Keh­ra koo­li õpe­ta­jast tun­nus­ta­tud ent­sük­lo­pe­dis­tiks

UNO US­SI­SOO – 100.

UR­MAS NOOR

Tei­si­päe­val, 12. mail möö­dus 100 aas­tat Keh­ra koo­li ku­na­gi­se ar­mas­ta­tud ing­li­se kee­le õpe­ta­ja Uno Us­si­soo sün­nist. Sel pu­hul oli Keh­ra muu­seu­mis ka­vas muu­seu­miööl ava­da näi­tus, kuid erio­lu­kor­ra tõt­tu lük­kub eda­si. Kui­gi aeg, mil Uno Us­si­soo Keh­ra elas ja töö­tas, pol­nud pikk, on ta jää­nud õpi­las­te mäl­lu vai­mus­ta­va isik­su­se­na. Ka pä­rast Tal­lin­nas­se mi­ne­kut hoi­dis ta si­det en­dis­te kol­lee­gi­de­ga. Töö­ta­des kir­jas­tu­ses Val­gus ENE toi­me­ta­ja­na käis mõ­nel kor­ral Keh­ras õpi­las­te­le rää­ki­mas, mi­da ku­ju­tab en­dast ent­sük­lo­pee­dia te­ge­mi­ne.

Keh­ra koo­lis töö­tas ta aas­ta­tel 1956-1962. Keh­ra koo­li ing­li­se kee­le õpe­ta­ja oli ka tema abi­kaa­sa Vir­ve Us­si­soo (Ott), kes töö­tas Keh­ras ala­tes 1950. aas­tast. Uno Us­si­soo elas koos abi­kaa­sa­ga Keh­ras 1956. aas­tast, 1960-1962 sõi­tis Keh­ras­se töö­le Tal­lin­nast.

Uno Us­si­soo hool­de an­ti ka Keh­ra koo­li raa­ma­tu­ko­gu. Õpe­ta­ja Us­si­soo ju­hen­da­mi­sel män­gi­ti pi­du­del ing­li­se­keel­seid näi­den­deid. Keh­ra koo­li too­na­sed õpi­la­sed mä­le­ta­vad te­da nõud­li­ku, kuid mõist­va ja hea­taht­li­ku õpe­ta­ja­na, kes esin­das en­ne­sõ­jaaeg­se kool­meist­ri pa­ri­maid oma­du­si, ta os­kas õpi­la­si köi­ta ja pan­na en­nast kuu­la­ma, nii et koe­rus­teks ei jää­nud­ki ae­ga. Uno Us­si­soo hüüd­ni­mi koo­lis oli Big Man, mis vii­tas te­ma pi­ka­le kas­vu­le.

Töö kõr­valt oli Uno Us­si­soo üht­la­si uues­ti alus­ta­nud õpin­guid Tar­tu üli­koo­lis ing­li­se fi­lo­loo­gia eria­lal. Õpe­ta­ja­tööd jät­kus Keh­ras kuueks aas­taks, sa­ma kauaks, kui ta ise õp­pis Tar­tus.

Uno Us­si­soo sün­dis 12. mail 1920 Tal­lin­nas. Isa Teo­dor Us­si­soo (1878-1959) oli lõ­pe­ta­nud Tal­lin­na Raud­tee Teh­ni­ka­koo­li ning Leip­zi­gi puu­töö­meist­ri­te koo­li ja Köt­he­ni Teh­ni­li­se Kunst­töös­tus­koo­li Sak­sa­maal, töö­tas kut­se­ha­ri­du­ses õpe­ta­ja­na ja juh­ti­vais ame­teis ning aval­das hul­ga õpi­kuid ja kä­si­raa­ma­tuid. Teo­dor Us­si­soo on ku­jun­da­nud esi­me­sed Ees­ti post­mar­gid ja ra­had. Ra­ha­de ku­jun­da­jaks sat­tus ta pool­ju­hus­li­kult, sest kon­kur­si võit­jaks kuu­lu­ta­tud ni­me­kad kunst­ni­kud Krist­jan Raud, Ni­ko­lai Triik ja Peet Aren ei kii­rus­ta­nud oma ka­van­deid el­lu vii­ma. Küll oli kii­re aga ra­ha­de käi­ku­lask­mi­se­ga. Nii tel­li­ti­gi uued ka­van­did kol­melt vä­hem mai­ne­kalt kunst­ni­kult, teis­te seas Teo­dor Us­si­soolt.

