Dis­tant­sõp­pest Raa­si­ku põ­hi­koo­lis

REE­LI­KA TU­RI,
Raa­si­ku põ­hi­koo­li di­rek­tor

Ko­gu Ees­tis on dis­tants­õ­pe kest­nud kolm nä­da­lat, koo­li­va­hea­ja­ni on jää­nud veel kaks. Pä­rast koo­li­va­heae­ga jät­kub esial­gu sa­ma­su­gu­ne õpe veel vä­he­malt nä­da­la. Dis­tant­s-
õ­pe on ni­hu­ta­nud õp­pi­mi­sest mõt­le­mist nii õpe­ta­ja­tel, lap­se­va­ne­ma­tel kui ka õpi­las­tel. Kõi­ge olu­li­se­mad tee­mad, mil­le­ga lap­sed sil­mit­si sei­sa­vad, on ise­seis­vu­se õp­pi­mi­ne ning mo­ti­vat­sioo­ni hoid­mi­ne.

20. märt­siks oli Raa­si­ku koo­lis pla­nee­ri­tud üle­koo­li­li­ne e-õp­pe­päev na­gu oli eel­mi­sel aas­tal, kuid sai­me hoo­pis mi­tu nä­da­lat e-õpet. Kui va­rem ei tund­nud ka meie iga­päe­va­selt di­gi­va­hen­di­te ka­su­ta­mi­se väl­ti­ma­tut va­ja­dust, siis nüüd on õpe­ta­ja­te suh­tu­mi­ses ja os­kus­tes toi­mu­nud kar­di­naal­sed muu­da­tu­sed.

Esi­me­ne nä­dal oli meie jaoks ko­han­du­mi­se nä­dal, üri­ta­si­me lei­da õi­geid di­gi­la­hen­du­si ja töö­ta­da pi­gem ta­va­li­ses rüt­mis. Ena­mik õpi­la­si saa­vad ree­del e-koo­li järg­ne­va nä­da­la üle­san­ded. Ka­su­ta­me nä­da­la for­maa­ti, et lap­sed õpik­sid ise pla­nee­ri­ma, mi­da ja mil­lal õp­pi­da. Ta­ga­si­si­dest on sel­gu­nud, et koo­li­päe­va­de pik­ku­sed on las­tel vä­ga eri­ne­vad, mõ­ni teeb ko­gu päe­va üle­san­ded ära tun­ni­ga ja võib pä­rast män­gi­da, aga on ka neid, kel­lel võ­ta­vad üle­san­ded ae­ga li­gi 6 tun­di. Õpi­la­sed on eri­ne­vad ning ko­du­sed olu­kor­rad sa­mu­ti. On ko­du­sid, kus õp­pe­te­ge­vus lä­heb lu­di­nal ning laps ei va­ja min­git li­saa­bi. Sa­mas on ko­du­sid, kus va­ne­mad näe­vad lap­se­ga vä­ga pal­ju vae­va, et kõik saaks teh­tud.

Kui õpi­la­sed on oma üle­san­ded saa­nud, järg­neb üle­san­ne­te la­hen­da­mi­se aeg. Nüüd­seks ole­me jõud­nud sel­le­ni, et peaae­gu kõi­ki­del klas­si­del on iga­päe­va­selt vi­deo­tun­de. Las­te­le ül­di­selt vi­deo­tun­nid vä­ga meel­di­vad. Kuid me ei ole suu­te­li­sed te­ge­ma kõi­ki tun­de reaa­la­jas ja see po­le ka mõist­lik, ku­na soo­vi­me, et las­tes are­neks ise­seis­vus. Järg­mi­sel ka­hel nä­da­lal on foo­ku­ses mo­ti­vat­sioon. Klas­si­ju­ha­ta­jad te­ge­le­vad las­te­ga vest­le­mi­se­ga ja olu­kor­ra kaar­dis­ta­mi­se­ga.

Ole­me koo­list ko­du­des­se lae­nu­ta­nud sü­le- ja tah­ve­lar­vu­teid. Prae­gu tun­dub, et pe­re­del on õp­peks va­ja­li­kud sead­med ole­mas. See on rõõ­mus­tav. Li­saks on meie va­ne­mad ol­nud vä­ga mõist­li­kud, nad on val­mis dia­loo­giks ning ei mõis­ta õpe­ta­jaid ko­he huk­ka, kui näe­vad, et ka õpe­ta­jad on uues olu­kor­ras.

