Karateka TANEL PAABO Kuusalust valmistub EMile minekuks

2888

Alates sellest aastast kuulub TANEL PAABO Eesti noortekoondisesse.

Koduvalla aasta 2010 noor­sportlase tiitli pälvinud Tanel Paabo õpib Kuusalu keskkooli 8. b klassis. Ta on sündinud 1996. aastal ning praegu 14aastane.

Enda suurimaks sportlikuks saavutuseks nimetab ta 3. kohta Berliinis septembris peetud Banzai Cupil, kus osalesid 16 riigi karatekad. Tema võistles kadettide ehk 14-15aastaste seas kaalukategoorias +65 kilogrammi.

Lõppenud aastal sai ta selles vanuseklassis Eesti meistri tiitli ning tagas pääsu 2011. aasta veebruaris Serbias Novisadis toimuvatele kadettide ja juunioride Euroopa meistrivõistlustele.

Mullu saavutas ta veel Baltimaade meistri tiitli Leedus olnud võistlustel ning Soome meistri tiitli Tamperes, võitis Sanker Cupi Valgevenes ja sai Eesti meistriks shotokan karates.

Viimased kolm aastat on Tanel Paabo treeninud Tallinna klubis Budo treener Aleksandr Zõkovi käe all. Aleksandr Zõkov on ka Eesti koondise peatreener.

„Tanel on väga motiveeritud ja distsiplineeritud sportlane,” kiidab treener oma õpilast. „Tal on suur eesmärk saavutada kõrgemaid kohti. Eelmisel aastal oli ta Eesti koondise kandidaat, nüüd kuulub koondisesse. Tema isa Ain Paabo on meistersportlane jalgrattasõidus, perekonna koostöö treeneriga on tänu sellele professionaalne. Pere toetus on noorele suur stiimul edasi treenida.”

Tanel Paabo alustas karatega 10aastaselt 2006. aastal: „Koolis oli stendil kuulutus, kutsuti Kuusalu klubi IVL treeningutele. Aasta treenisin IVLis Priit Seli juures. Siis tekkis meil ühes treeninglaagris konflikt ja hakkasin otsima uut klubi. Valisime Eesti parima karateklubi Budo. Seal tehti mulle test, et kuidas vastu pean. Mind võeti kiiresti omaks. Kui sportlasel läheb hästi, on võitudes ka treeneri osa. Minu jaoks on Aleksandr Zõkov fantastiline inimene ja superhea treener.”

Treeningutele sõidab ta viiel päeval nädalas Tallinna Idakeskusesse. Peaks käima ka kuuendal päeval, aga selle asemel läheb Kuusalu spordikeskuse jõusaali. Koolivaheaegadel treenitakse Budo klubis kaks korda päevas.

„Karate on väga tehniline ala, kui tekib pikem paus, laguneb tehnika kiiresti käest. Tavaliselt viib mind trenni ema Terje Paabo. Kui mind ootab, käib linnas poes ja ajab muid asju, trenn kestab korraga poolteist tundi. Autosõit on oluline ajavõit. Olen vahel käinud liinibussidega, aga ajakadu on suur, sest nende sõidugraafik ei kattu minu trenniaegadega,” räägib noormees.

Koolis läheb tal hästi, hinded on neljad ja viied. Et aega kokku hoida, püüab tundides olla tähelepanelik ja räägitu meelde jätta ning sageli kasutab õppimiseks aega teel trenni ja tagasi.

Head pikad käed
Karates võisteldakse kahel viisil – kata ehk üksikharjutused, mis kujutavad endast kombinatsiooni võitlusest kujuteldava vastasega, ning kumite vabavõitlus.

