„See ei ole lihtsalt unikaalne leid, vaid raamat, mis oleks muutnud ühiskondlikku diskussiooni, kui oleks ilmunud ajal, mil kirjutati,“ märkis ajaloolane ja kirjastaja ANDRES ADAMSON.
Möödunud nädalal tähistati Eesti muinsuskaitsepäevi, mille alateema oli „Peidus pärand“. Ka Kehra muuseumis esitleti pühapäeval, 12. septembril aastakümneid peidus olnud pärandit – 1930ndatel kirjutatud käsikirja, mis nüüd anti välja raamatuna. „Vapside vandeselts“ kirjeldab esimese Eesti Vabariigi aegset sisepoliitikat, kuidas esialgu Vabadussõja veterane koondav kutseorganisatsioon muutus poliitiliseks liikumiseks, mille mahasurumiseks korraldati riigipööre.
Üllatav leid
2019. aastal andsid kohalikud elanikud Oskar ja Mai Viirmann Kehra muuseumile paki Oskar Viirmanni lapsepõlvekodu pööningult Ülejõel Pargi tänaval leitud dokumente. Need oli sinna ilmselt 1930ndate lõpus peitnud tema vanaisa Ottomar Laaman.
„Laamani nimi ajas kingituse vastuvõtjate kõrvad kohe kikki, kuid põhjalikum paberitega tutvumine jäi edaspidiseks. Seda suurem oli üllatus, kui muude dokumentide seast eristus mahukas, hallikas köites masinakirjaline käsikiri, mille kaanele oli punase pliiatsiga kirjutatud „Wapside vandeselts“. Käsikiri oli varustatud sisukorraga, mis andis kohe aimu, et tegemist on tervikliku käsitlusega,“ kirjutavad äsja ilmunud raamatu eessõnas Anne Oruaas ja Priit Raudkivi MTÜst Kehra Raudteejaam.
Ajaloolane Priit Raudkivi näitas käsikirja kolleegile ja kirjastajale Andres Adamsonile, kel polnud kahtlust, et tegu on väärtusliku materjaliga ning ta otsustas tõenäoliselt 1936.-1937. aastal kirjutatud käsikirja raamatuna välja anda.
„See on kõige põhjalikum käsitlus vabadussõjandusest siis, kui see oli olemas, mitte tagantjärele tarkus. See on hääl otse sellest ajast, aitab seletada vapslust laiemalt,“ lausus Andres Adamson pühapäeval „Vapside vandeseltsi“ teisel esitlusel Kehra muuseumis.
Esimene esitlus oli päev varem Kadriorus kirjandusfestivalil, kus Andres Adamson kõneles vabadussõjalaste fenomenist koos Toronto Ülikooli professori Andres Kasekampiga.
„Vaatamata oma lühidusele on see väga hästi põhjendatud ja väga läbinägelik raamat. On väga kahju, et ilmub alles nüüd. Kui oleks ilmunud siis, kui kirjutati, oleks suhtumine vabadussõdalusse, tagantjärele küll, aga muutunud ning ka praegu oleks vahtu vapsluse ümber poole vähem,“ märkis Andres Adamson.
Nii tema, Andres Kasekamp kui ka „Vapside vandeseltsi“ autor suhtuvad vapside liikumisse väga kriitiliselt, nimetavad seda fašistlikuks ja Eesti iseseisvuse püsimisele ohtlikuks.
Kes on autor?
Kolletanud lehtedega käsikirjal puudus autor. Raamatul on sulgudes Eduard Laamani nimi. Politoloog ja ajakirjanik Eduard Laaman oli Oskar Viirmanni vanaisa Ottomar Laamani onupoeg. Maja, mille pööningule väärtuslik materjal oli tallele pandud, oli ehitanud Ottomar Laaman. Perelegendi kohaselt tõi ta Tallinnast Kehrasse hoiule hulgaliselt pabereid ning kuna lävis tihedalt ka Eduard Laamaniga, oletasid Priit Raudkivi ja Anne Oruaas käsikirja informeeritust ja mõtteerksust arvestades, et autor on Eduard Laaman, kes võis ohtlike aegade saabudes paluda onupojal viia osa oma arhiivist turvalisemasse kohta varjule.
