Kolga karapil sai näha nende tehtud savinõusid.
Kolga karapil olid välja pandud kohaliku keraamikaklubi liikmete tehtud savinõud. Pildil naiste juhendaja VIRVE KERM.
2005. aasta sügisel kutsus Kolga gümnaasiumi ajalooõpetaja Helen Mikiver kokku väikse seltskonna ning palus Kalme külas elava Virve Kermi juhendama, kuidas teha keraamikat. Virve Kerm on kunstnike ühenduse Katariina Gildi liige ning töötab Tallinnas gildi Savikojas. Varasematel aastatel on ta olnud Kolga keskkoolis kunsti ja käsitöö õpetaja.
„Kuna endal tekkis vajadus midagi kätega teha, ajasin inimesed kokku ja kutsusin Virve juhendama. Alguses rääkisin oma tuttavatega, nüüd on seltskond suurenenud – igaüks on kedagi kaasa kutsunud,“ jutustas Helen Mikiver.
Virve Kerm rääkis, et seltskond käib koos kolmel-neljal õhtul nädalas, suvel kokku ei saada: „Kindlat kokkusaamise aega ei ole. Inimestel on erinevad toimetused ja tegemised, tullakse eri aegadel.“
Praegu on aktiivseid savivoolijaid umbes 20. Käiakse Kolgast ja ümberkaudsetest küladest.
„Paljud on käinud savi voolimas, aga klubi liikmeteks nimetan neid, kes tulevad pidevalt, kel on sõltuvus, kes ei saa sellest üle ega ümber,“ lausus Virve Kerm.
Keraamikaklubi käib savinõusid tegemas Kolga lasteaia vanas pesuköögis.
„Ruum on nii väike, et sinna üle viie inimese korraga ei mahu. Müstiline, aga kõik on õppinud seal liikuma üksteist segamata ja asjadele vastu minemata,“ ütles Annika Blum Mustametsa külast.
Ta on Kolgas savi voolimas käinud ühe aasta: „Teen seda südame ja rõõmuga. Lähen korra nädalas ja olen seitsmest õhtul ühe-kaheni öösel. See on koht, kus saan end kõigest välja lülitada.“
Nii Helen Mikiver kui Annika Blum ütlesid, et niisama kapinurgale panemiseks asju väga palju ei tehta, pigem selliseid, mida saab kasutada. Näiteks olid laupäeval Kolga karapil klubi keraamikanäitusel väljas Annika Blumi tehtud kausid, millel on augud põhjas ja mis väikeste jalgadega toetuvad taldrikutele. „Neisse on hea pestud viinamarju panna. Sain idee ühest antiigioksjonil nähtud portselanmaalist.“
Näitusel olid peaaegu kõigi keraamikaklubi voolijate tööd, igaüks valis ise, mida välja panna.
KOPist raha rakupõletusahjuks
Kui muidu käidi niisama koos, siis kevadel moodustasid naised ametliku seltsingu Keraamika Klubi.
„Et kohaliku omaalgatuse programmi rahataotlust kirjutada, tegime seltsingu. Varem pole me kuskilt raha küsinud, tasume ruumiüürist elektrini kõik ise. Sel aastal saime Kuusalu vallalt ahjuplaatide hankimiseks ühekordset toetust,“ jutustas Virve Kerm.
KOPist sai seltsing 22 400 krooni, selle eest ostetakse rakupõletusahi.
„Raku on eripärane savipõletuse tehnika ja saanud oma nime Jaapanist. Keraamilised esemed pannakse vajaliku temperatuuri saavutamise järel kuumadena põleva materjaliga (saepuru vms) anumasse, kus need omandavad põletusmaterjaliga reageerides omapärase välimuse. Pärast seda jahutatakse esemed vees. See on kiire, huvitav ja kogu aeg jälgitav protsess.“
Muidu kasutatakse elektrilist kõrgkuumusahju ja keraamika põletuse temperatuur on 1250 kraadi.
„Kui saaks ahju sisse vaadata, näeks, et sellise kuumuse juures paistavad esemed läbi,“ rääkis Virve Kerm.
Teraapiline tegevus
„Kui teinekord tunnen, et ei viitsi kohale minna, siis inimeste pärast ajan end ikka välja. Meil on nii tore seltskond, kõik inimtüübid on esindatud. Naerame isekeskis, et meil pole teraapias käia vaja – kui kokku saame, on kõigil lõbus, ka neil, kes tulnud paha tujuga,“ jutustas Virve Kerm.
Ta ütles, et savi voolimine on keskendunud, teraapilise mõjuga tegevus: „Inimene paneb sellesse oma emotsioonid. On neid, kellest ei oskaks arvatagi, et nad nii osavad on. Nad suudavad kätega vormida oma hetkelise või kauavaaginud emotsiooni.“
Virve Kerm jutustas, et keraamikast ei saa kunagi kõike teada: „Olen sellega tegelenud aastaid, aga pean ütlema, et tean ikka veel vähe. Keraamika on väga mitmetahuline nii materjali omaduste kui ka põletustehnikate poolest. Keraamika on ka ainus, mis ei saa toimida ilma nelja põhielemendita – õhu, tule, maa ja veeta – kui üks neist on puudu, siis asi ei toimi.“
