Kolga mehed meenutasid muuseumis endist spordielu

2564

„Kus on tänapäeval suusarajad Kolga koolimaja juures?“ küsis aleviku eakam tegevsportlane KAAREL KUUM.

Peatselt 80aastaseks saav Kaarel Kuum, kes võistleb kohalikel turniiridel tänini tennises ja lauatennises, kõneles Kolga muuseumi korraldatud meenutustepäeval „Kes pusib, see jõuab!“ Kolga piirkonna spordielust 1970.-80ndatel aastatel.

Ta esitas muuseumisse tulnutele küsimuse, kas teavad, kes Kolga praegustest elanikest on 55kordne Eesti meister. Vastus on – endine tippujuja Argo Tammemäe. Veel märkis ta, et spordiajakirjanik Urmas Eslon on pärit Kolgast – tema on kolmikhüppes ületanud 15 meetrit.

Kaarel Kuum jutustas, kuidas omal ajal rajati Kolga koolimaja juurde tenniseväljakud ning rikas Kirovi-kolhoos oli valmis uue kooli võimlat tavapärasemast suuremana ehitama, nõukogudeaegne asjaajamine ei lasknud tüüpprojekti muuta.

„Kui olin koolipoiss, ei mäleta, et võimlad oleksid olnud tühjad, aga Kolgas praegu on. Meil on tennisehall peaaegu valmis, treener Urmas Kotkas on nõus tulema õpetama, kui neli noort saaks kokku. Ja tennis on niisugune ala, mida võib ka vanast peast mängida,“ sõnas ta.

„Vanasti olid Kolgas võrkpalliplatsid mitmes kohas, paljud mängisid. Mina, Jaak ja Rein Koppel Kõnnust ning Ivo Allmägi osalesime Kuusalu tehase võrkpallivõistkonnas, harjutasime kiriku palvemajas.“

Võrkpall on Kolgas au sees ka tänapäeval, võisteldakse Kolga Palliklubi all. Tennisehalli arendab MC Kolga.

Samas tõdesid mitu sõnavõtjat, kes ise olid Kolgas poiste ja noorte meestena tragid sporditegijad, et tänapäeval enam pole noortel sellist tahet sportida ega üksteisega mõõtu võtta, kui oli aastakümneid tagasi.

Kolga kaks tugevat – ABERG ja KURG
Muuseumi juhataja kt Ulvi Meieri sõnul tuli sporditeemalise kokkusaamise idee sellest, et Kolga külje all elab tuntud raskejõustiklane Toivo Kurg – mitmekordne Eesti meister, kes oli nõus võtma kaasa medalid, karikad ja diplomid ning rääkima oma sportlaseteest.

Mullu augustis oli 130. sünniaastapäev Kolgast pärit rammumehel Aleksander Abergil, sel puhul avati novembris Abergi mälestusvõistlusteks Kuusalu spordikeskuses näitus, mis nüüd on üles pandud muuseumis.

Toivo Kure saavutustest kokkuvõtte teinud Rein Sinimägi lausus: „Eelmise sajandi alguses oli Eestis kolm kuulsat rammumeest: Aberg, Lurich ja Hackenschmidt, esimene neist oli sündinud Kolgas. 1960ndatel aastatel kerkisid Eestis taas esile kolm tugevat jõumeest: Jaan Talts, Karl Utsar ja kolmas jälle Kolgast – Toivo Kurg. Samal ajal olid edukad sportlased Karli Lambot Jumindalt (jalgrattasportlane – toim.), õed Moorlatid Sigulast (kaks jalgratturit, kol­mas kergejõustiklane – toim.), suusameestena Heino Tšernjavski Kolgakülast ja enne sõda vennad Tartod Uurist.“

Toivo Kure kohta sõnas Rein Sinimägi, et sport talle kangesti meeldis ning iseloom on selline, et tahab olla esimene. Koos vendadega kaevati kodu taha hüppekastid, teivast hüpati alguses üle kadakate, kaasa hakkasid tegema naabripoisid.

Kolga spordielu-meenutuste ilmestamiseks näidati seinale kohalikelt inimestelt kogutud fotosid Kolga kandi kunagiste võistluste ja muu sporditegevuse kohta. Kõige sagedamini nimetati ning ka mitmetelt piltidelt sai näha kaht kohalikku spordilegendi – metskonnas töötanud Evald Lehesalu ja Voldemar Uhkaid. Evald Lehesalu juhendas poksiringi, enne sõda oli poolraskekaalus Eesti noorte poksimeister. Voldemar Uhkai tegi poistele kergejõustikutrenne, talvel pani nad suusatama, valmistas ise suuski.

