Kuusalu lasteaialaste nalju

1599

KAIRE ALTOSAAR,

Kuusalu lasteaia
Jussike õpetaja

Elukutsest tulenevalt veedan laste keskel suure osa oma ajast ja elust. See on hea seltskond. Lapsed on siirad ja vahetud, alati nõus arutlema maailma asjade üle, esitama oma arusaamu, andma nõu. Kõige enam eristab neid täiskasvanutest see, et nad ei karda eksida, ei karda küsida, on siirad ja ehedad nii heas kui halvas. Puudub silmakirjalikkus ja valehäbi, seevastu on suur usk enda ja teiste kõikvõimsusesse ning naljast peetakse väga lugu. Nalja tehakse ja nalja saab kogemata ka. Otsisin välja aastate jooksul kuuldud ja üles kirjutatud lõbusad lood ning valisin neist mõningad. Lood on üles kirjutatud eri aegadel, laste nimed on muudetud.
l Laps, kes lasteaiateed alles alustanud küsib ühel hommikul kasvatajalt: „Kas sina ei peagi siis tööl käima. Sa saad kohe iga päev siin meiega mängida. Minu ema peab küll tööl käima.“
l Pere teine laps läheb lasteaeda. Vanem vend teatab, et õde hakkab tema vanas rühmas käima ja tema kasvataja saab nüüd õe kasvatajaks. Õde teatab resoluutselt, et venna vana kasvatajat ja tema vana rühma ta ei võta.
l Kasvataja joonistab kassi. Üks tüdruk vaatab hoolega, vangutab siis pead ja lausub: „See tuli sul küll nüüd kuidagi kontjalgadega.“
l Nelja-aastased voolivad kärbseseent. Kasvataja kiidab Priitu: „See üks on sul eriti ilus välja tulnud“. „Jah,“ on poiss nõus, „see on mul isane.“
l Kasvataja räägib lastele kui pika teekonna võtavad sügisel ette rändlinnud. Kes lendavad Prantsusmaale, kes lausa Lõuna – Aafrikasse… Poiss, kes on väga suure huviga kuulanud, lisab õhinal: „Jah, ja mõned lendavad isegi Jõhvi.“
l Külmal talvehommikul tuleb Tiit väga tusasena lasteaeda. Kasvataja üritab lapse tuju tõsta ja kiidab: „Küll sul on ilusad punased põsed nagu magusad õunakesed.“ Poiss vaatab altkulmu kasvatajat ja ütleb: „Aga sina oled nagu hapu õun.“
l Kaks tüdrukut riietusruumis. Triin: „Ma tulen täna jälle teile.“ Kerli: „Tule jah. Kui sa tahad, saad jälle meie meeletut armastust vaadata.“ (seebikas tv-s)
l Lapsed mängivad teises toas. Ukse vahele ilmub tusane Kersti ja nõuab: „Kasvataja, kutsu need poisid siit toast ära.“ Küsin, milles asi, et ei saa jälle koos mängitud. „Aga me mängime Hiina maavärinat ja see on õudselt ohtlik mäng,“ õigustab end tüdruk. (Eelmise õhtu uudistes näidati Hiinas aset leidnud maavärinat).
l Lapsed arutlevad isekeskis, kes kellega abiellub, kui suureks saab. Ants teatab, et tema abiellub kindlasti Tiinaga. Kai kuulab hoolega ja teatab siis elutargalt: „Aga sinna on nii palju aega, et sulle võib keegi teine ette tulla.“
l Kaks tüdrukut tahavad mõlemad ühe ja sama poisiga abielluda. Tarmo kuulab seda pealt ja ütleb:  „Kahega  ei  saa  abielluda,  ainult ühega saab.“ Mai, kes on ka selle jutuajamise juures olnud teatab resoluutselt: „Saab küll kui väga tahetakse. Ma ise kavatsen ka kahega abielluda.“
l Ühel rühmakasvatajal on sünnipäev tulemas. Räägin lastele, et teeks kasvataja Õiele üllatuse ja joonistaks talle ilusad pildid. Kõik on rõõmsalt nõus ja alustavad joonistamist. Tiit mõtleb pingsalt ja arutleb: „Ma ei tea, mida peaks Õiele joonistama. Mõtlesin, et teeks Pärnumaa vanaisa T-40, aga see on vana ront juba, vene raha eest ostetud.“ Mõtleb veel pisut ja otsustab: „Teen siis ikka lilled.“
l 3-4aastased lapsed. Omavaheline jutuajamine on muutunud uhkustamiseks. Üks kiidab kui ilusad Barbie´d tal on, teine kui vägev auto ta isal on jne. Marko on kõike seda vaikides pealt kuulanud ja teatab siis: „Aga minu emal on põiepõletik.“ Vaidlus lõpeb, kellelgi pole enam midagi lisada.
l Tädi pühib laudu. Tüdruk vaatab ja teatab: „Sul on juba vanad käed.“ „Jah,“ vastab tädi, „eks ma olen ise ka juba vana.“ „Jah,“ ohkab tüdruk, „ja selles pole midagi naljakat.“
l Varakevad. Kasvataja on vahetanud saapad kingade vastu. Üks poiss märkab seda ja imestab: „Sa oled toasaabastega õues?“
l Üks õdedest tuleb emale kaebama, et teine läks teiste lastega sinna, kuhu ema on keelanud minna. „Hea laps, et ütlema tulid, nüüd lähme kohe neile järele.“ „Jah,“ on kaebama tulnud õde nõus ja lisab: „Ma hüüdsin neile veel mitu korda, et oodake mind ka, nad ei oodanud.“
l Kaks poissi teatavad, et riietusruumi ühes kapis, mis pole kellegi oma, on inimese lõhn. Olen segaduses ja lähen koos poistega vaatama. Kapis on minu kamm ja juukselakipudel.
l Kaks poissi on kirjutanud maja seinale VAKIU. Õpetaja pahandab ja küsib, kust nad sellist sõna kuulnud on ja kuidas nad selle sõna sinna kirjutasid. Poisid seisavad pead norus. Üks lausub vaikselt: „Noh, häälisime ja kirjutasime.“ (Tegu koolieelikutega ja häälimine ning lugema õppimine parasjagu päevakorras.).