MTÜ Kehra Raudteejaam korraldatud 6. ajalookonverentsil kõneldi koolide tekkest Eestis ning Anija valla koolide silmapaistvamatest õpetajatest.
Neljapäeval, 15. oktoobril toimus 165. sünnipäeva tähistanud Kehra kooli aulas ajalookonverents, mille teema oli sel aastal „Kool ja koolmeister. Portreepildikesi hariduselust ja kaugemalgi“.Peakorraldaja Anne Oruaas ütles, et konverents otsustati korraldada kooliteemadel, kuna tänavu möödus 165 aastat kooli loomisest nii Anijal kui Kehras: „Pühendasime konverentsi õpetajatele, eelkõige keskendusime eesti-aegsetele koolijuhtidele Kehras, Anijal, Pillapalus. Kavas oli ka ettekanne Alavere koolist, kuid siis selgus, et õpetaja Maimu Lass on sel ajal Eestist ära.“
Kuna konverents oli keset argipäeva, oli see mõeldud peamiselt kooliõpilastele. Selleks ajaks, kui Veronika Varik Tallinna Ülikooli Eesti Pedagoogika Arhiivimuuseumist hakkas läbi viima muuseumitundi „Kool ja õpilane tsaariajal“, oli koolipäev Kehras lõppenud ning õpilased saalist lahkunud.
„Arvan, et aastal 2115, kui siin saalis istuvad praeguste gümnaasiumilaste lapselapsed ning räägitakse, milline oli koolielu sada aastat tagasi, on nad samamoodi tagareast lahkunud,“ ütles Veronika Varik korraldajate lohutuseks.
Esimesed õpetajad 17. sajandil
„Õpetajad on läbi aegade olnud nii võimukandjate kui rahva teravama tähelepanu all, kuid nende aineline kindlustatus ja heaolu on olnud võimule teisejärguline. Ometi on midagi, mis tõmbab paljusid noori selle kutse poole,“ märkis ajalooprofessor Väino Sirk, kelle ettekanne oli Eesti õpetajaskonna kujunemisest.
17. sajandil algatasid Rootsi võimud eesti talurahva kristliku harimise programmi, et muuta eestlased jumalasõna lugevaks rahvaks. Koolmeistrite saamiseks asutati 1684. aastal Bengt Gottfried Forseliuse juhtimisel Tartus üks esimesi seminare Põhja-Euroopas.
„Võimude nõudel ja kaasabil kujunes esialgne koolivõrk. Ka talurahva hulgas levis lugemisoskus üsna laialdaselt, eestlane õppis tundma ja hindama raamatut kui kõrgkultuuri keskset kandjat,“ märkis Väino Sirk.
Põhjasõda ja katk lõpetasid enamuse maakoolide tegevuse. Vene tsaarivalitsuse all kujunes 18. sajand valdavalt koduõpetuse sajandiks. Talvel toimus koduõpetus rehetoas, ainsas soojas ruumis, kus oli koos kogu talupere, sageli kuni 20 inimest. Kirjasõna segunes mõistatuste, vanasõnade ja muinaslugudega. Lapsi õpetasid ema, isa või keegi teine lähedane.
19. sajandi algul panid talurahva vabastamisseadused aluse kaheastmelisele talurahvakoolile: küla(valla)kool ja kihelkonnakool. 1885. aastaks oli Eestis 1612 maarahvakooli, neist 577 Põhja-Eestis, õpetajaid oli ligi 2000.
Õpetajate koolitamisse panustas tsaarivõim vähe, seetõttu tulid enamus õpetajaid kihelkonnakoolide lõpetajate seast. 1849. aastal asutas Liivimaa rüütelkond Valgas Köstrite ja Kihelkonnakooli Õpetajate seminari. Seminari kasvandikud olid näiteks Carl Robert Jakobson ja Aleksander Kunileid.
Rahvuslikul ärkamisajal 1860-1870ndatel aastatel kattus kogu Eesti talurahvakoolide võrguga. Eestimaa rüütelkond avas mitu külakoolmeistrite seminari, 1860‒1890 lõpetas pedagoogilised õppeasutused ligi 1000 noort.
Maakoolide üleviimine vene õppekeele 1887. aastal toimus Väino Sirgi hinnangul pealtnäha üsna rahulikult – õpetajate ja õpilaste protestid ei olnud massilised: „Kuid õpilaste ja koolide arvu vähenemine, õpetajate vallandamine ja omal soovil lahkumine ning koolistressi järsk kasvamine näitas venestamise tõsidust ja raskust.“
Senised seminarid enamasti suleti, kuid uusi riiklikke õppeasutusi ei avatud. Tartus töötas vene õppekeelega seminar 1878. aastast ja alles 1912 avati veel seminar Rakveres. Et vallandatud õpetajaid asendada ja järelkasvu kuidagi kindlustada, asutati 1890. aastatel ministeeriumikoolide juures pedagoogika täiendusklasse, üks selline töötas ka Kolga lähedal Uuris. Linnakoolide juures avati pedagoogikakursusi.
