Kehra korvimeister JAAN KALLASMÄE: „Kui on huvi, õpetan meeleldi.“

3113
JAAN KALLASMÄE hoiab käes traadist ning ajalehepaberist põimitud korve.

„Mehed ei viitsi enam käsitööd teha, aga minul hakkaks muidu igav,“ ütleb Kehras elav harrastuskunstnik ja
käsitööline JAAN KALLASMÄE.

Loksal sündinud, kuid peaaegu kogu elu Kehras elanud 60aastase Jaan Kallasmäe maalid on olnud Kehras mitmel näitusel, ent veel rohkem teatakse kodukandis teda kui andekat korvimeistrit. Tema tehtud paberist või traadist korve on paljudel sõpradel-tuttavatel.
Harrastuskunstnik
Pärast põhikooli lõpetamist Kehras läks Jaan Kallasmäe Tihemetsa tehnikumi. Kuigi joonistada meeldis talle ka varem, hakkas sellega tõsisemalt tegelema tehnikumis.
„Sealne joonestusõpetaja avastas mind. Eks ikka aeg-ajalt sirgeldasin midagi paberile, tema ütles, et tule proovi rohkemat. Alguses tegin paar aastat ainult söepilte, siis sain kätte pastellvärvid. Kriitpastellidega joonistasin päris palju, õlipastelle sel ajal ei olnud,“ räägib ta.
Kolme aasta jooksul sai Jaan Kallasmäe väga hea kunstikoolituse, kuna oli sel alal juhendaja ainus õpilane.
„Tasapisi hakkasin tegema ka muud. Sel ajal olid väga populaarsed reklaamsärgid, millele oli aerosoolvärvidega peale joonistatud, näiteks „Nu Pogodi“ ja Disney multifilmide tegelased. Või kui leidsin kusagilt mõne huvitava motiivi, joonistasin selle algul paberile. Olen elus väga palju trafarette lõiganud, see oli vahepeal mu leivanumber. Pärast sõjaväge, tegin päris palju pulmaajalehti, ise joonistasin ja kirjutasin. Kaks aastat, kuni pere loomiseni, käisin Tartu kaugõppekursustel, kus õpetati ka ilukirja,“ jutustab mees.
Maalima hakkas ta rohkem 2009. aastal, kui oli haiguse tõttu sunnitud töölt koju jääma. Talle meeldib maalida loodust – lilli ja maastikke: „Tartus inimese maalimist õppida ei jõudnud, enne jäid kursused pooleli. Teinekord olen ka  inimesi  teinud,  aga  abikaasa ütleb,  et  pole  päris  see,  mis võiks.“
Kunstiga tegeleb Jaan Kallasmäe kodus. Aastaid on käinud Kehras Mare Villemsoo juhendataval täiskasvanute maaliringis: „See on hea, kui endal inspiratsiooni ei tule, siis seal pannakse pilt ette ja lihtsalt pead tegema.“
Ta joonistabki peamiselt fotode järgi: „Olen maalinud endatehtud fotode põhjal, aga enamasti leidnud kirjandusest mõne ilusa pildi. See on muidugi patt, aga ma pole oma pilte kusagil müünud.“
Enamus pilte on kinkinud ära sõpradele-tuttavatele, osa on jäänud sotsiaalkeskusesse. Paaril korral on Jaan Kallasmäe maalid olnud Kehra rahvamajas näitusel, korra oli personaalnäitus.
Jaan Kallasmäe on olnud erinevates kohtades mehhaanik, autoremondilukksepp, keevitaja. 1990­ndatel töötas kolm aastat ka Kehra mööblitööstuses, kus hakkas tegema ka puutööd.
„Meil valmisid voodid, mis läksid Rootsi, mina tegin voodiotstele ja väikestele tumbadele puulõiget. Arsis lõikamine läks nii kalliks, et peremehed küsisid, kas keegi ei taha proovida ise teha. Mõtlesin, et mul on noad olemas, katsetan. Jäädi rahule. Ise mõtlesin kavandi, joonistasin ette ja lõikasin nugadega välja,“ meenutab ta.
Mööblitööstuse jääkidest on ta teinud ka puidust karpe, mis on samuti kaunistatud puidulõikega.
Korvimeister
Millest sai alguse huvi korvide tegemise vastu, seda Jaan Kallasmäe enam täpselt ei mäleta, kuid oletab, et idee tuli internetist nähtud õpetusest. Ajalehest saab korve punuda samamoodi nagu vitstest või traadist.
„Jääb nagu vitsakorv, kuid vitsa asemel on paberist torud. Pärast peitsin ja lakin, nii on ühtlane ja tugev,“ selgitab ta.
Põhiliselt punub ta laastukorvide põhimõttel, kuid paberist. Selle õppimiseks harutas ta ühe laastukorvi üksipulgi lahti ning nüüd on teinud sarnaseid korve juba aastaid erinevast paberist – nii vanadest ajakirjadest, jõupaberist kui kohvipakkidest-koeratoidupakenditest. Korvi tegemiseks lõikab kõigepealt valmis paberiribad vastavalt sellele, kui suurt korvi soovib. Seda saab teha ka teleri ees, seevastu põimimisel peab kogu tähelepanu olema korvil: „Masstööna ma seda ette ei kujuta. Natuke annaks ka mehhaniseerida, kuid mina ei ole kiiruse peale rõhunud, teen rahulikult, et oleks ka loomingulisust.“
Kui palju Jaan Kallasmäe selliseid korve on teinud, pole tal aimugi.
„Varsti pean midagi muud välja mõtlema, kõigil tuttavatel on korvid olemas. Aga mulle on toodud nii palju kohvipakke, materjal lihtsalt nõuab kasutamist,“ muigab ta.
Talvel õpetas Jaan Kallasmäe paberkorvide tegemist Kehra sotsiaalkeskuses ka teistele pensionäridele, augustis jagas huvilistele õpetust paberipäeval: „Kui inimesed tunnevad huvi, siis ma hea meelega õpetan.“
Tellimise peale on ta teinud traadist kartulikorve. Ka need on enda väljamõeldud-disainitud: „Üks kohalik kartulikasvataja soovis. Alguses tegin ovaalsed, nagu on vitspunutistest kartulikorvid, kuid neist on kartuleid halb kotti valada. Ämbrikujulisest on parem, tegingi siis sellised – väänasin traati ja keevitasin natuke.“
Järgmisena soovib Jaan Kallasmäe selgeks saada vitspunutise tegemise. Ühelt teiselt kohalikult käsitöötegijalt Dagmar Kuusemetsalt sai ta selleks vajalikud tööriistad: „Eelmisel suvel käisin tema juures natuke õppimas, tegime kahekesi ühe väikese korvi valmis. Kerge töö see ei ole, eriti naistele, aga mehed ei tee eriti käsitööd. Ütlesin ise paberipäeval mitmele mehele, et tulgu proovigu korve teha. Lõid käega, neil olevat muudki teha.“