Kehra ajalookonverentsil kõlas ettepanek võtta sajandite vanune teetamm kaitse alla

Lau­päe­val, 7. ok­toob­ril kor­ral­das MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam Keh­ra muu­seu­mis 11. aja­loo­kon­ve­rent­si, mil­les olid põ­hi­tä­he­le­pa­nu all piir­kon­na aja­loo­li­sed teed.

Kon­ve­rent­si mo­de­raa­tor, MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam ju­ha­tu­se lii­ge Priit Raud­ki­vi sel­gi­tas, et tee­de-tee­ma foo­ku­ses­se võt­mi­se ta­ga on ühin­gu raud­va­ra Val­do Praust, kes on aas­taid uu­ri­nud piir­kon­na aja­lu­gu, eri­ti teid.

„Ta on leid­nud siin­kan­dis vä­ga va­na tee­lõi­gu, mi­da da­tee­rib sa­jan­di­te va­nu­seks. Hak­ka­si­me kin­ni te­ma sõ­nu­mist, et se­da on va­ja täht­sus­ta­da,“ üt­les Priit Raud­ki­vi.

Val­do Praus­ti et­te­kan­ne kes­ken­dus­ki Keh­rat lä­bi­nud põ­lis­tee­de­le, pea­mi­selt Re­va­la-Vi­ru­maa-Alu­ta­gu­se-Vaia­maa ehk Tal­linn-Nar­va ta­li­maan­tee­le.

Kar­tog­raaf Tõ­nu Raid tut­vus­tas Lä­ti Hen­ri­ku tee­kon­da ris­ti­mis­käi­ku­del Ees­tis. Aja­loo­tead­la­ne, kes­ka­ja-uu­ri­ja Priit Raud­ki­vi kõ­ne­les rei­si­mi­sest Va­na-Lii­vi­maa ja Eu­roo­pa va­hel 12.-13. sa­jan­dil ning liiv­las­te va­ne­ma Kau­po tee­kon­nast Roo­ma paavs­ti juur­de. Raa­si­ku val­last pä­rit aja­loo­la­ne Ri­ho Pa­ro­mo­nov, kes uu­rib trans­por­dia­ja­lu­gu, rää­kis uue­mast ajast – ho­bus­te väl­ja­va­he­ta­mi­sest au­to­de vas­tu ja au­to­de le­vi­kust Ees­tis 20. sa­jan­di esi­me­sel poo­lel.

Kon­ve­rent­si vas­tu oli suur hu­vi, osa­võt­jaid oli roh­kem kui 50.

„See, et saal on rah­vast täis, näi­tab Keh­ra Raud­tee­jaa­ma kon­ve­rent­si­de ta­set ja kva­li­tee­ti,“ mär­kis Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu esi­mees Jaa­nus Ka­lev.

Kon­ve­rent­sist osa­võt­jai­le teh­ti ka bus­sieks­kur­sioon Ani­ja val­la aja­loo­lis­te tee­de asu­pai­ka­des­se. Giid oli Val­do Praust.

Kon­ve­rent­si ra­has­tas Ida-Har­ju Koos­töö­ko­da mi­ni­voo­rust Uut hoo­gu.

Alg­sed teed olid ta­li­teed
Har­ras­tu­sa­ja­loo­la­ne Val­do Praust rää­kis, et pä­rast Ees­ti kõi­gi mõi­sa­te­ga tut­vu­mist, nä­gi – tee­de­võrk, mis on tea­da ala­tes 17. sa­jan­dist pä­ri­ne­va­telt esi­mes­telt kaar­ti­delt, ei kat­tu­nud tol­leaeg­se asus­tus­võr­gu­ga. Ta hak­kas as­ja uu­ri­ma. Va­na­de kaar­ti­de, asus­tus­pil­di, loo­dus­li­ke olu­de ja maas­ti­kul ole­va­te jäl­ge­de põh­jal koos­tas kol­me aas­ta jook­sul mu­de­li, mil­li­ne nä­gi te­ma hin­nan­gul Ees­ti tee­de­võrk väl­ja mui­nas- ja kesk­a­jal.