Andres Adamson on üsna kindel, et käsikirja autor on suure osa elust ajakirjanikuna töötanud Eduard Laaman, kes kirjutas ka hulga raamatuid, neist tuntum on „Eesti iseseisvuse sünd“: „Kuigi käsikiri on anonüümne, on selle sisus kattumusi Eduard Laamani teiste kirjutistega, kohati on nendega peaaegu samad laused. Nii et on väljaspool kahtlust, et see on Eduard Laamani raamat. Jätsime raamatu kaanele autori nime ümber siiski sulud, sest nii on korrektne – kuna ta pole käsikirjale nime lisanud, siis me seda sajaprotsendilise tõenäosusega väita ei saa ning 99,99 protsenti ei ole piisav.“
Ka Andres Kasekamp, ainus vabadussõjaluse teemadel doktorikraadi kaitsnud inimene, olevat Eduard Laamani autorluses kindel. Sama veendunud on käsikirja Kehra muuseumile annetanud Oskar Viirmann.
Ta rääkis, et leidis käsikirja pööningult juba koolipoisina aastakümneid tagasi: „Ajad olid sellised, et siis niisugustest asjadest väga ei räägitud. Minu ema oli veel väike, kui nad Kehrasse tulid, ta ei teadnud sellest. Kui oleksin kohtunud vanaisa Ottomar Laamaniga, oleksin ilmselt palju huvitavat kuulnud, kuid me ei saanud kunagi kokku, sest ta elas Kanadas.“
Oskar Viirmann oletas, et lapsepõlvekodu pööningult leitud dokumendid, sealhulgas „Vapside vandeseltsi“ käsikiri toodi Kehrasse Tallinna pommitamise ajal 1944. aastal.
„Pean vabandama, sest tundub, et need oleks tulnud üle anda palju varem. Aga ajad olid ju keerulised, ka siis, kui Eesti Vabariik tuli tagasi, väga ei riskinud,“ ütles ta ning tõdes, et neid polnudki kusagile anda seni, kui Kehra endisesse jaamahoonesse rajati muuseum.
„Tundsin, et see on õige koht. Kui andsin Priit Raudkivile, läks ta nägu särama, sain aru, et need on väga olulised asjad. Mul on väga hea meel, et see käsikiri on nüüd raamatuna ilmunud. See oli mulle üllatus ja olen kindel, et ka vanaisa oleks selle üle olnud väga õnnelik.“
Autoritasu muuseumile
„Vapside vandeselts“ kõneleb 1930ndatest, mil Vabadussõja veteranide kutseorganisatsioon hakkas tegelema poliitikaga. Eestisse oli jõudnud suur majanduskriis, suurenes tööpuudus, palgad vähenesid.
„Laias laastus olid käimas sarnased protsessid nagu nüüd: võim oli rahvast võõrandumas, tundus, et kõik halb tuleb Toompealt. Rahulolematus oli suur, sest vaesust oli palju, palju oli inimesi, kes olid jäänud elu hammasrataste vahele,“ kirjeldas Andres Adamson.
Vabadussõjalaste liikumine avati kõigile soovijaile, paljud vanad ohvitserid lahkusid: „On tehtud arvutusi, kui paljud Vabadusristi kavalere olid vapsid. Neid oli umbes 10 protsenti.“
Andres Adamson selgitas, kui vapsid muutusid poliitiliseks erakonnaks, laenasid endale mitte ainult tegutsemistaktika, vaid ka programmi Saksamaalt ja Itaaliast. Ta on „Vapside vandeseltsi“ autoriga sama meelt, et 12. märtsil 1934 vapsluse mahasurumiseks toimunud riigipööre Eestis oli vajalik: „Selles raamatus on kirjeldatud, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui seda poleks tehtud. See ei tähenda, et sel teemal ei tohiks vaielda ning peaksime heaks kiitma kõik järgneva. Vaikivat ajastut ei pea heaks kiitma, kuid see ei tähenda, et peaksime vapsid heaks kiitma. Vapsid olid destruktiivne, riiki lammutav, ainuvõimule pretendeeriv jõud.“
Ta on kindel, et „Vapside vandeseltsi“ käsitlus hakkab mõjutama diskussiooni, mis vapside ja nende vastu riigipöörde organiseerinud president Konstantin Pätsu teemadel siiani kestavad: „Mul on väga hea meel, et see käsikiri meieni jõudis. Kirjastus Argo on küll väike, aga peame end missioonikirjastuseks, kes eksisteerib, et selliseid asju välja anda.“
Kuna autorihonorari polnud kellelegi maksta, otsustas kirjastus summa suuremaks ümardada ja annetada Kehra muuseumile. Esitlusel andis Andres Adamson MTÜ Kehra Raudteejaam tegevjuhile Anne Oruaasale üle maksekorralduse koopia, millel annetatud honorarina kirjas 1000 eurot.
„Vapside vandeseltsi“ tiraaž on 800 ning see on raamatupoodides müügil.
