Hara küla ajalooraamat on välja antud elanike ja suvitajate annetuste eest, kirjastas külaselts.
„Hara küla lugu on rikkalik, siinsed inimesed on elanud huvitavat elu – ehitanud laevu enda ja teiste tarbeks, sõitnud merd, pidanud kõrtse, teinud telliskive, toetanud kooli toimimist, loonud ja hoidnud elus erinevaid seltse, olnud üksteisele toeks ja abiks,“ kirjutab äsja trükist tulnud raamatu „Hara ajarattas“ eessõnas koostaja Ene Velström Virve külast.
Ta meenutab eessõnas, kuidas viis aastat tagasi paluti Hara küla raamatut koostama ning nõustus, sest on huvitatud koduloost ning naaberkülad Virve ja Hara on omavahel tihedalt seotud.
Ene Velström on rannakeele sõnastiku koostamise ja väljaandmise üks eestvedaja ning aastaid korraldanud Virve küla kalendrite kokkupanekut ja trükkimist.
Hara küla raamatu kohta ütles ta Sõnumitoojale, et tegu on ülevaatega küla pikast ajaloost. Oluliseks pidas kajastada seda, mida Hara inimesed on teinud oma küla heaks, kuid raamatus on ka mitme suvitaja mälestused.
Hara küla on vähemalt 435aastane – vakuraamatusse on esimesena kirja pandud Hara Marten 1586. aastal.
Ene Velström: „Suur tänu neile Hara inimestele, kes mind viie aasta jooksul on aidanud ja õigetele radadele juhtinud: raamatu väljaandmise eestvedaja ja külavanem Vello Süda, palju materjali vahendanud Terje Välkmann, kujundaja Lembit Lõhmus ning samuti endine kolleeg Loksa koolist Ilmi Ternovskaja, kes on pärit Harast. Tema kutsus mind raamatut koostama ja pidas raamatu jaoks kirjavahetust küla mitme vanema elanikuga. Piltidega pakkus lahkelt abi Enn Aiaotsa. Anu Adamsonilt Kolgakülast sain materjali kolhoosiperioodi kohta.“
Ta lisas, et avaldatud on Hara üldine ajalugu, ent väga tervitatav oleks, kui edaspidi ilmuksid raamatuna küla kõigi talude põhjalikumad lood.
Raamatu „Hara ajarattas“ on katkendid külas elanud endise laevakapteni Johannes Mooseri kirjalikest mälestustes, kus ülevaade ka sellest, kuidas Hara külas Haagininal ehitati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses mitmemastilisi purjelaevu. Pikemalt on kirjeldatud Eesti uhkeima purjeka, neljamastilise Tormilinnu ehitamise lugu ja saatust.
„19. sajandil sündinud külaelanike mälestuste leidmiseks tuli pöörduda Eesti Kirjandusmuuseumi rikkalikku arhiivi. Tänuväärt jäädvustustöö on teinud Hara koolijuhataja abikaasa Sinaida Kannes, käsikirjad asuvad Lahemaa rahvuspargi arhiivis,“ märkis koostaja.
Trükises on mälestusi salakaubaveost üle lahe, küla kõrtsidest, Hara saarele rajatud kiluvabrikust, kohalikust seltsi-elust, postiagentuurist, koolist, väljarändamisest Venemaale ja Kaukaasiasse, tsaariaegsest piirivalvekordonist, sõja- ja kolhoosi ajast ning 1950ndatel aastatel Hara ja Virve küla piirile rajatud militaarobjektist – laevade demagnetiseerimise kompleksist ning sadamast. Omaette peatükk on külas elanud kuulsast tädi Maalist – Maali Paadimaast, kelle kirjutas ajalehes tuntuks ajakirjanik Rein Sikk.
Raamatust saab lugeda veel, kuidas Hara külast kujunes möödunud sajandi algupoolel Eesti kultuuritegelaste suvituskoht. Ahu talu kuulus Estonia teatri direktorile, kelle juures käisid suvitamas ooperilauljad ja tantsijad, kirjanikud Artur Adson ja Marie Under. Haras suvitasid samuti kirjanikud Debora Vaarandi ja Aadu Hint, oma suvekodu oli näitlejatel Olev ja Ants Eskolal, Jüri Järvetil. Poliitik Tunne Kelam meenutab raamatus, kuidas suvitas sõja ajal koos oma vanematega Paadiaia talus. Kunstnik Jüri Arrak kirjeldab puhkusi oma perega 1970ndate aastate alguses Nõlva talus, tema esimene näitus oli kokku pandud Haras sündinud maalidest.
