Kehra Nuku tänavune jõulutükk on „Hõbekannel“.

2596
Kehra Nuku näitlejad SIRJE PÕLENDIK, KAIRI RIKKO, MAIGE OJAVEE ja KELLI PÕLENDIK Arukülas, kus „Hõbekannelt“ mängiti Raasiku valla koduste laste jõulupeol.

Nukuteatri juhendaja SIRJE PÕLENDIKU kirjutatud-lavastatud näidendit mängitakse detsembris 27 korda.

„Hõbekannel“ on lugu kahest mänguasjast, kes lähevad metsa päkapikke otsima, sest nende omaniku suss on juba mitu ööd olnud tühi. Metsas saavad nad teada, et kuri tuisueit on päkapikud hõbekandle abil jääkujudeks muutnud ning nad otsustavad tuisueidest jagu saada.
Kehra Nuku juht Sirje Põlendik rääkis, et kirjutas-lavastas „Hõbekandle“ kümmekond aastat tagasi.
„Idee võtsin ühest vene-aegsest pioneeride näärinäidendist, kus kandle asemel oli fanfaar,“ sõnas ta ning lisas, et 10 aastat on kahe nukulavastuse vahel paras vahe – selle ajaga kasvab peale uus põlvkond lapsi.
Ka kõik nukud ja dekoratsioonid on Sirje Põlendiku enda tehtud: „Ise saen, puurin, toksin naelu, õmblen riided. Midagi ei jää üle, rohkem töötajaid meil pole. Oleks väga hea, kui meil oleks oma kunstnik.“
Tänavuses pooletunnises näitemängus teevad peale lavastaja kaasa Kelli Põlendik, Maige Ojavee, Kairi Rikko, Annely Pakkane ja Mare Villemsoo. Laulud, mis etenduses makilt lastakse, on nende endi sisse lauldud.
Esimest korda mängiti „Hõbekannelt“ 29. novembril 1. advendi tähistamisel Kuusalu rahvamajas, kokku on detsembris 27 etendust: peale Anija valla lasteaedade ka mujal Harjumaal, Raplamaal Juurus ja Järvamaal Lehtses. Kõige rohkem etendusi on Saue vallas Vanamõisa jõulumaal, kus Kehra Nukk mängib sel nädalal kuni neli etendust päevas, kokku etendub „Hõbekannel“ seal 17 korda.
Sirje Põlendiku sõnul oli kutsujaid rohkem, aga nad lihtsalt ei jaksa: „Kehra lastele ei jõuagi sel aastal mängida, alles jaanuaris. Mina üksi olen nukuteatris palgaline, teised on töö- või kooliinimesed.“
Tegelikult oli oht, et tänavu ei saagi Kehra Nukk jõulunäidendit mängida. Kolm nädalat tagasi kukkus Sirje Põlendik nii õnnetult, et jalg pandi pikaks ajaks kipsi. Nüüd on tal etendustel kargud kaasas, kuid kandvamad osad teevad ära teised. Näiteks tuisueide roll, mis esialgu oli mõeldud talle, on nüüd Kelli Põlendiku kanda.
Maige Ojavee naeris, et panevad Sirje Põlendiku sirmi taga kõige kaugemasse nurka, et ta ei saaks karguga äsada, kui näitlejail läheb tekst meelest või valesti.
„Kui nad ei tea, mida peavad tegema või ütlema, siis ma sisistan,“ muigab Sirje Põlendik.
„Ja võrdlemisi kõvasti – ma ikka aeg-ajalt mõtlen, ega see saali kosta,“ lisab Kelli Põlendik.
Lavastaja kiitis, et tegelikult on tema näitlejad kõik väga tublid, praegu lausa asendamatud, kuna ilma nendeta oleks sel aastal jõuluetendused tõesti jäänud ära: „Normaalsed nad muidugi ei ole, muidu nad niisugust asja  tasuta ei teeks. Mingi kiiks peab niisugustel inimestel olema, kuid see on hea kiiks.“
„See on tegemise rõõm,“ põhjendasid naised, miks nad pakivad mitu korda päevas oma sirmi lahti ja kokku, tassivad koos dekoratsioonidega autosse ja autost mängupaika, sõidavad maha pika maa esinemispaika ja sealt koju tagasi.
Vanamõisas, kus Kehra Nukk käib jõulude-eelsel ajal mängimas kolmandat aastat, on veidi lihtsam – seal on sirm ja dekoratsioonid nädal aega üleval, vaid näitlejad sõidavad iga päev sinna ja tagasi koju.