Kodu-uurijal ANTS MIIDLAL jäi pooleli raamat Parila ajaloost

AN­NE ORUAAS

Keh­ra tun­tuim ko­du-uu­ri­ja Ants Miid­la lah­kus meie hul­gas 2022. aas­ta jü­ri­päe­val. Te­mast jäi ma­ha suur ar­hiiv, mis al­les oo­tab kor­ras­ta­mist. Kah­juks jäi poo­le­li ka alus­ta­tud raa­mat Pa­ri­la kü­la aja­loost. Raa­ma­tu kä­si­ki­ri, nii pal­ju kui se­da on, jõu­dis nüüd Keh­ra muu­seu­mi.

2017. aas­tal il­mus Ants Miid­la koos­ta­tud „Hüd­ra vii­ma­sed poi­sid“, mis kõ­ne­leb Tal­lin­na Reaal­koo­li vii­ma­se, 1955. aas­ta pois­te­len­nu õpi­las­test ja õpe­ta­ja­test, si­sal­dab ka nen­de pois­te en­di kir­ju­ta­tud elu­lu­gu­sid ja mä­les­tu­si.

Ants Miid­la kir­ju­tab seal nii: „Pä­rast EPA lõ­pe­ta­mist 1960. aas­tal suu­na­ti meid koos Mai­mu Ka­ja­ku­ga Keh­ra sov­hoo­si töö­le. Oli­me Mai­mu­ga ju­ba tükk ae­ga sem­mi­nud ja sel­le suu­na­mi­se vas­tu pol­nud meil mi­da­gi. Sai­me ühi­se kor­te­ri 2 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel Keh­rast, mi­nu­le usal­da­ti sov­hoo­si kes­ku­se osa­kon­na ju­ha­ta­ja amet ja Mai­mu sai Raa­si­ku osa­kon­na Pa­ri­la põl­lun­dusb­ri­gaa­di bri­ga­di­riks.“

Hil­jem oli Ants Miid­la paar aas­tat Keh­ra sov­hoo­si Raa­si­ku osa­kon­na ju­ha­ta­ja ja siis pik­ka ae­ga sov­hoo­si peaag­ro­noom. Teks­tis ni­me­ta­tud Ar­vo Saa­re­pe­rast (1925–2005) sai Kos­ti­ve­re sov­hoo­si di­rek­tor. 28. juu­lil möö­dus te­ma sün­nist 100 aas­tat. Järg­nev on paar lõ­bu­sa­mat kat­ken­dit poo­le­li jää­nud raa­ma­tu kä­si­kir­jast.

ANTS MIID­LA mee­nu­tu­si elust noo­re ag­ro­noo­mi­na

EDUARD SAA­RE­MI sün­ni­päev ja lipp trak­to­ril

Raa­si­ku osa­kon­na tub­li trak­to­ris­ti Eduard Saa­re­mi sün­ni­päev oli 20. no­vemb­ril. 1963. aas­tal tä­his­ta­si­me te­ma 60. sün­ni­päe­va. Ma tel­li­sin Raa­si­ku puu­töö­meist­rilt Kaa­rel Üle­vai­nult Eduar­di­le kin­gi­tu­seks õl­le­kan­nu, mil­le­le pa­lu­sin te­ha trak­to­ri ja Eduard Saa­re­mi ni­me. Au­to­juht Jaak Sii­dok võt­tis Sa­lu­mäe ja Lin­nak­se kü­las ela­nud trak­to­ris­tid pea­le ja sõi­tis Pae­nur­me, kus meie abi­kaa­sa Mai­mu­ga ela­si­me. Me­hed olid au­to kas­tis püs­ti. Meid võt­tis Jaak et­te au­to ka­bii­ni en­da kõr­va­le.

Sõit­si­me Saa­re tal­lu, mis asub Pa­ri­la jaa­mast üle raud­tee. Eduard oli tei­nud hea õl­le ja pe­re­nai­sed sün­ni­päe­va­toi­dud. Pü­hit­se­si­me lõ­bu­salt Ee­di sün­ni­päe­va. Ta­ga­si ko­ju sõit­si­me sa­ma­moo­di, et me­hed olid au­to kas­tis püs­ti ja meie Mai­mu­ga is­tu­si­me ka­bii­nis.

Järg­mi­sel päeval olin ma osa­kon­na kon­to­ris ja te­gin töö­käs­ke, kui di­rek­tor Eduard Tru­ber Keh­rast he­lis­tas. Ta üt­les, et te­ma juu­res on me­hed mus­ta au­to­ga ja rää­gi­vad, et Raa­si­kul raud­tee ää­res kün­nab mees, kel­le trak­to­ril on var­das lipp. Ma ei tead­nud li­pust mi­da­gi, aga nal­ja­ta­sin, et meil on ju sot­sia­list­lik võist­lus ja esi­künd­ja kan­nab lip­pu.

Tru­ber üt­les, et asi on nal­jast kau­gel, see on va­le lipp. Kee­gi ron­gi­ga möö­da sõit­nu oli näi­nud ja KGB mees­te­le tea­ta­nud. Me­hed ta­ha­vad kün­ni­meest ja osa­kon­na ju­ha­ta­jat ar­re­tee­ri­da.

Ma ju­ha­ta­sin sel­le­le põl­lu­le sõit­mi­seks teed. Sõit­sin ka ko­he oma ame­ti­sõi­du­ki, moo­tor­ra­tas IŽiga põl­lu­le ja sel­gi­ta­sin kün­ni­mees Lui­ge Kal­ju­le olu­kor­da. Kal­ju oli vä­ga re­so­luut­ne, et te­ma lip­pu ära ei an­na. Ta oli käi­nud va­na­des ma­ja­des ko­la­mas ja leid­nud ühe ma­ja la­ka pealt li­pu.