Uno Us­si­soo lõ­pe­tas 1938 Gus­tav Adol­fi güm­naa­siu­mi ja as­tus pä­rast sõ­ja­väe­tee­nis­tust Tar­tu üli­koo­li fi­lo­soo­fia­tea­dus­kon­da õp­pi­ma aja­lu­gu, kuu­lus üliõ­pi­las­selt­si Lii­vi­ka. Puh­ke­nud maail­ma­sõ­da kat­kes­tas õpin­gud. Sak­sa oku­pat­sioo­ni­või­mud ar­re­tee­ri­sid Uno Us­si­soo 1943 sõ­ja­väk­ke as­tu­mi­sest kõr­va­le­hoid­mi­se pä­rast. Pa­ga­ri tä­na­va keld­ris is­tus ta koos kee­le­tead­la­se Paul Aris­te­ga, kes õpe­tas seal soo­vi­ja­te­le root­si keelt. Uno Us­si­soo va­ba­nes oku­pat­sioo­ni­de va­he­tu­sel, kuid uued või­mud ar­re­tee­ri­sid ta va­le­süü­dis­tu­se põh­jal 1945. aas­tal jäl­le ning saat­sid Iv­de­li ja see­jä­rel In­ta van­gi­laag­reis­se.

Teo­dor Us­si­soo küü­di­ta­ti koos abi­kaa­sa ja tüt­re­ga 1949. Poeg Uno va­ba­nes vang­last 1955. aas­ta ke­va­del ja läks va­ba­taht­li­kult pe­re juur­de Si­be­ris­se ela­ma. Sin­na sõi­tis ka te­ma tu­le­va­ne abi­kaa­sa Vir­ve ning seal nad abiel­lu­sid.

Ees­tis­se naa­sid nad 1956. Isa ehi­ta­tud ma­ja Nõm­mel oli ära võe­tud ja sel­les­se pai­gu­ta­tud raa­ma­tu­ko­gu. Vir­ve Us­si­sool oli Keh­ras väi­ke üü­ri­kor­ter. Ku­na Uno Us­si­sool Tal­lin­nas ela­da ei lu­ba­tud, läks abie­lu­paar Keh­ras­se.

Pik­ka­de se­kel­dus­te jä­rel õn­nes­tus 1958. aas­tal Tal­lin­nas ko­du­ma­ja ta­ga­si saa­da, sin­na ko­li­sid Us­si­sood Keh­rast pä­rast tei­se tüt­re Mai sün­di 1960. aas­tal. 1962. aas­tal lõ­pe­ta­nud 13. lend oli nii Vir­ve kui Uno Us­si­soo­le Keh­ras vii­ma­ne õpe­ta­da.

Järg­ne­vad aas­tad tõid Uno Us­si­soo el­lu tõe­li­se pöör­de. Ta sai oma laial­da­si tead­mi­si ja os­ku­si ra­ken­da­da „Ees­ti nõu­ko­gu­de ent­sük­lo­pee­dia“ (ENE) väl­jaand­mi­sel. 1963. aas­tal moo­dus­ta­ti kir­jas­tu­se Val­gus koos­sei­sus ENE pea­toi­me­tus ja ha­ka­ti suur­teo­se väl­jaand­mi­seks te­ge­ma et­te­val­mis­tu­si. Koos­sei­su suu­ren­da­ti järk-jär­gult ja Uno Us­si­soo võe­ti 1965. aas­tal märk­sõ­nas­ti­ku toi­me­tu­se ju­ha­ta­jaks. Keel­teos­kus või­mal­das tal võr­rel­da vä­lis­mai­seid ent­sük­lo­pee­diaid, te­ha ana­lüü­se ja ka­su­ta­da neid oma töös. Te­ma poo­le pöör­du­sid pal­jud kol­lee­gid ja au­to­rid kõik­või­ma­li­ke kü­si­mus­te­ga ja ik­ka lei­dis ta vas­tu­se. Kord kü­si­ti te­malt, mil­lal on õie­ti aas­ta­küm­ne, -sa­ja, ja -tu­han­de va­he­tus. See prob­leem on siia­ni päe­va­kor­ral, mõ­ned ini­me­sed ar­va­vad jät­ku­valt, et need aas­ta­va­he­tu­sed al­ga­vad nul­li ja lõ­pe­vad ühek­sa­ga. Uno Us­si­soo sel­gi­tas, et loen­da­da tu­leb ühest küm­ne­ni, see­ga al­ga­vad kõik aas­ta­küm­ned, -sa­jad ja -tu­han­ded ühe ja lõ­pe­vad nul­li­ga. Alg­põh­jus on sel­les, et aas­ta­te va­hel en­ne Kris­tust ja pä­rast Kris­tust po­le aas­tat null.

Põ­hi­töö kõr­val kir­ju­tas Uno Us­si­soo aja­leh­te­des­se ja aja­kir­ja­des­se ar­tik­leid kee­leõp­pe ja teat­me­teos­te tee­ma­del ning tõl­ki­mi­se prob­lee­mi­dest. Ühe­na vä­hes­test gruu­sia kee­le os­ka­ja­test Ees­tis oli ta või­me­li­ne sel­lest kee­lest ees­ti keel­de tõl­ki­ma. 1965. aas­tal il­mus te­ma tõl­kes Otia Ios­se­lia­ni ju­tu­va­li­mik „Mäng“. Hu­vi gruu­sia kee­le vas­tu äratas kaas­van­g, kes ai­tas ma­sen­da­vat vang­lae­lu kee­le õpe­ta­mi­se­ga lee­ven­da­da.

