Kui palju on liiga palju?

1945

Teili Piiskoppel, noorsoopolitseinik, Ida-Harju politseijaoskond

Arvuti ja internet on kasulikud vahendid – saab tänapäeval õppida, suhelda, tööd teha, meelt lahutada ja palju muudki. Aga needsamad kasulikud vahendid võivad valesti kasutades osutuda väga kahjulikuks.
2012. aasta juunikuu seisuga oli maailmas üle 2,4 miljardi internetikasutaja. Praeguseks ajaks on see number kasvanud eelkõige laste ja noorte seas. Üks põhjus on erinevate nutiseadmete  valiku suurenemine ja kättesaadavuse paranemine ning teine see, et lastele hakatakse üha varasemas eas nende seadmete kasutamist lubama, olgu siis mudilastele multifilmide vaatamiseks ja mängimiseks või noorukitele õppimiseks ja suhtlemiseks.
Iseenesest ei ole halb, et lapsel on tegevust ja sealjuures õpib ta midagi uut, küll aga on halb, kui laps sukeldub virtuaalmaailma nii, et veedab seal rohkem aega kui niinimetatud päris maailmas. Selle tagajärjel kaob reaalsustaju ehk tekib sõltuvus.
Arvuti- või internetisõltuvusel võib olla erinevaid tunnuseid: laps ei soovi teha midagi muud, kui arvutis istuda; ta ei suuda kontrollida arvuti kasutamise aega ja vihastab, kui seda piiratakse; nõuab pidevalt kõige uuemaid tehnikavidinaid ja kui vanemal ei ole võimalik neid soetada, hakkab ta mujalt endale raha muretsema; ta ei maga piisavalt ega söö korralikult.
Tihtipeale aga ei oska või ei ole lapsevanematel aega aru saada, millal on liiga palju ja selle asemel, et vaadata lapse käitumise muutumise põhjusena nutimaailmas aja veetmist, mõeldakse, et ju on laps jõudnud varasesse teismeliseikka.
Siinkohal tuleb meelde tuletada, et nagu iga sõltuvuse puhul, on ka sellesse sõltuvusse jäämisel tagajärjed. Alustades meeleolumuutustega, jätkates hinnetelangusega koolis, terviseriketega ja suhtlemis­oskuste hääbumisega ning lõpetades halbade elukommetega inimestega tutvumisega, millega omakorda võivad kaasneda kuritegelikud probleemid.
Alanud suvevaheaega silmas pidades panen lapsevanematele südamele, et mõistlik on kontrollida nii lapse nutiseadmete kasutamise aega kui ka seda, millega seal tegeletakse ja kellega suheldakse.
Ühte õiget meetodit ei ole, erinevatele lastele mõjuvad erinevad lahendused.  Kui tegu on alles virtuaalmaailmaga tutvust tegeva lapsega, siis oleks mõistlik alustada reeglite paika panemisest – kui palju ja millistel tingimustel arvutit kasutada võib ning seda juba ka väikelastele videode vaatamisel ja mängude mängimisel. Samuti tuleks erinevate seadmete soetamise eel hoolega läbi mõelda, kui palju internetimahtu lapsele lubada, milliseid rakendusi ta installeerida võib. Kui lapsel on oma nutiseade olemas ja siiani pole kasutamisel piiranguid seatud, võib olla keerulisem. Ei tasu peljata, kui ise arvutimaailmast midagi ei tea, lähenege õpihimuliselt, et lapsele ei jääks muljet, nagu üritaks vanem oma nina tema asjadesse toppida. Võiks lisaks võrgus olemise aja piiramisele soovitada lapsele muid tegevusi nagu raamatute lugemine, õues mängimine ja ka ise temaga ühiseid tegevusi otsida. Vajadusel võib internetis surfamist kasutada preemiana, kuid sellisel juhul peab hoolega läbi mõtlema proportsionaalsuse. Kui lapse käitumises on juba tõsisemaid sõltuvuse tundemärke näha ja eelnevalt välja pakutu enam ei aita, oleks mõistlik abi otsida, näiteks noorte nõustajalt või perepsühholoogilt.
Kõige olulisem on meeles pidada, et lapsevanemad ise on oma lastele kõige suurem eeskuju, kui lapsevanem annab järeltulijale pidevalt aja sisustamiseks nutiseadme, et siis rahus oma toimetusi teha saaks, pole sõltuvuse tekkepõhjuseid vaja kaugelt otsida.