Ma sel­gi­ta­sin Kal­ju­le, et nen­de mees­te­ga ei ta­su jon­ni­da. Vei­di aja pä­rast oli­gi must au­to põl­lu ää­res. Ma läk­sin mees­te­ga rää­ki­ma. Lipp käs­ti ko­he nen­de­le tuua. Ma läk­sin Kal­ju juur­de ja rää­ki­sin, mis me­hed ta­ha­vad. Lõ­puks an­dis Kal­ju suu­re van­du­mi­se saa­tel li­pu mi­nu kät­te. Vii­sin li­pu lin­na­mees­te­le, kes üt­le­sid, et tä­nu di­rek­to­ri to­re­da­le ju­tu­le on asi lõp­pe­nud ja las mees kün­nab eda­si. Mõ­ni päev hil­jem le­vi­sid Pa­ri­la kü­las ju­tud, et osa­kon­na ju­ha­ta­ja oli mees­te­ga sõit­nud, si­ni­must­val­ge lipp au­tol leh­vi­mas.

Kal­ju Luik oli tub­li trak­to­rist, kes elas Sa­lu­mäe kü­las. Hil­jem ta abiel­lus ja läks ela­ma Kos­ti­ve­res­se. Kui 28. sep­temb­ril 1967 toi­mu­sid Har­ju­maa kün­ni­võist­lu­sed Pa­ri­la kü­las Uue­toa põl­lul, siis võt­sid sel­lest osa lintt­rak­to­ri­te klas­sis 12 künd­jat. Kos­ti­ve­re sov­hoo­si esin­da­ja­na saa­vu­tas Kal­ju Luik tub­li 5. ko­ha. Ra­joo­ni kün­ni­meist­riks lintt­rak­to­ri­te klas­sis tu­li Leo Tep­pan Keh­rast ja ra­tast­rak­to­ri­te klas­sis Val­dur Ves­kio­ja Rii­si­pe­re sov­hoo­sist.

Ka­la­püük Jõe­läht­me jõel

1962. aas­ta su­vel kut­sus Raa­si­ku osa­kon­na ju­ha­ta­ja Ju­han Püss Keh­ra sov­hoo­si juht­kon­da Pae­nur­me ka­la püüd­ma. Läk­si­me – di­rek­tor Eduard Tru­ber, peaag­ro­noom Ar­vo Saa­re­pe­ra, peain­se­ner Ivar Tam­sa­lu ja mi­na kui Keh­ra osa­kon­na ju­ha­ta­ja. Võt­si­me Pae­nur­mes ka­la­püü­gi­va­hen­di, lii­vi, sel­ga ja läk­si­me Kal­las­te­mäe ta­lust möö­da Jõe­läht­me jõe äär­de Pa­ri­la kü­la ta­lu­de hei­na­maa­de la­hus­tük­ki­de juur­de. Kal­las­te­mäel elas siis Sal­me Pa­ju. Jõk­ke läk­si­me lii­vi­ga sis­se mi­na ja Ju­han Püss.

Olin va­rem lii­vi­ga ka­la püüd­nud. Kui käi­sin veel kesk­koo­lis, siis 1954. aas­ta su­vel käi­si­me isa­ga ko­du­ta­lu Rahk­nõm­me naa­ber­ta­lu Üle­vai­no ta­ga Ju­ta­pe­re ojas ka­lal. Vii­ma­sel ka­la­püü­gil juh­tus era­kord­ne lu­gu. Oli­me ju­ba hau­ge ja sär­gi püüd­nud, kui lii­vi­le tu­li tu­gev tõu­ge. Isa üt­les, et suur ka­la on lii­vis. Kui lii­vi üles tõst­si­me, ra­be­les seal loom, kes lõh­kus võr­gu, hüp­pas kal­da­le ja jook­sis met­sa. See oli saar­mas. Võr­ku an­dis lap­pi­da, en­ne kui veel püü­da sai­me.

Jõe­läht­me jões oli­me Ju­han Püs­si­ga rin­nust saa­ti vees ja sai­me ilu­said ka­lu, mi­da vis­ka­si­me kal­da­le ka­la­ko­ti hoid­ja­te­le Tru­be­ri­le, Saa­re­pe­ra­le ja Tam­sa­lu­le. Sai­me nii hau­ge, ah­ve­naid kui sär­gi. Ka mõ­ni vähk treh­vas võr­ku.

Äk­ki hak­kas Ju­han Püss kil­ka­ma, et üks uss on tal­le pük­si ro­ni­nud. Ta tu­li jõest väl­ja, ko­bas pük­sis ja tõm­bas väl­ja suu­re vin­ger­da­va an­ger­ja. Ju­han Püss oli ala­ti vi­gu­ri­mees. Meie kü­si­si­me, et kas siin jões on ka an­ger­jaid. Miks ei ole, see jõ­gi on ju me­re­ga ühen­du­ses, lau­sus Ju­han Püss.

Kui Pae­nur­mes läk­si­me köö­ki kä­si pe­se­ma, nä­gi­me van­nis vin­ger­da­vaid an­ger­jaid. Püs­sid, El­la ja Ju­han, olid eel­mi­sel päe­val käi­nud El­la sün­ni­ko­dus Ka­sis­peal ja too­nud sealt an­ger­jaid. El­la oli tei­nud mei­le head söö­gid, kus olid ka prae­tud an­ger­jad. Oli to­re ka­la­püü­gi­päev.