Nüüd­seks on Val­do Praust Ees­ti aja­loo­li­si teid uu­ri­nud li­gi paar­küm­mend aas­tat. Sel­le põh­jal kin­ni­tas ta, et prae­gus­telt Raa­si­ku ja Ani­ja val­la maa­delt läks sa­jan­deid ta­ga­si lä­bi Tal­linn-Vi­ru­maa ta­li­maan­tee ning vä­he­malt üks sel­le ha­ru lä­bis ka Keh­rat. Ta­li­tee võis te­ma hin­nan­gul tek­ki­da vii­kin­gia­jal ehk esi­me­sel aas­ta­tu­han­del.

Vee­tee­del Val­do Praus­ti sõ­nul si­se-Ees­tis suurt rol­li ei ol­nud, Jä­ga­la jõ­gi toi­mis vee­tee­na vaid ku­ni Keh­ra­ni, sest sealt eda­si oli jõ­gi vä­ga kä­res­ti­ku­li­ne. Su­vi­seid ja tal­vi­seid mais­maa­teid uu­ri­des jõu­dis ta jä­rel­du­se­le, et mõ­le­mad olid ole­mas ju­ba 13. sa­jan­dil, kuid alg­sed olid ta­li­teed. Ta­li­tee­de olu­li­ne roll säi­lis 17.-19. sa­jan­di­ni.

„Al­les see­jä­rel hak­ka­sid tek­ki­ma aas­ta­ring­sed su­vi­sed teed, kus peh­med ko­had olid täi­de­tud hao­ku­bu­de-lat­ti­de­ga või oli teh­tud lii­vast, kruu­sast või mul­last tee­tamm. Ku­na Ees­ti­maa maas­ti­kust suur osa on soo­saa­red, mil­le va­hel on peh­me soi­ne ala, tu­li teed te­ha soo­sil­da­de­ga. Soo­de üle­tus­ko­had soo­sil­da­de­ga püü­ti te­ha või­ma­li­kult lü­hi­ke­sed, sest kui kõi­ke teh­ti kä­sit­si, oli see mee­le­tu töö,“ rää­kis Val­do Praust.

Ena­mik su­vi­seid maan­teid olid te­ma ar­va­tes tek­ki­nud siis, kus ta­li­maan­tee­de võrk oli ju­ba ole­mas, nei­le teh­ti sooü­le­tus­lõi­gud.

Ta­li­maan­teed jäid sa­ma­de­le tras­si­de­le ku­ni 17.-20. sa­jan­di­ni, kuid suu­rem osa su­vis­te maan­tee­de trassidest muu­tusid 16.-17. sa­jan­dil. Val­do Praust tõi näi­teks Pii­be maan­tee. Kui prae­gu lä­bib see Sood­lat ja Aeg­vii­dut, siis Pii­be maan­tee alg­ne su­vi­ne trass läks üle Ki­vi­loo ja Voo­se kü­la.

Su­vi­sed maan­teed kul­ge­sid soo­dest või­ma­li­kult rin­gi, sa­mu­ti põl­lu­maa­dest, väl­di­ti ka järs­ke tõu­se ja lan­gu­si. Tal­vi­seid teid ta­kis­ta­sid li­saks põl­du­de­le ning järs­ku­de­le tõu­su­de­le-lan­gus­te­le ka kä­res­ti­ku­li­sed jõed, sest kä­res­ti­ku­ko­had ei kül­mu­nud.