1977. aas­tal mää­ra­ti au­to­ri­te kol­lek­tii­vi­le Gus­tav Naan (kol­lek­tii­vi juht), Ric­hard Kleis, Vik­tor Ma­sing, Lud­mil­la Raud­tits, Hel­mut Rii­ko­ja, Uno Us­si­soo, Olaf Utt, Lem­bit Valt, Har­ry Õig­la­ne „Ees­ti nõu­ko­gu­de ent­sük­lo­pee­dia“ eest Nõu­ko­gu­de Ees­ti pree­mia tea­du­se, teh­ni­ka ja toot­mi­se alal. Te­ge­lik­ke te­gi­jaid oli nen­de seas vä­he, ena­mik juh­tis. Ric­hard Kleis (1896-1982) oli ko­ge­mus­te­ga ent­sük­lo­pe­dist ning ol­nud en­ne­sõ­jaaeg­se „Ees­ti ent­sük­lo­pee­dia“ ja „Väi­ke­se ent­sük­lo­pee­dia“ pea­toi­me­ta­ja, le­gen­daar­ne Tar­tu üli­koo­li la­di­na kee­le ja an­tiik­kir­jan­du­se õp­pe­jõud. Ku­na ta elas Tar­tus, käis suht­le­mi­ne Uno Us­si­soo­ga pos­ti teel lah­tis­te post­kaar­ti­de­ga. Bo­taa­nik Vik­tor Ma­sing (1925-2001), Tar­tu Üli­koo­li õp­pe­jõud, hi­li­sem aka­dee­mik, ke­da toi­me­tu­ses kut­su­ti nal­jat­le­valt dok­tor Vik­to­riks, käis Uno­ga Us­si­soo­ga suht­le­mas ja ing­li­se keelt har­ju­ta­mas. Pea­toi­me­ta­ja aka­dee­mik Gus­tav Naan vii­bis har­va toi­me­tu­ses ja ajas as­ju põ­hi­li­selt väl­jas­pool ma­ja kõi­ge kõr­ge­mal ta­se­mel.

Pä­rast ENE val­mi­mist ja osalt va­rem­gi, ha­ka­ti uu­si teat­me­teo­seid et­te val­mis­ta­ma. Uno Us­si­soo oli sel­les idee­de ge­ne­raa­tor. Esi­me­ne ee­lis­tus oli ühe­köi­te­li­ne „Väi­ke ent­sük­lo­pee­dia“, mis il­mus al­les 2001. aas­tal, pä­rast Uno Us­si­soo sur­ma. Uno Us­si­soo ai­tas käi­ma lü­ka­ta ka „Ene­ke­se“ (1982-1986), tas­ku­teat­mi­ku „A ja O“ (1. trükk 1984), ENE tei­se väl­jaan­de (1. köi­de 1985), bib­liog­raa­fi­lis­te lek­si­ko­ni­de sar­ja ja pal­ju tei­si teat­me­teo­seid. Vä­si­ma­tu töö­mees, ees­ti teat­me­kir­jan­du­se grand old man, lah­kus au­toõn­ne­tu­se ta­ga­jär­jel 28. no­vemb­ril 1993 ning te­ma tuhk mae­ti Pär­na­mäe kal­mis­tu­le oma tüt­re kõr­va­le.

Uno Us­si­soolt pä­ri­neb elu­tar­kus, et ühest­ki as­jast ei saa tõe­list nau­din­gut, kui sel­le saa­vu­ta­mi­seks po­le pii­sa­valt vae­va näh­tud. Tei­ne puu­du­tab õp­pi­mist ja õpe­ta­mist ning on vei­di ül­la­tav­gi – pa­rim hin­ne on ne­li, mit­te viis. Ei pea püüd­le­ma täius­lik­ku­se poo­le, vaid ole­ma liht­salt hea.

Tü­tar Mai Us­si­soo kir­jel­dab: „Mi­nu isa elas nii, et püü­dis ka­su­ta­da iga het­ke oma elus mil­leks­ki va­ja­li­kuks, en­nast ja tei­si aren­da­vaks ning hin­ge kau­nis­ta­vaks. Tä­nu ava­ra­te­le tead­mis­te­le keel­te vald­kon­nas ja sü­ga­va­le kiin­du­mu­se­le kau­ni­te kuns­ti­de – klas­si­ka­li­ne muu­si­ka, bal­lett – vas­tu, oli isal vä­ga lai sõp­ra­de ning mõt­te­kaas­las­te ring. Ta pi­das ti­he­dat kir­ja­va­he­tust tea­du­se- ning kuns­tii­ni­mes­te­ga üle maail­ma, arut­le­des nii eria­las­tel kui ül­di­nim­li­kel tee­ma­del.“