Kolga muuseumis näputöö väljapanek ja näitus HELLEN KODUSAARE töödest

2732

Näputöö ekspositsioon on muuseumis kogu suveperioodi, HELLEN KODUSAARE valmistatud esemed maikuu lõpuni.


HELLEN KODUSAARE kõrval voodil on tema tikitud kate. Sel sügisel saab käsitöömeister  85aastaseks.

Kolga muuseumi juhataja kt ja varahoidja Ulvi Meier ütleb, et üks sai alguse teisest ning uue väljapaneku idee sündis koguni kolmandast: „Heino Sandström Kasispealt andis meie muuseumile oma ema Aino Sandströmi vanatädide mustrilehtede kogu, vanimad neist 1800ndate aastate lõpust. Sellest tuli mõte, et võiks teha näituse meie kandi naiste käsitööst läbi aegade, eelkõige näputööst ehk tikkimisest ja heegeldamisest. Põhirõhu panime tikitud köögilinikutele – vanasti oli peaaegu igas kodus köögirätikute hoidja, mida kattis tikitud pildiga linik.“

Ulvi Meier palus tuttavatelt näituse ajaks nende endi ja emade-vanaemade tehtud asju. Kui Hellen Kodusaar oma esemetega saabus, oli üllatus suur.

„Hellen lubas, et võib üht-teist tuua, ning arvasin, et mõned asjad saame. Kui aga nägin, mida kõike ta on teinud, pakkusin, et samal ajal võiks suurde saali panna tema käsitöö näituse. Kahju oli osa neist koju tagasi saata. Mõned Helleni linikud, kraed, tikitud vaip ja voodikate ning suur laudlina on muuseumi näputöönäituse osa,“ jutustab juhataja kt.

Muuseumi on kujundatud kunagine kööginurk väikese kummuti, pesukausi, riiuli ja ämbriga. Seinal piltidega linikud, kus valgele kangale on tikitud päkapikud, luiged, lilled. Linikupildid olid peenemates kohtades tehtud saksa stiilis punase niidiga, taluperedes sinisega, sest punast polnud saada.

Kuna linikuid kogunes palju, kokku kümmekonnalt inimeselt, on enamik riputatud riidepuudele, näitusekülastaja saab neid lähemalt uurida. Vitriinides on vanu õmblustarbeid, seintel vaipu. Teine nurk on kujundatud sängiga toaks, kus seisab ka vana ümmargune mõisalaud.

ULVI MEIER näitab üht paljudest köögilinikutest.
ULVI MEIER näitab üht paljudest köögilinikutest.

Ulvi Meier: „Vanasti tuli 8aastasel tüdrukul osata varrastel kududa sukki-sokke, kindaid. 10aastane pidi mõistma vokiga kedrata, 12aastane kududa telgedel kangast ning 16aastane tegema peent näputööd, et kokku panna oma veimevakk.“

HELLEN KODUSAAR on iseõppinud meister
Hellen Kodusaare näituse vanimad käsitööesemed on 1950­ndatest aastatest – kaks ühesugust tikitud lillede ja poest ostetud äärepitsiga linikut. Paljud laudadele seatud asjad on olnud ta kodus kasutuses. Mustreid on aastate jooksul saanud ajakirjadest, ise välja mõelnud ja ka mujal nähtust maha joonistanud. Nii näiteks leidis ta Tallinna Kaubamajast kunagi linikumustri, küsis müüjalt luba ja pani kirja.

„Siin võivad ju inimesed öelda, et olen tubli käsitöötegija, aga kui mõni proff vaataks, mõtleks võibolla teisiti,“ arvas Hellen Kodusaar tagasihoidlikult ja nimetas end iseõppinud käsitöötegijaks, lapsepõlvekodus peent näputööd ei tehtud, kooti sukka ja kangast. Esimesed oskused tikkimises sai Uuri koolist, käsitööõpetaja kiitis ta täpsust ja hoolsust.

Tema töid on Kolgas näitustel olnud ka varasematel aegadel – vanas rahvamajas, raamatukogus, koolisööklas. Viis aastat juhtis kohalikku käsitööringi Hellen Kodusaar, hiljem Virve Kerm.

„Kui restauraator Cornelius Tamm töötas Kolgas, tõi ta vahel mõisa külalisi mulle koju käsitööesemeid vaatama. Olin kogu aeg endavalmistatud käsitööesemeid ära kinkinud või müünud, et oleks midagi näidata, hakkasin ka enda jaoks tegema.“

Näitusel on seinal Greta Garbo mustriga rätik. See nimetus tuli ajast, kui kuulus näitlejanna käis Eestis ja külastas Haapsalut ning sealsed naised kinkisid talle niisuguse mustriga kootud valge õlaräti.

Hellen Kodusaarele on südamelähedased ka vastasseinal rippuvad lapimustriga tekid, mis on kokku pandud vanadest riideesemetest lõigatud lappidest, tema enda ja ka ema kleitidest-pluusidest. Igal riidejupil on seal oma lugu.

Kodus, Kolgast veidi eemal asuvas Erulõpe talus, on tal emalt saadud vana õmblusmasin Gritzner`r`. Hellen Kodusaar oli üks Kolga kandi õmblejatest, kes tegi kohalikele naistele peoriided ja tüdrukutele koolilõpuks kleidid. Aastaid töötas ta lasteaias majandusjuhatajana, hiljem oli kindlustuses.

Üks vahva nüanss veel. Tema ema oli Kolga mõisas köögitüdruk ja isa kutsar. Pere elas Tsitres, paruni suvitusmõisa kutsarite majas. Ta mäletab 1930ndate aastate lõpust, kuidas mõisnikupere sõitis tõllaga Tsitresse mere äärde.