Joa­ves­ki sim­ma­nil esi­ne­vad Vi­ha­soo suu­pil­li­män­gi­jad

Joa­ves­ki ja Vi­ha­soo rah­va pil­li­män­guõ­pin­guid ra­has­ta­ti KO­Pi toel.

Joa­ves­ki Kü­la MTÜ sai Ko­ha­li­ku Omaal­ga­tu­se Prog­ram­mist (KOP) 1440 eu­rot pro­jek­ti­le „Muu­si­ka pa­neb ja­lad tat­su­ma“. Pro­jek­ti raa­mes al­ga­sid Vi­ha­soos ja Joa­ves­kil suu­pil­liõ­pin­gud, juu­lis oli Joa­ves­kil suu­pil­li ja akor­dio­ni­män­gu õp­pi­mi­se laa­ger. Õp­pi­mas käi­sid Joa­ves­ki me­hed ja Vi­ha­soost val­da­valt nai­sed ning kaks meest.

Nüüd on õpin­gu­te­ga seal­maal, et tu­le­val lau­päe­val esi­tab Vi­ha­soo suu­pil­lian­sam­bel Joa­ves­ki rah­va­ma­jas sü­gis­sim­ma­nil 7 lu­gu. 

Suu­pil­li õpe­tab Joa­ves­ki Kü­la MTÜ ju­ha­tu­se lii­ge And­res Õis. Joa­ves­ki mees­te­le hak­kas ta suu­pil­li­män­gu õpe­ta­ma va­rem, mees­te esi­me­ne et­teas­te oli Joa­ves­ki rah­va­ma­ja ava­peol sü­gi­sel ne­li aas­tat ta­ga­si.

Vi­ha­soo hu­vi­lis­te­ga koh­tus And­res Õis mul­lu ke­va­del, kui Joa­ves­ki bänd esi­nes Vi­ha­soo pil­lip­ral­lel. Ta mee­nu­tab, kui­das hak­kas oma suu­pil­li­män­gu­ga ko­ha­li­ke­le ak­ti­vis­ti­de­le sil­ma: „Pa­ras­ja­gu tant­si­sin en­da nai­se­ga, kui tul­di sirg­joo­nes mi­nu juur­de ja alus­ta­ti il­ma sel­gi­tus­te­ta jut­tu, et kas ja mil­lal võik­sin seal­kan­dis suu­pil­li õpe­ta­da.“

Ta kii­dab, et Vi­ha­soo nai­sed ja me­hed on ala­ti kok­ku­le­pi­tud õpi­toas ko­hal, puu­du­tak­se ai­nult mõ­ju­val põh­ju­sel: „Mul­le tun­dub, kui see selts­kond mi­da­gi et­te võ­tab, siis teoks teeb. Mit­mel on pil­li­män­gu­pi­sik ema­pii­ma­ga kaa­sa an­tud, kui pa­lu­sin tõs­ta käsi neil, kes tee­vad muu­si­ka­ga tut­vust esi­mest kor­da, tõu­sid kaks kätt ka­hek­sast. Prae­gu­seks män­gi­vad kõik ju­ba noo­dist. Vi­ha­soo suu­pil­li­män­gi­jaid ise­loo­mus­tab pil­li­män­gu­lust ja rõõm­sa­meel­sus. On pu­has rõõm nä­ha, et muu­si­ka pa­neb neil ja­la tat­su­ma ja sil­mad sä­ra­ma.“

And­res Õis õp­pis suu­pil­li män­gi­ma ise­seis­valt, oli 1983. aas­ta, kui mär­kas ühel sün­ni­päe­val ka­mi­na ää­rel suu­pil­li, nõu­ko­gu­de ajal Ees­tis suu­pil­le ei müü­dud, sest seos­ta­ti hit­ler­li­ku Sak­sa­maa­ga. Ma­ja­pe­re­mees kin­kis pil­li tal­le.

„Suu­pil­li ee­lis teis­te inst­ru­men­ti­de ees on väi­ke­sed mõõt­med ja kin­del he­lis­tik, saab ol­la la­hu­ta­ma­tu kaas­la­ne pint­sa­ku- või pük­si­tas­kus. Töö­põ­hi­mõ­te on sar­na­ne lõõts­pil­li­ga – sa­malt po­sit­sioo­nilt sis­se ja väl­ja pu­hu­des tu­le­vad kuul­da­va­le tei­ne­tei­se­le järg­ne­vad noo­did ehk he­lid,“ sõ­nab ta.

Suu­pil­li­män­gu on And­res Õis õpe­ta­nud 9 aas­tat, alus­tas Jär­va­maal, te­da kut­su­ti õpe­ta­ma, kui koos Jär­va­maa Lea­der-piir­kon­na rah­va­ga Tšeh­hi­maal rei­sil käies lõ­bus­tas bus­sis rah­vast suu­pil­li­lu­gu­de­ga.

An­samb­li VVV laul­ja Ing­rid Nurm­sa­lu Vi­ha­soost: „And­res Õis on vä­ga hea õpe­ta­ja – põh­ja­lik, teeb A-st ja B-st ala­tes kõik sel­geks. Paa­ri loo­ga esi­ne­si­me ju­ba sel ke­va­del Vi­ha­soo pil­li­pral­lel.“      

Lõõts­amees Rai­vo Nurm­sa­lu: „Tä­nu And­re­se­le õppisin ära suu­pil­limängu õige tehnika.“