Eesti maalapsi jäid õpetama peamiselt eestlased: „Õpetajad kohanesid, õppisid suhtlema uute vene ülemustega ja jätkasid varjatult eestimeelset haridustööd. On väidetud, et venekeelne kool ei suutnud veerand sajandi jooksul juurutada eesti keelde ühtegi laensõna.“
Eelmise sajandi algul: karistus emakeeles rääkimise eest
„Kui mõelda tagasi neile koolioludele, kui tuli rääkida võõras keeles, siis on lausa ime, et saame praegu rääkida eesti keeles ja et meil on oma riik ja rahvas,“ lausus Veronika Varik, kes kõneles Eesti koolielust 19.-20. sajandi vahetusel.
Kuna valdav enamus rahvast elas siis maal, käisid lapsed külakoolides. Koolikohustus algas 10aastaselt, koolis tuli käia kolm talve, pärast seda vahekoolis iga kahe nädala tagant õpitut meelde tuletamas. Linnades koolikohustus puudus.
1881. aastal võimule tulnud keiser Aleksander III võttis järjekindla kursi ääremaade rahvaste venestamisele: „Koolielus tähendas see, et õppida tuli vene keeles. On teada juhtumeid, kus ka koolmeister ise ei osanud vene keelt ning pidi palkama abiõpetaja. Õpilased olid väga kavalad: nimisõnade lõppu lisati -uška ja tegusõnadele -vajetsa. Näiteks: lehmuška lähevajetsa koduška.“
Kooli pidid lapsed tulema 15. oktoobril, aga kui ilmad olid ilusad, siis nad selleks ajaks ei jõudnud, pidid olema karjas. Kui laps kooli ei tulnud, määrati vanematele trahvi. Õppetöö kestis kuuel päeval nädalas. Päev algas piibliloo ja katekismusega, seejärel oli emakeel, rehkendamine, vene keel, geograafia, ilukiri, laulmine ja võimlemine.
1893. aastal pidid lapsed ka vahetunnis omavahel rääkima vene keeles. Eesti keeles rääkimise eest pandi kaela venekeelne silt „eesel“. Silti tuli kanda seni, kuni mõni teine õpilane jäi eesti keeles rääkimisega vahele.
Koolis valitses väga range distsipliin. Vanadel piltidel on õpetaja kepiga, kuid sellega ei tohtinud lapsi nuhelda. Küll aga võis anda tagumiku peale vitsa. Rõuge kihelkonnakoolis oli seinal kitsejalg, millega nuheldi neid, kes ei viitsinud õppida või tegid ulakust.Peningil karistati noomimisega, vitsahoopidega, pandi mitmeks tunniks põlvili. Karistuseks võis lasta pähe õppida väga pikki kirikulaule.
Õppetöö lõppes 15. aprilli paiku. Koolitööd kontrollisid kirikuõpetaja ja köster ning ka kooliinspektor, kes oli enamasti vene rahvusest.
Tsaariaegne külakoolmeister palka enamasti ei saanud, tema töötasuks oli koolimaa, mida ta sai kasutada tasuta. Kuna lapsed olid koolis esmaspäevast laupäevani, enamik neist ka ööbis seal, siis oli koolmeister ametis 24 tundi ööpäevas. Just seetõttu õnnestus Veronika Variku sõnul anda lastele kolme aasta jooksul väga head haridust.
„Mis motiveeris noori mehi seda ametit pidama? Vastus võib ajaloolase sõnul peituda sotsiaalsetes hüvedes: õpetaja oli vabastatud teoorjusest, nekrutikohustusest, ihunuhtlusest ja vallamaksudest. Peale selle oli koolmeistril prii korter ja küte ning suitsutare asemel hakkas sajandivahetusel nii mõnigi neist elama kooli jaoks ehitatud akende, ahjude ja korstnaga majas,“ jutustas ta.
Lapsed kodu-uurimistööle!
Konverentsi ülejäänud ettekanded olid pühendatud õpetajatele. Kehra kooli vilistlane Liili Eelmäe kõneles oma emast, kauaaegsest Kehra kooli juhatajast Maria Ehrenbushist, kes töötas seal aastatel 1921-1935.
Anne Oruaas rääkis Anija kooli kahest õpetajast, need olid vennad Robert ja Karl Gustav Känd, esimene juhtis Anija kooli 1914-1921, teine 1921-1940. Pillapalu kooli esimesest avamisest 1939. aastal ja kooli juhist August Põldemaast tegi ettekande Ants Miidla, kooli taasavamisest 1996. aastal ning uuesti sulgemisest neli aastat hiljem kõneles Uku Praks.
Ants Miidla tegi koolirahvale üleskutse: kui õpilased teevad kodu-uurimuslikke töid, uurigu rohkem oma kodukandi ajalugu, mitte kaugeid paiku. Ta soovitas minna intervjueerima näiteks Pillapalu küla vanemaid elanikke, kes veel ajalugu mäletavad: „Sest varsti võib see mälu olla kadunud.“
