Lap­se­va­ne­ma koo­lib­lo­gi 3. osa

IN­GELD­RIN AUG

Kui möö­du­nud nä­dal tun­dus kül­lalt­ki loo­tus­ri­kas – lap­sed­ki näi­sid ole­ma vei­di har­ju­nud koo­li­töö­de te­ge­mi­se­ga söö­gi­laua ta­ga ning mi­na iga­päe­vas­te li­san­du­nud ko­hus­tus­te­ga ko­ka ja õpe­ta­ja ame­ti näol, siis see nä­dal on oo­ta­ma­tult tei­si­ti. Söö­gi­laua ümb­rus oleks just­kui ära nee­tud, sin­na lä­he­ne­tak­se suu­re et­te­vaat­lik­ku­se­ga ja vaid mo­men­diks uue söö­gi­kor­ra oo­tu­ses. Koo­li­tük­ki­de te­ge­mi­sel hoi­tak­se tei­ne­tei­sest ohu­tus­se kau­gu­ses­se.

Ühe lap­se ing­li­se kee­les nii­gi väl­ja­kut­seid pak­kuv lu­ge­mi­ne se­gab teist, kes püüab sa­mal ajal lõ­pe­ta­da oma kuns­tiõ­pe­tu­se ko­du­tööd ke­va­de mär­ki­dest. Tei­se võ­su­ke­se pliiat­si­sa­hin se­gab oma­kor­da kol­man­dat, kes püüab sa­mal ajal te­ha ma­te­maa­ti­ka ko­du­tööd, mis on kir­ja­lik ar­vu­ta­mi­ne. Püüad arit­mee­ti­ka­ga võit­le­vat last abis­ta­da, aga pea­gi avas­tad, et sel vii­sil, na­gu si­na koo­lia­jal ja­ga­mist õp­pi­sid, po­le te­ma har­ju­nud ja sa ei saa oma­kor­da aru, kui­das lap­se mõis­tus sel­le teh­te juu­res töö­tab. Ja nii päe­vast päe­va. Lap­sed on üks­tei­se selts­kon­nast vä­si­nud ja kur­vad, et nen­de ain­sad män­gu­kaas­la­sed saa­vad ol­la need­sa­mad õed, kel­le­ga nii­gi päev lä­bi ni­na­pi­di tu­leb pii­ra­tud alal koos vii­bi­da.

Mõ­nel hel­ge­mal mo­men­dil pa­kub va­nem õde abi kesk­mi­se­le ing­li­se kee­le ko­du­töös. Noo­rem kii­dab tä­he­le­pa­ne­li­kult va­ni­mat, kes veis­te lau­da omaal­ga­tus­li­kult kor­da te­gi. Kesk­mi­ne on taas­kord ül­la­ta­nud üli­ma mõis­tus­pä­ra­su­se­ga kee­ru­li­se kol­me õe suh­te­kolm­nur­ga la­hen­da­mi­sel. Aga vaa­ta­ma­ta päik­se­lis­te­le mo­men­ti­de­le on pi­gem kõi­ki­de koo­li­töö­de te­ge­mi­ne kae­tud min­gi hal­li udu­ga, kus orien­tee­ru­da on pa­ha ja tüü­tav.

Jär­jest enam ki­pu­tak­se õue ja hak­kan kaht­le­ma, kas neid ke­ha­li­se kas­va­tu­se tun­de ik­ka on tun­nip­laa­nis nii pal­ju, kui vii­ma­sel nä­da­lal mul­le on põh­ju­seks too­dud, et toauk­sest väl­ja saa­da. Siin­ko­hal ka tõend mu las­te keh­kaõp­si­de­le – nad pä­ri­selt ka käi­vad õues ja lii­gu­vad üt­le­ma­ta pal­ju. Teil ei ole tar­vis mär­ku­seid ega tea­teid kir­ju­ta­da e-koo­li te­ge­ma­ta ke­ha­li­se kas­va­tu­se ko­du­töö­de koh­ta. Ja veel – ma ei os­ta oma las­te­le nu­ti­kel­la­sid vaid see­pä­rast, et saak­sid aru an­da, kui mi­tu sam­mu nad päe­vas lii­gu­vad. Ja kui õue lä­he­vad, siis olen tead­li­kult pa­lu­nud neil nu­ti­sead­med tup­pa jät­ta. Tõe­näo­li­selt on neil just see­tõt­tu saat­ma­ta osad pil­did või vi­deod, mi­da te ole­te pa­lu­nud jääd­vus­ta­da ja oma e-mai­li­de­le edas­ta­da, tõen­da­maks ke­ha­li­ses kas­va­tu­ses osa­le­mist. Äs­ja­loe­tud lõi­gu kir­ju­ta­mi­se­ga ris­kin või­ma­lu­se­ga saa­da õpe­ta­ja­te hal­vaks­pa­nu osa­li­seks, aga prae­gu­sel mo­men­dil tean, et täp­selt üht­moo­di mõt­le­vad mi­tu lap­se­va­ne­mat, kes sa­mu­ti ko­du­des en­dast pa­ri­mat an­na­vad, püü­des ar­ves­ta­da kõik­su­gu­seid spet­sia­lis­ti­de soo­vi­tu­si dis­tant­sõp­pe pla­nee­ri­mi­sel, sa­mal ajal püü­des hak­ka­ma saa­da oma põ­hi­töö­ga.

