhjus ka see, et üks lastest mõjutab väga halvasti teisi lapsi peres – takistab hariduse omandamist  või on väga agressiivne.“

Kodu või lastekodu? Koduta jäänud lastel on vähimalgi võimalusel õigem siiski kasvada kasuperes,  kuna selles on kasvukeskkonnana peremudel olemas.

Sageli on ka parem, kui lapsed lähevad koduvallast kaugemale, sest ema võib hakata käima kasuperet terroriseerimas. Ideaalne oleks, kui lapsed saaksid emaga kohtuda, aga kõik sõltub konkreetsest olukorrast.“

Kui laps kohtulikult ära võetakse, kas siis võib lapsevanem ikkagi temaga kohtuda?
„Kuni lapse lapsendamiseni uude peresse on võimalik kõike tagasi pöörata. Isikuhooldusõigust võib tagasi taotleda. Ema võib oma seniseid eluviise muuta ning siis on ju lapsel kõige parem elada koos vanematega.

Olen oma töös näinud väga erinevaid olukordi. Näiteks üks pere, kus oli neli last. Aastaid tagasi eraldasime nad perest  vanemate alkoholismi tõttu. Nüüd, seitse aastat hiljem, tahtsid lapsed ja ema kohtuda. Kuna ema oli end tõsiselt parandanud, siis  korraldasime kohtumise.

Aga on valus kogeda, kui pakud emale või vanaemale võimalust võtta vähemalt nädalaks lapsed koju, saaksid üle pika aja taas koos olla, ning vastus on, et ei taha, pole vaja neid tuua.“

Kuidas lapsed emast lahutamist üle elavad?
„Neile on see ju šokk, kogu elukorraldus muutub. Olen väga kaalunud ja kontrollinud enne, kui otsustanud, et tuleb laps saata uude kodusse. Aga kui pere ei tule toime ja koolimineku ajaks ei ole last mujale viidud, läheb temaga olukord aina raskemaks. Kooliskäivale lapsele lisandub siis ka koolivahetus.

Hoolitsuseta lastel puudub enamasti kogemus end millegi nimel kokku võtta, kohustusi täita, pole rutiiniharjumust. Kui laps läheb kasuperesse, on tal seal väga raske harjuda. Ei oska sobituda,  suhelda, on sotsiaalselt ebaküps, teeb palju valesti ja kardab eksida.

See nõuab suurt pingutust ka kasuperedelt – mõista ja aidata kohanduda. Et kui  leitakse veel mitu kuud hiljem lapse sahtlist leivatükke, siis mõista, et see on tal alateadvuses – panna igaks juhuks midagi kõrvale ajaks, kui süüa pole.

Kuna olen olnud ka ise kasupere, siis tean, mis peredes toimub ja millest on puudus. Abiks oleks  riiklik süsteem, kus koolitatud meeskonnad käivad kasuperedes kohal, aitavad lahendada probleemseid olukordi. Kasupered tervikuna vajavad süstemaatiliselt psühholoogi abi.

Üks laps elab praegu teist suve kasuvanemate juures ja alles nüüd näen, kuidas ta on enesekindlamaks muutunud ja tasapisi õppinud pingevabalt suhtlema. Kui laps saab oma esimesed eduelamused – see aitab tal elus edasi minna.“

Te siis kogu aeg jälgite, kuidas ka kodust mujale saadetud lastel elu läheb?
„Loomulikult.  Käin külas, saadan sünnipäevaks ja jõuludeks kaarte, viin väikeseid kingitusi. Lapsed ootavad  minu küllatulekut ja tulevad rõõmuga kallistama. Ma ei ole küll ema asendaja, aga püüan olla neile otsekui lähedane sugulane. Et oleks teadmine, on keegi, kes neist hoolib.

Kui nüüd kuuldi, et lähen töölt ära, oldi ehmunud ja kurvad, aga lubasin, et jään nende jaoks alles.“

Kas lapsed on ka tänanud Teid?
„Ikka on. Sõltuvalt sellest, millal keegi mõistma hakkab, et kõike on tehtud nende endi tulevikku silmas pidades. Mõni tänab 20aastaselt, mõni 18aastaselt või varemgi.  Kõik sõltub sellest, kui rikkis selle lapse elu enne oli.