„Toivo sai Uhkai Vollilt vasara ja tuli vasaraheites Eesti meistriks. Toivo tegi ka muid alasid, tõukas kuuli, hüppas kaugust. 1963. aastal läks Tallinnasse ja käis seal isegi maadlemas,“ jutustas Rein Sinimägi

Toivo Kurg märkis, et maadlemine talle ei meeldinud – selline pusimine ja higi näkku: „Minu järjekindlad tõstetreeningud algasid Tallinnas spordiroodus. Olin enesekindel, hirmus tahtmine oli ennast üles lüüa. Kolm kuud treenisin sedasi, et varahommikul tõstsin keldris kangi, siis tööle, sealt tagasi ja uuesti tõstma. 1967. aastal sain meistersportlaseks, see oli tol ajal oluline. Sport on mul hästi välja tulnud, aitas ära elada.“

Ta kirjeldas, kuidas kutsuti pärast sõjaväge Venemaale võistlema, aga otsustas jääda Eestisse maaspordiliitu Jõud.

„Tuleb osata kangi tõsta, kang hakkab elama, kui peal on üle 200 kilogrammi, nagu voogab käes, seda peab mõistma ära kasutada. Tõstmisel tekkiv kangikolin on mu kõrvakuulmist rikkunud, kolin on tohutu, nagu autoremonditöökojas.“

Sõnumitoojas ilmus pikem lugu Toivo Kurest 2011. aasta viimases numbris, seal tõdeb ta, et sportlaseks sai suuresti tänu Abergi eeskujule, tema lapsepõlve aegu rääkisid Kolga mehed palju Abergi vägitegudest.

Kehakultuur oli au sees
Endine metsaülem Leo Laanetu kõneles, kuidas tuli Kolka tööle 1952. aastal: „Siin olid eeskujuks kanged kohalikud mehed. Pallimängud olid populaarsed, talvel mängisime hokit. Kolhoosipoisid, sidemehed ja metsatöötajad võistlesid omavahel. Inimeste najal arenes spordisäde, selline isetegevus valmistas pinnast suurematele saavutustele. Kui poleks olnud niisuguseid eestvedajaid ja koolivõistlusi, oleks Kure Toivol olnud raske tippu tõusta. Selline massiline sportimine annab valikuvõimaluse andekamatele.“

Ta lausus, et tookord tegelesid Kolga kandi paljud noored mehed ja naised kehakultuuriga – on vabatahtlik, teenib tervist ja kehalist ettevalmistust.
Sport on spetsialiseerumine kitsale eri­alale ja kipub tervist rikkuma.

Fotodelt sai näha, kuidas Luubale rajatud palliplatsil hakati käima kohe, kui lumi sulas. Pritsimeeste võistlustel osales ka Kolga naiste võistkond.
Majanditevahelistel võistlustel oli kohal palju rahvast.

Pärast ametliku osa lõppu rääkis Leo Laanetu Sõnumitoojale, et on mõelnud, kuidas saada noori taas ennast sportlikult arendama ja teiste saavutusi ületama – kas vald ei võiks anda kõigile Kuusalu valla sportlike rekordite omanikele näiteks õiguse kasutada tasuta spordikeskuse jõusaali, kes rekordi ületab, saaks kasutusõiguse endale.

Miks maadlejad esinesid tsirkuses
Ulvi Meier valgustas rammumeeste ja maadlejate elu 20. sajandi algusaegadel: „Laadad olid siis suured rahvapeod, tohutu tähtsad olid seal rändtsirkused. Rammumehed esinesid tsirkuses sellepärast, et areen oli pehme. Maadlus oli siis elukutseliste rammumeeste rassimine. Meie kolm kuulsat jõumeest olid saksa nimede, vene passide ja südames eesti meelega. Käidi kogu Euroopas, Türgis, Põhja-Ameerikas.“

Tšempionaadid kestsid kuu või mitu. Et meelitada inimesi vaatama, tehti sellest sõu. Osalema värvati tšempionid, vähemkuulsad gladiaatorid, kohapeal rahva seast apostlid. Lõbusaid vahepalasid esitasid jaškad – paksud ja kiitsakad. Näidati monstrumeid ehk väärarengutega inimesi. Kõige põnevam oli, kui lavale tulid tugevad naised. Kokku oli lepitud, kes võidab või kaotab. Ameerikas oli Aberg vihane, et tal ei lastud võita, sest publik ootas oma iidolite võitu.

Kaks tšempionaati Ameerikas, mida Aberg võitis, korraldas Georg Lurich, kes oli hea organisaator – kui jõud Abergist enam üle ei käinud, hakkas manageriks. Mõlemad surid Armaviri tšempionaadil tüüfusesse. Kuna Venemaal tunti neid vähe, pandi asemele esinema vale-Aberg ja -Lurich.