Saa­ge sõbraks oma lap­se­ga!

225
MARILIN PEHKA.

MA­RI­LIN PEH­KA,
Sport­land Kõr­ve­maa mat­ka ja suu­sa­kes­ku­se juht

Üha enam olen avas­ta­nud, et loo­du­ses lii­ku­mi­ne koos teis­me­li­se­ga on ai­da­nud kaa­sa va­ne­ma-lap­se suh­te­le. Kõi­ge tõ­hu­sa­mad sel­leks on just 1-2tun­ni­sed mat­kad met­sas. Kui al­gu­ses tu­leb na­tu­ke tra­dit­sioo­ni el­lu­vii­mi­seks pin­gu­ta­da ja vas­tu­sei­su ta­lu­da, siis min­gi aja pä­rast võib sellest saa­da ää­re­tult to­re­ ru­tii­n.

Miks just loo­du­ses? Sel­lest on kir­ju­ta­tud pal­ju, kui­das loo­du­ses vii­bi­mi­ne pa­ran­dab lap­sel kes­ken­du­mis­või­met, ära­tab hu­vi ümb­rit­se­va vas­tu, mõ­jub ter­vi­se­le ka­su­li­kult. Loo­du­ses lii­ku­des on po­si­tiiv­ne see­gi, et puu­dub kõr­va­li­ne mü­ra, mis viiks tä­he­le­pa­nu koos ole­mi­sest kõr­va­le.

Alg­selt ru­tii­ni har­ju­ta­des võib ko­ha­ti tun­du­da met­sas lii­ku­mi­ne iga­va­na. Aga 30 mi­nu­tist ala­tes hak­kab laps mär­ka­ma loo­dust, ümb­rust, kuu­la­ta­ma ja kuu­la­ma. Kõi­ge pa­re­mad vest­lu­sed on tek­ki­nud mi­nul lap­se­ga just pi­ke­ma­tel mat­ka­del, mis on kest­nud kaks tun­di. Tun­ni aja möö­du­des muu­tub ju­tu si­su, saab rää­ki­da unis­tus­test, maail­mas toi­mu­vast üld­se. Kõi­ge hu­vi­ta­vam on see hetk, kui laps hak­kab mär­ka­ma seo­seid – kui­das loo­du­ses toi­muv mõ­ju­tab meie ini­mü­his­kon­na elu, meie elu­te­ge­vus mõ­ju­tab loo­dust ja nii eda­si.

Meie lii­ku­mis­har­ju­mus sai al­gu­se tal­vi­sest koo­li­va­hea­jast, kui lu­me puu­du­sel loo­bu­sin lap­se saat­mi­sest spor­di­laag­ris­se. Te­gi­me kok­ku­lep­pe, et kui spor­di­laag­ris­se ei lä­he, siis liigume ise ak­tiiv­selt iga päev. Nii see al­gas – kõi­ge­pealt oli mat­ka­päev, järg­misel te­gi­me ker­ge jook­su. Mat­ka­päe­vad al­ga­sid 6 ki­lo­meet­rist, lõ­puks kõn­di­si­me ku­ni 14ki­lo­meet­ri­seid lõi­ke. Jook­suga alus­ta­si­me 2 ki­lo­meet­ri­ga ku­ni jõud­si­me 6 ki­lo­meet­ri­ni.

Sa­mad lii­ku­mis­har­ju­mu­sed võt­si­me omaks ka nüüd erio­lu­kor­ra ajal – nii hom­mi­ku­ti kui ka õh­tu­ti enne päik­se­loo­jan­gut. Igaõh­tu­ne ja­lu­ta­mi­ne või sport­lik kõnd on ju­ba me nor­maal­ne päe­va­te­ge­vus­te osa. Saa­me päe­va kok­ku võt­ta ja järg­mi­se päe­va plaa­ne aru­ta­da.

Mi­nu jaoks on kõi­ge olu­li­sem ja­lu­tus­käi­ku­dega õpe­ta­da lap­se­le loo­du­ses vii­bi­mist ja loo­du­se aus­ta­mist. See on see, mil­lise pa­nuse saan an­da loo­du­se hoid­mi­ses­se.

Ää­re­tult põ­nev on lap­se tä­he­le­pa­nu pöö­ra­ta loo­du­ses toi­mu­va­le lä­bi te­le­fo­ni kaa­me­ra ja eri­ti siis, kui kaa­me­ra või­mal­dab häs­ti lä­hi­võt­teid jääd­vus­ta­da. Sel­lest te­kib hu­vi­tav ha­sart, tä­he­le­pa­nu pi­si­de­tai­li­de­le, mis mui­du või­vad jää­da mär­ka­ma­ta. Sel­le kau­du õpi­me tund­ma loo­du­ses tai­mi ja pu­tu­kaid. Mõ­nel mat­ka­päe­val ole­me võt­nud ees­mär­giks konk­reet­se tai­me pil­dis­ta­mi­se loo­du­ses. See aga tä­hen­dab, et taim tu­leb es­malt üles lei­da.

Ku­na ela­me Kõr­ve­maal, siis nau­di­me pea­mi­selt ter­vi­se­ra­du. Puh­ke­päe­va­del saab lii­ku­mist loo­du­ses põ­ne­va­maks te­ha orien­tee­ru­mi­se­ga, nu­ti­ra­jalt või kaar­dilt uu­si ra­du avas­ta­des ning uu­si mat­ka­mars­ruu­te kom­bi­nee­ri­des. Kõr­ve­maa on lõ­pu­tu­te mat­ka­mis­või­ma­lus­te­ga paik. Põ­nev on sei­gel­da po­lü­goo­ni ajast jää­nud met­sa­ra­dadel.

Et nau­di­me päik­se­loo­jan­gul lii­ku­mist, ole­me val­mis ka mets­loo­ma­de­ga koh­tu­ma. Nii on tee­le jää­nud jä­ne­sed, kit­sed. Paar nä­da­lat ta­ga­si õn­nes­tus ka­ru­ga koh­tu­da. Ühel õh­tul eh­ma­ta­sid ko­du lä­he­dal händ­ka­ku hõi­ked. Tu­vas­ta­si­me lin­nu in­ter­ne­ti abil, hu­vi­tav oli koos uu­ri­da tema vä­li­must ja elu­tin­gi­mu­si. Il­ma­de soo­je­ne­mi­se­ga ole­me plaa­ni võt­nud ja­lu­tus­käi­gu­le li­saks päik­se­loo­jan­gu pil­dis­ta­mi­sed ja õh­tu­sed uju­mi­sed ra­ba­jär­ves.

Kva­li­tee­taeg koos lä­he­das­te­ga, il­ma lin­na­kä­ra­ta ja mü­ra­ta on väärt võt­ta ae­ga!