Ene Velström: „Suvitamine läks moodi 19. sajandi lõpus. Linnasaksad puhkasid Loksal, seal vaadati, et Hara poole kulgeb mitme kilomeetri pikkune liivarand ning liiguti edasi külasse, jäädi pidama taludesse. Virve külla kultuurirahvas siis ei jõudnud, Virvele tulid suvitajad 1970ndatel.“
Rohkete piltidega ja kriitpaberil
Külavanem Vello Süda: „Minu silmale on see raamat küll kõige ilusam külaraamat, mida olen näinud. Ja eelkõige tänu Lembit Lõhmusele, kes on selle nimel palju vaeva näinud. Käisime temaga koos uuema aja fotosid üle pildistamas, et oleksid parimad. Ta tegeles põhjalikult ka vanade piltide ja dokumentidega.“
Raamatu kujundanud graafik, kujunduskunstnik Lembit Lõhmus, kelle maakodu on Haras, kommenteeris, et töö oli tõesti pikk ja põhjalik, pildimaterjali korrastamine võttis aega. Ühe tantsijate fotoga tegeles lausa kuu aega, kõrvaldas defektid: „Raamatu formaat on ruudukujuline. Pakkusin, et selline sobiks paremini, saab kenasti paigutada pilte ja tekste. Trükitud on kriitpaberile, mille toon on beežikas, otsekui vanapaber – annab ajastuhõngu.“
Lembit Lõhmuse pakutud on iselaadi kujundus raamatu seljale, kus allpool on traditsiooniliselt trükise nimi, ülespoole seatud pisikeselt ritta kõik riigilipud raamatus kajastatavatest perioodidest – alates Vene tsaaririigi esialgsest mustkollanevalgest lipust, ka vahepealne saksa aja lipp, kuni tänapäeva sinimustvalgeni, kokku 8 lippu.
Vello Süda jutustas, et oma küla raamatu väljaandmise mõttest on räägitud ja ajaloolisi materjale kogutud aastakümneid: „Raamatu tegemisest kõnelesime juba Terje Välkmanni vanaisa ja vanaema, Boris ja Viive Pernitsaga Lohja talust. Koguda aitas nende tütar, Terje ema Riina Välkmann. Ka minul on veel küla taludest palju materjali, mis jäi sellest raamatust välja ja võiks tulevikus kokku panna talude raamatuna.“
Raamat „Hara ajarattas“ on välja antud külarahvalt ja suvitajatelt kogutud annetuste toel. Külavanem käis paari aasta jooksul perest peresse, rääkis ja selgitas. Kirjastamiseks asutati tänavu augustis MTÜ Hara Külaselts. Raamatus on kirjas annetajate talude nimed, kokku on toetanud 53 talu. Nimeliselt on märgitud Mardimäe MÜ, Tunne ja Mari-Ann Kelam ning Kolgast folklorist Melika Kindel, kes ka nõustas raamatu kokkupanijaid. Raamatut on trükitud 702 eksemplari.
Terje Välkmann küla ühest vanimast, Lohja talust lausus, et sai ajaloohuvi kodust, kus vanaisa Boris ehk Lohja Boori ja vanaema Viive rääkisid jutte sellest, mis ja kuidas külas varem oli: „Ema Riina kirjutas üles, kogusime samuti fotosid. Raamatu jaoks otsisin infot juurde internetist ning meremuuseumist saime Kadapiku Kusti ehk Kustav Ojasalu päeviku. Käisime emaga küla vanemate elanike juures fakte täpsustamas ja juurde küsimas. Palju infot ja pilte sain lisaks, kui osalesin Lahemaa rahvuspargi rannakülade mälumaastike projektis.“
Terje Välkmann rõhutab, kui Hara raamatu lugejatel tekib mõtteid ja on lisamaterjali, võiks sellest teada anda: „Kogume edasi. Meil on suur ja pikk küla, paljude taludega. Pidime tegema valiku, kõik ühte raamatusse ei mahtunud, aga saame jätkata.“
Raamatut „Hara ajarattas“ saab osta Loksa raamatukogust, Hara sadamast, Kolga muuseumist. Kõigile annetajatele kingitakse üks eksemplar. Hara rahvast ja abilisi oodatakse tuleval laupäeval, 30. oktoobril külavanema hoovile, kus annetajad saavad kätte tasuta raamatu ja on ka võimalik osta.