ANNE ORUAAS Kehrast on lõpukirjandeid hinnanud üle 10 aasta.
ANNE ORUAAS: „Praegu on kirjandid väga praktilised, materiaalse heaolu poole kalduvad.“
Anne Oruaas on olnud 30 aastat eesti keele ja kirjanduse ning 15 aastat meedia õpetaja. Kaks aastat tagasi lahkus ta Kehra gümnaasiumist, et pühenduda MTÜ Kehra Raudteejaam tegevusele, kuid on vajadusel koolis abis käinud. Praegu töötab ta poole kohaga Tallinna Keskraamatukogus raamatukoguhoidjana.
„Nüüd saan vaba ajaga muud teha, mitte vihikuid parandada,“ sõnas Anne Oruaas. Kuigi ta koolis enam ei õpeta, parandab kirjandeid edasi.
Lõpukirjand muutus riiklikult hinnatavaks eksamiks 1997. aastal, hinnati 10 palli süsteemis. 2001. aastast hinnatakse eksameid 100 punkti süsteemis.
„Alguses küsiti eesti keele õpetajatelt, kas nad tahavad parandama hakata. Soovijaid hakati koolitama. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus (REKK) sõlmib parandajatega igal aastal töölevõtulepingu. Algusaastatel oli see töö rahaliselt tasuv. Siis oli tasu parandamise eest suurem kui tolleaegne kuupalk. Nüüd on kuupalk tõusnud, tasu parandamise eest mitte. Kõige suurem kasu on olnud see, et lõpukirjandite parandamine on andnud pildi, milline on hea kirjand. On palju materjali, mida oma õpilastele anda. Õpilastel tekib kindlustunne, et ju õpetaja siis ikka teab, millest räägib. Lõpukirjandite kirjutamine on nagu Eesti meistrivõistlused. Kõik on konkurendid. Igas klassis on häid ja halbu kirjutajaid. Õpetaja ei pruugi teada, kas see, kes tema klassis on hea, ka üldises konkurentsis hea on,“ rääkis Anne Oruaas.
Igal kevadel loeb hindaja umbes 320 kirjandit – korraga 160, mis lähevad teise parandajaga vahetusse. Esimene parandab punase, teine rohelise värviga. Teine lugeja näeb esimese parandusi. Kui samale kirjandile pandud hinded erinevad rohkem kui 30 punkti, saadetakse kirjand kolmandale lugemisele, mida teevad enamasti Tallinna õpetajad.
Et hindajale oma õpilaste kirjandid satuvad, on Anne Oruaasa sõnul välistatud: „Kirjandeid jagab välja eksamikeskuse eesti keele peaspetsialist, kes teab täpselt, kus koolis keegi töötab. Arvan, et mulle pole isegi Harjumaa õpilaste kirjandeid antud. Minu poeg lõpetas Noarootsi gümnaasiumi. Pärast selgus, et olin parandanud 10 tema klassi õpilaste kirjandit, aga enda poja oma mitte.“
Ühe klassi kirjandid jagatakse välja 10 kaupa. 20 õpilasega klassis hindavad poolte kirjandeid samad parandajad.
„Hästi tunneb ära eliitkoolide õpilaste kirjandid. Tavaliselt on kümneses portsus nii häid kui halbu kirjandeid. Kui satub hunnik, kus kõik on ühtlasel tasemel head ja keelevigadeta, on need arvatavasti eliitkoolist,“ ütles Anne Oruaas.
Keelereeglid aina lõdvemad
Igal kevadel saavad kirjandite parandajad kokku, et keelereegleid meelde tuletada ning teada saada, mis on muutunud.
„Keelereeglid on lihtsamaks lastud, keelekasutajale tullakse vastu. Mis varem oli släng, ei pruugi aasta pärast enam olla. Suure ja väikse algustähe kasutus muutub kiiresti. Eelmisel aastal oli viga, kui kirjutati internet väikse tähega, nüüd aga võib seda,“ jutustas Anne Oruaas.
Ta rääkis, et on palju häid kirjandeid, mille hinde rikub ära just kehv keel: „On ka selliseid, millele tuleb õigekirja eest panna 0 punkti. Kõige kehvemad on kutsekoolide õpilased, nende eesti keele oskus on tükkmaad halvem kui teistel.“
Lõpukirjandite teemad valitakse välja REKKis. Sügisel saavad õpetajad sinna teemasid saata. Tehakse mitu teemadekomplekti, millest üks valitakse loosiga.
„Kunagi loeti teemad ette raadiost ning õpetajad pidid need tahvlile kirjutama. Siis oli raadiodiktor see, kes ümbriku valis. Praegu on teemad varem valmis, sest need tuleb igale õpilasele trükkida ja eksami alguses lauale panna,“ jutustas Anne Oruaas.
Ta rääkis, et halvemates kirjandites on tihti sama mõte: „Kirjutatakse plaanist lõpetada keskkool, minna kõrgkooli ja saada siis hea kõrgepalgaline töökoht. Just nõrgemad kirjutajad unistavad heast kõrgepalgalisest töökohast. Elu pole enam selline. Kogu aeg peab olema valmis õppima. Ootan kirjanditest rohkem seiklushimu. Praegu on kirjandid väga praktilised, materiaalse heaolu poole kalduvad.“
Viimastel aastatel on kirjanditeemad lahti seletatud, et oleks vähem teemast mööda kirjutamist. Anne Oruaas arvab, et teemade lahtikirjutamine mõjub teinekord pigem negatiivselt: „Kui tänavu poleks teemat „Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt …” (Hermann Hesse) lahti kirjutatud meedia teemana, oleksid seal palju huvitavamad kirjandid olnud. Kuna tänavu polnud keskkonnateemat, kirjutati selle Hermann Hesse teema all ka keskkonnast, mis oli väga veider.“
Ta lisas: „Parandajale on kirjanduse teemad kindlasti südamelähedasemad, kuid hindamisel mingit oma sümpaatiat arvestada ei saa. Hinnatakse õigekirja, ülesehitust, stiili ja sisu.“
