Kiiu mõisa taastas Kuusalu kolhoosi abiettevõte, 1968. aastal asutatud Estron.
30-40 aastat tagasi oli asutuse telefonikeskjaam suur nagu kapp. Pildil Estronis töötanud KAIDO RUHVI Kõnnu külast.
Kunagisest üleliidulise kuulsusega elektroonikaettevõttest on praeguseks Kiius alles allhankeid tegevad Estron Pro ja HTT Instrument, mida juhib Estroni endine peakonstruktor Tõnu Tüksammel.
Estroni juhataja oli tuntud muusikaärimehe Jüri Makarovi isa Vladimir Makarov, kes rajas oma kodu mõisahoone kõrvale. Tema, Tõnu Tüksammel ja ka Estronis peainsenerina töötanud Lembit Kirsme olid enne Kuusalu kolhoosi tulekut ametis Tallinnas Punases RETis. See oli kinnine asutus, ettevõtte konstrueerimisbürool puudus avalik aadress, kirjad saadeti „Postkast 7”.
Tõnu Tüksammel meenutab, et hakkasid elektroonikainseneridena koos Lembit Kirsmega konstrueerima telefonikeskjaama ning esimese said valmis Tallinnas. Kuid üleliidulise alluvusega tehases ei olnud võimalik seda juurutada. Kuna Vladimir Makarov oli juba koostöös Kuusalu kolhoosi esimehe Arnold Vungiga asutanud Estroni ning kutsus 1970. aastal edumeelsed noored sinna tööle, hakati aparaati nimega Estron-100 tootmisse juurutama Kiiu mõisas.
Tõnu Tüksammel: „See oli valjuhäälne telefonisüsteem, toru polnud vaja tõsta, abonemente oli kuni sada. Süsteemi keskjaam oli suur, kõrgust 2 meetrit, laiust 80 ning paksust 45-50 sentimeetrit. Abonentaparaadid olid platsmassist. Neid keskjaamu turustasime alates Kremlist kuni üle suure Nõukogude Liidu.
Müügitöötajaid ei olnud vaja, ostjad seisid piltlikult öeldes ukse taga.”
Vladimir Makarov sõitis nõukogude riigi ühest otsast teise, pidas läbirääkimisi ja sõlmis lepinguid. Suuresti toimis naturaalmajandus, kvaliteetset toorainet sai tehastest, kellele pakuti midagi vastu.
Teine kuulus toode oli elektrooniline kalkulaator Estron – praeguse taskuarvutiga võrreldes oli see suur lauakalkulaator, kuid sel ajal tehnoloogia kõva sõna.
Estron tootis neid Eestis ainsana. Enne kasutasid raamatupidajad vändaga arvutusmasinaid Feliks ja arvelaudasid.
Toodeti veel kartulikuhjade temperatuuriandureid ja teravilja niiskuse mõõtjaid. Üksikuid eritellimusega mõõteriistu tehti ka kosmose uurimise instituudile.
Tõnu Tüksammel märgib, et Estroni eelis oli vabadus: „See stimuleeris insenerina, saime teha seda, mis oli kasulik ja huvitav. Nõukogude ajal juhtisid ju majandust parteikomiteed ja viisaastakuplaanid. Kolhoos andis aru põllumajandusministeeriumile ja rajoonikomiteele, kuid seal ei tuntud elektroonikavaldkonda. See andis meile võimaluse, kuigi – aia taha ei tohtinud midagi minna. Elasime ise algul Tallinnas, esmaspäeva, teisipäeva ja neljapäeva õhtuti ööbisime Kiius, nokitsesime hiliste õhtutundideni uute ideede kallal. Me ei kuulunud kolhoosi avalike töösaavutuste hulka ehkki meist räägiti, Vunk võttis sageli vastu tähtsaid tegelasi ja käis nendega meie tsehhides.”
Hiilgeajal töötas Estronis ligi 200 inimest, lisaks kohapealsele tööväele oli Tallinnas oma paigaldus- ja remondigrupp. Mikroskeemide kokkupanek oli peenike näputöö. Palk oli hea, paljud kohalikud noored eelistasid töötada Estronis.
Elektroonikatehas Estron tõi kolhoosile abikäitisena hästi raha sisse. Peale selle, et tehti korda lagunema hakanud ja peaaegu katuseta olnud mõisahoone Kiius, remonditi ka kõrvalasuv mungatorn ehk Kiiu torn, ehitati kolhoosi söökla.
Kuna tootmine pidevalt laienes, jäi mõisa peahoone kitsaks ning uus tootmispind leiti Kiius töökoja kõrval pooleli olnud majas. Mõisast lahkuti 1975. aastal, sinna kolis kolhoosi kontor, mis seni oli asunud kortermajas.
Hiljem käivitasid insenerid biotehnoloogial põhineva tootmisharu, loodi tütarettevõte Bioestron, mis tootis söödavalku. Bioestronist kasvas 90ndatel aastatel välja alkoholifirma Remedia.
Kui Eesti iseseisvus ja Venemaa turg kadus, olid Estroni hiilgeajad möödas.