Üks neiu läks nädalaks ema juurde külla, pärast ütles, et sellises kodus küll enam elada ei taha – kus peamine mure on, kuidas iga päev kätte saada oma õlu ja suits.“

Kas lapse emast eraldamine on töövõit? Või mis üldse on Teie jaoks töövõit?
„Alati peab jälgima seadust. Olen oma tööd teinud lähtuvalt õiglustundest. Kui leian, et asi on võitlust väärt, teen kõik selleks, et lapse elu parandada. Olen kohtus oma  murelapsed alati edukalt ära kaitsnud. Kui nende elu läheb kenasti, neist on saanud tublid inimesed – see ongi töövõit. Samuti  see, kui selgitustöö ja muu abi kannavad vilja, ema võtab ennast kokku, laste elu läheb kodus paremaks.

Üheks  suuremaks töövõiduks pean seda  lugu, kus kohtutäitur müüs võlgade tõttu suurpere kodu, ostja oli heauskne, samas oli valmis vahetama ostetud maja Anija vallale kuulunud  poollagunenud Paasiku mõisa vastu.

Pere elab nüüd oma kodus kenasti edasi. Pereisa käib tööl, ema on väiksema lapsega kodus. Tubli pere, kelle eest tasus võidelda. Tegelikult oli see kogu Eesti rahva surve, et nii hästi lahenes. Kuna kirjutati ajakirjanduses, hakati annetama.

Minu jaoks oli see tõesti pingeline aeg, sest pidin selgitama, ma ei ole kinnisvaramaakler, vaid sotsiaaltöötaja, kes tegutseb vaid laste  huvides, mitte murest, kas ja kui kallilt saab vald mõisa müüdud.“

On Teil Anija vallas töötatud aja jooksul olnud perioode, kus ühegi lapse pärast pole pidanud muretsema?
„Ei, seda kahjuks pole juhtunud. Kogu aeg olen kellegi pärast südant valutanud ja öösitigi mõelnud, kuidas olukordi lahendada.

Mõtlemapanev on, et lastekaitsetöötaja ametijuhendis on kirjas eeldatavad iseloomuomadused: empaatiavõime ja pingetaluvus. Need on väga vastandlikud. Lisaks nõutakse selles töös  motiveeritust ja võimekust – tuleb olla justkui imeinimene.

Aga mis on hea ja võimeka töö mõõdupuu? Kui võtta selle järgi,  et spetsialisti peale ei tohi olla kaebusi, siis on kõik sotsiaaltöötajad saamatud. Väga sageli peab vastu võtma kellegi jaoks ebapopulaarseid otsuseid ja loomulikult keegi kaebab. Pigem peaks ametijuhendis olema, et tuleb suuta taluda kaebamisi.

Kahjuks on üldine suhtumine ikka veel selline, et  sotsiaaltööd teha tahtvaid inimesi olevat palju ja see töö polevat raketiteadus. Mis annab omakorda võimaluse maksta madalat palka.

Mulle meeldib Postimehest loetud mõte õiglaste palkade kohta, mis kõlas umbes nii: „Meie juhid arvavad, et on piloodid, aga tegelikult on nemadki tavalised reisijad, kes naudivad neile sülle langenud hüvesid ja muid positsioonist tulenevaid võimalusi.“

Sotsiaaltöö valdkonnas on Eesti riigis üldiselt  veel väga palju ära teha. Kirjutatakse ja realiseeritakse ühekordseid europrojekte, aga need ei aita pikas perspektiivis tegelikku elu.

Minu unistus oli, et enne pensionilejäämist koolitan uue töötaja välja, viin ta asjadega kurssi. Selleks oleks kulunud aga vähemalt kaks-kolm kuud. Tänan Harjumaa lastekaitsetöötajaid mulle soovitud heade soovide eest, soovin neile kõigile ikka jõudu ja südikust oma töös!“