Aga kui­das on ko­dus töö­ta­val lap­se­va­ne­mal põ­hi­töö­ga? Sa­mal ajal kui ha­ri­dus­mi­nis­tee­riu­milt on an­tud koo­li­pi­da­ja­te­le soo­vi­tu­sed, et õpe­ta­ja­te töö­ta­su peaks sa­mas ma­hus säi­li­ma, siis ko­dus­tel lap­se­va­ne­ma­tel veab, kui põ­hi­töö veel al­les on. Erio­lu­kord on kest­nud vei­di enam kui kolm nä­da­lat ja jär­je­pa­nu il­mub uu­di­seid ras­kus­tes­se sat­tu­nud et­te­võ­te­test. Peaae­gu kõik tööand­jad tõ­de­vad, et kriis mõ­ju­tab nen­de per­so­na­li­po­lii­ti­kat ja pi­gem see­su­gu­sel mää­ral, mis ei ole sood­ne töö­ta­ja jaoks.

Kõi­ge sel­le val­gu­ses on sel nä­da­lal jär­jest enam päl­vi­nud mee­dia tä­he­le­pa­nu vaim­se ter­vi­se hoid­mi­se te­maa­ti­ka. Ala­tes sel­lest, kui­das ta­sa­kaa­lus­tav ja mit­me­külg­ne har­ju­tus­te komp­lekt „Viis tii­bet­last” võiks sind ko­dus­tes töö- ja elu­tin­gi­mus­tes ai­da­ta ku­ni soo­vi­tus­te­ni, kui­das tööand­ja peaks prae­gu­ses erio­lu­kor­ras töö­ta­jaid mo­ti­vee­ri­ma, muu­da­tu­si juh­ti­ma, tööõn­ne hoid­ma.

Nal­ja­päe­val, 1. ap­ril­lil loed tut­ta­va aja­joo­nelt pos­ti­tust, kui­das ta ol­la saa­nud ha­ri­dus­a­me­tist mei­li, kus oli kir­jas, et and­ku ta oma kon­to­num­ber, ku­na ala­tes 1. ap­ril­list ha­ka­tak­se õpe­ta­ja­te töö­ta­su maks­ma lap­se­va­ne­ma­te­le. Õpe­ta­ja­te pä­rast ei pea ka mu­ret­se­ma, ne­mad saa­vad kuld­ses raa­mis tä­nu­kir­ja e-koo­li hool­sa täit­mi­se eest. Ma vä­ga loo­dan, et ka õpe­ta­ja­tel on nal­ja­soon ole­mas.

Päev pä­rast nal­ja­päe­va loed ar­tik­lit, et Ta­pa val­la ha­ri­dus­töö­ta­ja­te nõu­pi­da­mi­sel pa­ku­ti idee ra­ken­da­da täis­koor­mu­sest il­ma jää­nud las­teaiaõ­pe­ta­jad töö­le ko­duõp­pe abi­lis­te­na. Idee ko­ha­selt ai­tak­sid las­teaiaõ­pe­ta­jad eel­kõi­ge väik­se­maid ko­duõp­pel ole­vaid lap­si, sest me­too­di­li­ne ko­ge­mus ja loo­de­ta­vas­ti ka kut­su­mus on neil ole­mas. See tun­dub si­nu­le suu­re­pä­ra­ne idee ja saa­dad sel­le eda­si ka oma las­te koo­li­pi­da­ja ehk Lok­sa lin­na vas­ta­va­le amet­ni­ku­le. Eks näis.

Üks asi, mis mind isik­li­kult on ha­ka­nud sel nä­da­la eri­ti kõ­ne­ta­ma, on töö er­go­noo­mi­ka­ga seo­tud tee­mad. Selg on ha­ka­nud roh­kem vä­si­ma, kael on kan­ge, mõ­ni­kord avas­tad, et ei ole ju­ba tun­de tei­nud soo­vi­tus­lik­ku pau­si, et sil­mi pu­ha­ta. Kui üks osa on tõe­poo­lest seo­tud füü­si­li­se tööa­sen­di või töö­ko­ha kor­ral­du­se­ga, siis ka­hes kol­man­di­kus on pei­dus veel vaim­ne töö­kor­ral­dus ning suht­le­mi­ne, mees­kon­na­töö, osa­le­mi­ne, or­ga­ni­sat­sioo­ni­kul­tuur ja kõik muu see­su­gu­ne.

Koroona pandeemia tõttu merele lükatud paadis on lapsevanemad, õpetajad, lapsed, koolipidajad kui haridusametnikud ministrini välja. Keegi ei tea, kaua peab veel köögilaua taga tegema otsuseid, mis tõenäoliselt muudavad me haridusmaastikku igaveseks.