Tanel Paabo: „Mulle on natuke eeliseks pikad käed ja hästi tuleb välja pikk kiire kizami. Võistlustaktikat peab kogu aeg muutma, sest Eestis vastased tunnevad üksteise tehnikat. Palju tuleb tööd teha kombinatsioonide osas. Et seda paremini omandada, olen käinud mitmetel rahvusvahelistel seminaridel.
Viimane seminar toimus 2010 detsembris Riias, selle viis läbi neljakordne maailmameister ja kümnekordne Euroopa meister Rafael Aghayev.”

Karate on idamaine võistluskunst ning seetõttu erilisem kui pallimängud või kergejõustik. Närvisüsteem peab olema korras. Kui oled kaotusseisus, peab jääma rahulikuks ja ennast usaldama ning valitsema. Treeningutes õpitakse lisaks tehnikale meelekindlust, lisab ta.

Ka karates on vööastmete süsteem, mis näitab püüdlusi hingelise ja eetilise perfektsuse saavutamiseks.

„Meil on vööd valgest mustani. Valge järel tuleb kollane, siis oranž, roheline, kaks sinist, kolm pruuni ning lõpuks must. Mina võistlen praegu teise astme pruuni vööga. Musta vööd on võimalik saada alles 18aastaselt. Vöö värvus võib näidata, kui kaua oled karatega tegelenud ja ka füüsilisi võimeid. Eksam vööliigi tõstmiseks kestab kuni kolm ja pool tundi. Kuid vöö olemasolu või selle puudumine võib olla petlik. Mõni kõrgema liigi vööga võitleja ei ole tegelikult andekas ning samas võib võistlustel osutuda madalama liigi vööga vastane väga tugevaks ja heaks võitlejaks.”

Isa oskab anda nõu
Ain Paabo käib sageli pojaga võistlustel kaasas. Poja kohta lausub, et tal on annet ning sporditegemine ilmselt geenides: „Tanel otsis tegevust, proovis ka korvpalli ja siis ükskord ütles, et läheb karatesse. Kuna olen olnud jalgrattasportlane, poleks jalgrattatrenni talle soovitanud, sest tean neid kukkumisi ja muid traumasid. Karate Tanelile sobib. Kuid mida kõrgemale jõuab, seda keerulisemaks võidud lähevad, tase tiheneb. Sundimisega ei saa midagi, ta peab ise tahtma treenida ja edasi minna.”

Ain Paabo oli kooliõpilasena tippsportlane treki jälitussõidus. Ta on rohkem kui kümme korda tulnud Eesti meistriks, olnud ENSV ja NLi Tööjõureservide koondistes. Treeninglaagrid kestsid teinekord paar-kolm kuud, koolis vabastati tänu sellele eksamitest. Tippspordi lõpetas Ain Paabo pärast sõjaväest tagasitulekut 1986. aastal.

Tanel Paabo: „Spordipisiku olen saanud isalt. Ta oskab nõu anda, et millal tugevalt treenida ja mis ajal enne võistlusi tagasi tõmmata. Arvan, et mulle on see alles algus, tippu jõudmiseks tuleb kõvasti tööd teha. Pean olema vastutustundlik, praegu on väga vähe vaba aega. Püüan jälgida, mida söön, ning õigel ajal magama minna. Head sõbrad on mul välismaal, oleme kohtunud võistlustel ja jäänud suhtlema. Üks hea sõber on USAst ameerika jalgpallur, tutvusime Berliinis.”

Saab sponsori
Aleksandr Zõkin tõdeb, et tiitlivõistlustel saavutada paremaid kohti, tuleb osaleda rahvusvahelistel turniiridel viis-kuus korda aastas. See nõuab raha ning peale karate alaliidu rahastuse on tarvis sponsoreid.

Ain Paabo on pojale otsinud sponsorit paar aastat, lepingut praegu veel allkirjastatud pole, kuid esimeseks ametlikuks sponsoriks on lubanud hakata AS Eesti Eine. Toetust on andnud isa töökoht OÜ Emart Kuusalust. Kuusalu vallavalitsusele on esitatud taotlus ühekordse toetuse saamiseks.