Jõgeval toimunud kooliteatrite festivalil tunnistati algklassi truppide parimaks näitlejaks Kuusalu 2. klassi õpilane MIA MARIA LIPSMÄE.
Kuusalu keskkooli 2. klassi näitering on lavastajale ja kooli huvijuhile Saima Kallionsivule esimene nii noor näitetrupp. Lavastusega „Ninatark muna“ alustas ta, kui lapsed olid veel 1. klassis.
„Mõtlesin, et ei hakka 1. klassi lastega näitemängu tegema, sest nad loevad aeglaselt. Kuna asusin neile õpetama tantsu, tulid välja laste kihvtid karakterid, nad on loomingulised, sädemega ning mõtlesin proovida lavastada nendega. Hakkasime sündmuste kaupa teksti pähe õppima. „Ninatark muna“ oli mulle juba ammu silma hakanud, Eno Raua tekst on humoorikas, tänapäevane ja õpetlik,“ räägib lavastaja.
Jõgeva festival kestis kaks päeva, lavastusi oli 18. Kui teisel päeval hakati tulemusi välja kuulutama, nimetati Kuusalu trupp I laureaadiks. Saima Kallionsivu tõdeb, ta ei saanudki esialgu aru, et see tähendab võitu, kuigi žürii rõhutas tiitlite kätteandmisel, et Kuusalu keskkool on esimene laureaat. Laureaate oli kuus. Kui tuldi õnnitlema ning ajalehe Vooremaa ajakirjanik hakkas teda intervjueerima, mõistis, et nende lavastus hinnati parimaks.
Saima Kallionsivu: „Kiideti lavastust tervikuna, oli kõige ühtsem trupp. Küsiti, mismoodi lastega tööd teen, et neil on loomulik sõnakasutus, nad ei näitle, on laval loomulikud. Kiideti ka Mia Maria Lipsmäed, et säras Muna rollis eriliselt.“
Lavastaja kirjeldab, et kõige tähtsam on jagada rollid õigetele lastele: „Jälgisin neid, et mis roll sobiks. Teksti lugemist tegime minimaalselt. Proovis õppisime stseenide kaupa. Kui laps läheb lavale, peab tal kohe olema rekvisiit, näiteks hiiremüts – ilma selleta on laval laps, kes mängib hiirt, kuid koos mütsiga on ta kohe hiir. Et laps õpiks oma häält kasutama, kõnnin kooli saali tagumisse ritta ja pean kõike kuulma, mis lavalt räägitakse.“
Esmalt näitab ta ette, kustkohast stseen algab ja kuhu lõpeb ning palub lastel sündmus läbi mängida. Pärast juhendab, millal võiks olla näoga publiku poole või mida teha teisiti. Kui lapsed on esmase liikumise ise valinud, on see loomulik, nad ei pea korraga meelde jätma suurt hulka erinevaid liikumisi.
„Kui tunnen, et hakkavad laval näitlema, siis katkestan ja viime mõttes situatsiooni näiteks klassiruumi, et kuidas siis ütleksid, kui oleksite lapsed, mitte hiir ega konn. Siis saavad aru ja räägivad loomulikult. Kuna „Ninatark muna“ on tehtud Eno Raua lastejutu ainetel, siis luban ka improviseerida. Kui Muna kukub harakapesast alla, peab temast saama tibu ja tuled riided vahetada. Teised peavad riietumisaja täitma. Räägivad, kui kahju neil on, on otsekui improteater. Lastel endil on nii huvitav ja ka minul. Ka osades muudes stseenides pole liikumine rangelt paigas – kui tahad istu või ole kõhuli, aga oma repliigid peavad olema öeldud õiges kohas. Iga etendus on seetõttu natuke erinev.“
Kuusalu koolis on „Ninatarka muna“ mängitud viis korda. Saima Kallionsivu lubab, et pakub etendust ka Kuusalu rahvamajja ning teistele koolidele. Kindlasti tahaks minna Raasiku põhikooli, kus on mängitud ka tema varasemaid lastelavastusi.