Vanade suviste maanteede mõned lõigud on Val­do Praus­ti sõ­nul siia­ni al­les met­sa-, kü­la- või ta­lu­va­he­tee­de­na. Ta mär­kis, et vä­ga pal­ju kõ­ne­leb va­na­de tee­de koh­ta ki­ri­ku­te, kü­la­de ja mui­nas­lin­nus­te paik­ne­mi­ne – mõi­sad ja lin­nu­sed ra­ja­ti kes­k­ajal suur­te tee­de äär­de, ki­ri­kud püs­ti­ta­ti reeg­li­na täht­sa­te tee­de ris­ti­des­se. Ta­li­tee­dest on ra­ba­pin­na­ses­se jää­nud jälg, mis on te­ma kin­ni­tu­sel ole­mas ka 300-500 aas­tat hil­jem. Nii su­ve- kui ta­li­tee­de ää­res olid maan­tee­kõrt­sid.

Bus­sieks­kur­sioon iid­sel ta­li­teel
Bus­sieks­kur­sioo­ni ajal tut­vus­tas Val­do Praust iid­set Re­va­la-Vi­ru­maa ta­li­maan­teed, mis oli teh­tud su­vi­selt lä­bi­ta­vaks, ning näi­tas tee ää­res ol­nud maan­tee­kõrt­si­de asu­koh­ti. Keh­rast Paa­si­ku poo­le, Kihm­la ja Sa­lu­mäe kü­la­sid lä­biv maan­tee toi­mis te­ma sõ­nul ki­ri­ku­tee­na.

„Siin on ke­nas­ti säi­li­nud tü­ki­ke põ­lis­maan­teed. Kihm­la-Sa­lu­mäe must­kat­te­ga tee on mi­nu hin­nan­gul täp­selt sa­mal tras­sil, kus oli ju­ba vii­kin­gi­ajal Tal­linn-Vi­ru­maa ta­li­maan­tee ja mi­da möö­da lii­gu­ti Har­ju-Jaa­ni kes­ku­ses­se,“ lau­sus Val­do Praust.

Tal­linn-Vi­ru­maa ta­li­maan­teel oli te­ma hin­nan­gul kaks ha­ru, põh­ja­pool­ne läks lä­bi Keh­ra, lõu­na­pool­ne lä­bi Kau­nis­saa­re. Kaks ha­ru said kok­ku too­na­se Rei­te­va­he, hi­li­se­ma ni­me­ga Aru­de­va­he kõrt­si juu­res ning sealt eda­si läks Vi­ru­maa suu­nas üks tee. Giid näi­tas eks­kur­sioo­nil osa­le­nud rah­va­le ka La­hin­gu­väl­ja mä­les­tus­sam­ba ta­ga ku­na­gist kõrt­si­koh­ta. Veel en­ne se­da viis ta bus­si­selts­kon­na met­sa ning näi­tas um­bes 500 aas­ta va­nust, paa­ri­sa­ja meet­ri pik­kust, üle nel­ja meet­ri laiust tee­tam­mi. Ta ole­tas, et tõe­näo­li­selt aja­va­he­mi­kul 1500-1640 on ha­ka­tud ta­li­maan­tee Rei­te­va­he ja Must­jõe va­he­list lõi­ku ida poolt ehi­ta­ma su­vi­seks maan­teeks, kuid mär­jal sooa­lal jäi töö poo­le­li.

„See on Ees­ti­maal ai­nus koht, kus suurt ta­li­maan­tee­lõi­ku on ta­he­tud ehi­ta­da su­vi­seks, kuid jäi poo­le­li. See on vaa­ta­mis­väär­sus ja tu­leks võt­ta kait­se al­la, et siia raiet pea­le ei tu­leks. Mi­nu soov on, et see säi­liks tu­le­vas­te­le põl­ve­de­le,“ üt­les Val­do Praust.

Ta näi­tas lä­he­du­ses ka teist koh­ta, kus va­na tee­tamm, mi­da kok­ku ra­ja­ti paar ki­lo­meet­rit, oli va­rem ol­nud veel pa­re­mi­ni nä­ha: „Um­bes seit­se-ka­hek­sa aas­tat ta­ga­si teh­ti siin la­ge­raiet, nüüd kas­va­vad peal noo­red män­nid ning tamm on at­rak­tiiv­su­se kao­ta­nud.“