INGELDRIN AUG
Teine nädal koduõpet. Nüüdseks oled mõistnud, et koduõpe kestab tõenäoliselt aprilli lõpuni ning sprinditehnikaga maratonirajal võistelda pole mõtet. Ehk on seda mõistnud ka õpetajad, kes loodetavasti saavad aru, et kodus tehtavaid ülesandeid pole mõtet teineteise võidu e-kooli üles laduda. See toob kaasa õpilaste ülekoormatuse ning lapsevanemate pahameele, sest ikkagi on kodus olevad emad ja isad need, kes praeguses eriolukorras on esimene kontakt lastele õppetöö tegemisel.
Uus nädal on toonud uue metoodika ka meie peres. Selleks on väga lihtne distantseerumise meetod. Kuna oma põhitöö on vaja ikkagi segamatult ära teha, siis lukustad end teise tuppa (halvemal juhul saab selleks väikeses majapidamises vannituba või magamistuba) või veel parem – leiad teise töökeskkonna koduseinte vahelt eemal. Meil on selleks suvemaja, mis kahel nädalavahetuse päeval sai kaugtöö tegemiseks korda sätitud, soojaks köetud ning valmis seatud. Küttekulud koduses majapidamises tõusevad küll kaks korda, aga mis teha – hädaolukord.
Just sel samal kulude teemal tuleb peatuda veelgi. Teise koduõppe nädala keskel avastad, et oled ületanud oma Coop kliendikaardi limiiti, sest söögikraami kulub kodus poole rohkem. Varasem kohustus pakkuda kiire hommikusöök ja õhtusöök on asendunud vähemalt nelja söögikorraga, sest tundub, et pere kolm last on pidevalt näljased nagu jõehobud loomaaias. Oh, küll olid head ajad, kui lapsed ühe toeka kõhutäie lõuna ajal ning pikapäeva oote koolis said.
Õnneks on koolitoidu temaatikani jõudnud ka koolipidaja ehk kohalik omavalitsus, kes palub nädala teises pooles e-kooli vahendusel teada anda koolitoidu paki soovist. Juba reede hommikul on kolm paberkotti toidukraamiga kontaktivabalt ukse taga, sees kõike alates piimast kapsapeani. Lasteski tekib koolitoidu paki osas kodus suur elevus, iga kurgi ja kapsapea osas ka kerge omanikutunne. Pakutakse retsepte, mida kõike nüüd sellest valmistada võiks, kahjuks on iga lapse nägemus menüü osas täiesti erisugune. See teeb nalja ja siirast rõõmugi, sest üks positiivne värving lastega kodus olles on see, et mõnes neist on tärganud tõeline kokandushuvi. Järjest enam kuuleb kodus palveid, et tahaks proovida nüüd veel keerulisemat koogiretsepti, sest lihtsamate küpsetiste tegemine on juba nõnda hästi selgeks saanud.
Kooliasjades pole sarnast elevust küll tunda, aga mingisugune töörütm on nendegi päevakavasse jõudnud. Hommikul magatakse küll mõnuga sisse nii, et kogu koolipäev on kahe tunniga pidevalt nihkes, aga vähemalt leitakse tegemist vajavad koolitükid e-kooli nurgatagustest üles ja kui miski jääbki leidmata, siis tuletab seda meelde suur X virtuaalses päevikus. Teeb heameelt, et mõni õpetaja on võtnud julguse kokku ja planeerinud lastega uude koolinädalasse videotunni. Mõni klassijuhataja on kirjutanud lastele südamliku kirja ning kiitnud neid vapra vastupidamise eest. Koolinädala keskel helistab koolidirektor isiklikult ja tänab ettepanekute eest, mida esimese koolinädala lõpus igalt lapsevanemalt paluti. Minu üllatuseks võis neid lapsevanemaid, kes üleskutsele vastasid, vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Endalgi on töörütm kas nüüd taastunud, aga sinnapoole teel. Järjest enam mõistad, et igaüks peab kodus vastutama ise oma kohustuste eest ning naljaga pooleks ähvardad suuremat last sellega, et istuma jäädes peab ta klassi kordama hakkama koos oma noorema õega. Nooremat ähvardad aga sellega, et võtangi ta koolist ära koduõppele, lähme jahiga ümbermaailma reisile ning siis peab kogu aeg ema-isa neile õpetajaks olema. Need pedagoogiliselt täiesti valed meetodid toimivad piisavalt hästi, et kohe e-kool avatakse ja viimsedki koolitükid õpetajatele lõpuks ära saadetakse.






