Külad tõid Kuusalu valla aastapäevapeole 15 kooki

1639

Laupäeval tähistati Kolgaküla rahvamajas Kuusalu valla 74. sünnipäeva.

6. oktoobri õhtul oli Kolgaküla rahvamaja esine plats autosid täis – vallarahvas tuli valla sünnipäeva tähistama. Külalisi võtsid vastu vallavolikogu esimees Andres Paomees ja Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi. Kui kõik olid saanud vallajuhtidega klaasid kokku lüüa, pidas vallavanem kõne.

„Valla unistus on, et siin elaksid inimesed, kes on sõnakad ja tegusad, kes soovivad olla kaasa­tud valla tegemistesse, arendada ja samas ka kasutada koos loodud väärtusi. Soovime, et meie vallal oleks oma tuntav nägu, selge identiteet,“ lausus Urmas Kirtsi.

Valla viimase aasta kordasaatmistest tõi ta välja Odüsseuse eksirännakute lõpetamise Kuusalu keskkooli saalis, Kuusalu vastse aumärgi kavaleri Birgitta Vasara töö, mis tõi 20 aastat rõõmu Kuusalu ja Sipoo inimeste vahel, Kuusalu ja Pärispea vabatahtlike päästekomandode loomise ning ligi 10 miljoni euro investeerimise valda 2012-2013 aastate jooksul.

„10 miljonit on sama suur hulk raha kui valla 2,5 aasta maksutulu, kordades enam kui kunagi varem ja kardan, et ka rohkem kui lähitulevikus võimalik.
Naljakas seejuures on see, et Kuusalu vald paigutati eelmisel aastal omavalitsuste investeerimisvõimekuse pingereas 222. kohale, meist hullemad olid ainult Piirissaare ja veel 3 omavalitsust,“ ütles vallavanem.

Viimastel aastatel on tõstatatud teema, kas ikka peaks lugema valla sünnipäevaks 1938. aastat, mil liideti Kodasoo ja Kiiu vald ning uueks nimeks pandi Kuusalu vald, või hoopis 1831. aastat, mil moodustati Kolga majoraadi piirides mõisavald, mis 90 protsendi ulatuses kattus Kuusalu vallaga. Urmas Kirtsi lausus oma kõnes: „181 või 210 aastat, see pole kuidagi väärikam number kui 74. Tähtis on, et inimestele meeldib elada meie vallas, meil on meelepärast tööd, meil on turvatunne ja meil on kodu, mida kalliks pidada – meil on oma vald.“

Vallajuhid filmitähtedeks
Meelelahutuseks ja reklaamiks 19.-20. oktoobril toimuvale Kolgaküla filmifestivalile esinesid aastapäevapeol Eva Allmägi ja Anu Adamson lühikese naljaetendusega.

Oma etenduses otsustasid naised, et väntavad ise filmi –Eestis film sai 100aastaseks, teised 100 aastat filme teinud, nemad aga mitte ühtegi.
„Demidova, Talvik ja Merivoo teevad aina häid filme, prooviks me ka,“ lausus Eva Allmägi.

Pärast mitme idee väljakäimist jõudsid naised mõttele vändata oma „17 kevadist hetke“. Ka murele, kust saada näitlejaks sama ilus poiss nagu Tihhonov, leidsid nad lahenduse –  valda juhivad ju kaks ilusat poissi.

„Aga mõlemad on loomaarstid. Neil pole kevadel aega. Muudkui valla juhtimine ja lehmade poegimine.“

Mis filmi teha, ei suutnudki naised ära otsustada, seetõttu lahkusid nad lavalt ja kinkisid nii vallavanemale kui volikogu esimehele orhidee.

Valgejõe tuli 12kilose tordiga
Pärast esinemisi jätkus pidu tantsu saatel, muusikat mängis Gourmet Duo+. Lahti lõigati ka külade toodud koogid, mida oli laual 15.

„Võib ju midagi oma valla heaks teha,“ ütles Valgejõe külavanem Leili Valk.

Nende küla tort oli suurim, kaalus 12 kilogrammi.

„Selle tordi tegi Kristi Kibuvits. Teadsin, et ta teeb häid torte ja on seda õppinud, nii et palusin. Meie külas on kogu aeg nii, et kui on pidu, tullakse oma koogiga,“ rääkis ta.

Silma paistis ka Parksi küpsetis: söödav seenekorv. Selle tegi Parksi elanik Vaike Sild.

„Kui kooki nägin, olin õnnelik. Lootsingi, et ta teeb seda seenekorvikest, mida lapsepõlvest mäletasin,“ lausus peol koogi üleandnud Maria Antons-Valner.

Pärispea koogi küpsetas Kerli Kaha, sellel olid lipukesed, mille külaelanikud välja printisid ja kokku liimisid – ühel pool oli küla vapp, teisel pool valla vapp.

„Tahtsime, et koogil oleks küla sümboolika“, lausus Ingeldrin Viljak Pärispea külast.

Küla ja valla sümboolikaga lipud olid ka Kolgaküla küpsetisel, selle oli teinud Riina Kiis.

Kolgaküla Seltsi juht Kaisa Linno sõnas: „Vald toetas aastapäevapeo korraldamist 960 euroga. Tavaliselt oleme Kolgaküla Seltsi poolt raha juurde pannud, sel aastal ei saanud. Minu põhimõte on, et muusika peab hea olema, aga hea muusika on kallis. Seega otsustasime magusale mitte raha kulutada ja palusime küladel koogid tuua. Väga hästi tuldi asjaga kaasa, külad pigem tervitasid koogi toomise mõtet.“