Iga ka­he nä­da­la jä­rel kor­ja­me ühe kü­si­mus­ti­ku­ga ta­ga­si­si­det lap­se­va­ne­ma­telt ja tei­se­ga las­telt. Ta­ga­si­si­de kü­si­mus­ti­kud on vä­ga olu­li­sed, sest või­mal­da­vad ana­lüü­si­da eri­ne­va­te tren­di­de tek­ki­mist ning mi­da kii­re­mi­ni näe­me min­gi must­ri tek­ki­mist, se­da va­rem saa­me koo­li­na rea­gee­ri­da. Vä­ga hea on ol­nud see, et peaae­gu kõik lap­sed on ha­ka­nud ka­su­ta­ma e-koo­li.

Dis­tant­sõp­pe ajal on ka meie õpe­ta­ja­te di­gi­pä­de­vus tei­nud mär­ga­ta­va tõu­su. Kui va­rem oli mõ­ne­le­gi va­ja rää­ki­da, mis on vi­deo­kon­ve­rents, siis nüüd tee­vad peaae­gu kõik ju­ba ise vi­deo­tun­de. Õpe­ta­jad on sel­le aja­ga vä­ga pal­ju õp­pi­nud! Iga­nä­da­la­selt toi­mu­vad kaks õpe­ta­ja­te koo­so­le­kut, tei­si­päe­vi­ti ja ree­de­ti, nen­del osa­le­vad kõik õpe­ta­jad. Iga­päe­va­selt suht­le­vad õpe­ta­jad oma­va­hel vaat et roh­kem­gi kui koo­lis, põ­hi­li­sed kesk­kon­nad on Goog­le Han­gouts ja Goog­le Meets. Ko­gu in­fo tal­le­ta­tak­se dis­tant­sõp­pe lo­gis.

Ma olen vä­ga uh­ke, et meie õpe­ta­jad on murd­nud klas­si­ka­li­se kli­šee, et pe­da­goo­gid ise kar­da­vad õp­pi­da. Mi­da va­ne­maks ini­me­sed saa­vad, se­da vä­hem jul­ge­vad nad sa­ge­li kat­se­ta­da ja ITga on va­ne­ma­tel ini­mes­tel oo­tus, et kõik peab ko­he väl­ja tu­le­ma. Noo­rem põlv­kond teab, et IT pea­le ei saa kin­del ol­la, prog­ram­me kat­se­ta­tak­se, va­ju­ta­tak­se eri­ne­va­te nup­pu­de pea­le, ot­si­tak­se, guu­gel­da­tak­se la­hen­du­si ja see on täit­sa nor­maal­ne. See on põ­hi­mõt­te­li­ne muu­tus, mis va­jab har­ju­mist. Usun, et sel­lest krii­sist tu­le­me väl­ja pal­ju tu­ge­va­ma­na, eel­kõi­ge just jul­gu­se mõt­tes.

Kui dis­tant­sõ­pe lõ­peb, on mõn­da­gi ha­ri­du­ses muu­tu­nud, päe­va­kor­da on tõus­nud uued kü­si­mu­sed. Kui­das õpe­ta­da las­te­le ju­ba las­teaiast ala­tes ene­se­juh­ti­mist? Kui­das õpe­ta­des kin­del ol­la, et õp­pi­mi­ne kind­las­ti toi­mub? Kui pal­ju õp­pest peaks­ki toi­mu­ma e-õp­pe­na? Mis­su­gu­sed di­gi­mee­to­did jää­vad iga­päe­va­se õp­pe osaks? Kui­võrd õpe­ta­ja­tes kas­va­nud jul­gus jul­gus­tab neid üld­se ha­ri­dus­muu­tu­si mõ­tes­ta­ma?

Kõik need kü­si­mu­sed on olu­li­sed ja või­vad tuua kva­li­ta­tiiv­se hüp­pe õp­pe kor­ral­da­mi­sel nii meie kui ka teis­tes Ees­ti koo­li­des. Krii­sid on olu­li­sed ja krii­si­dest tu­leb õp­pi­da, et saa­da esi­teks tead­li­ku­maks oma nõr­kus­test ning tei­seks, et saa­da tu­ge­va­maks.

Lõ­puks pa­nen ka lap­se­va­ne­ma­te­le sü­da­me­le, et võt­kem ra­hu­li­kult, leid­kem rõõ­mu ja and­kem tea­da klas­si­ju­ha­ta­ja­te­le, kui olu­kord on läi­nud nii kee­ru­li­seks, et enam ei saa hak­ka­ma. Ma vä­ga loo­dan, et see ko­ge­mus lä­hen­dab meie ko­gu­kon­na­liik­meid üks­tei­se­le ning kuu või ka­he pä­rast ole­me tu­ge­va­mad.