JAAN VALK Kuusalust teenib Afganistanis

4062

JAAN VALK tähistas 35. sünnipäeva Lõuna-Helmandis Wahidi patrullbaasis, 30aastaseks sai Iraagis.

Kuusalu mees Jaan Valk ühines Kaitseliiduga 1996. aastal, 15 aasta jooksul on ta teeninud Kosovos ja Iraagis, nüüd on Afganistanis.

Ta meenutab, et esimest korda oli missioonil Kosovos 2004. aasta augustist 2005 veebruarini Baltsquadron-10 koosseisus: „See oli tõeline rahuvalvemissioon. Sealsetel inimestel on ütlus: „Kui Kosovo loodi, oli jumalal hea tuju.“ Loodus on seal väga ilus. Mäenõlvad on kaetud metsaga ja mäetippu sõites saab vaadata pilvi ülevalt poolt. Balkan oli selleks ajaks täiesti stabiliseeritud, suuri kokkupõrkeid meil polnud.“

Eestlased olid seal taanlaste alluvuses luurekompanii koosseisus. Kogu missiooni vältel ei olnud vaja kordagi väljaspool lasketiiru relva laadida.

„Tänavarahutuste ajal pidin kord Galili kaba lahti klappima, sest üks mees haaras maast kivi ja mulle tundus see ohuna. Ma ei olnud mässuohje meeskonnas, oli vaja vaid tänavarahutusest patrull­autoga läbi pääseda, et oma üksusega liituda“.

Iraagis oli ta 2006. aasta juunist detsembrini Estpla-13 koosseisus. Just oli välja kuulutatud rahu.

„Meie vaatasime kohaliku tsiviilelanikkonna järele ja üritasime hoida piirkonda stabiilsena. Ka seal oleks võinud olla ilus, kuid mitmed külad olid maha jäetud, farmid tegevuse lõpetanud. Trööstitu oli näha tänavatel sõjapurustusi. Mujalt tulnud terroristid püüdsid erinevate usutunnistuste järgijaid omavahel tülli ajada. Kurjategijate grupeeringud tulistasid miinipildujatest suvaliselt linna, sihtmärgid olid täiesti juhuslikud. Nägin, kuidas salk väga noori poisse aitas oma üleni verise sõbra keha autokasti tõsta ja kopteriplatsile viia. Nägin, kuidas mööda tänavat kõndis vana ja väärikas habemega mees veriseks lastud jalgadega, šokis, saamata aru, mis toimus.“

Jaan Valk pidi ka ise andma esmaabi ühele miinipildujarünnaku ohvrile, noorele naisele: „Need olid igati õiged inimesed, aga valel hetkel selles kohas, kuhu miin kukkus. Sellised pildid toidavad minus patsifismi. Mul on närvi, et nendega hakkama saada, aga hinges on seda kibe kaasas kanda.“

Afganistanis teenib ta külapiirkonnas, kus elu tundub olevat lihtsam. Kogukond hoiab kokku. „Neil on oma autoriteet, kelle sõna maksab. Ma ei ole Afganistanis näinud tänaval päris näljas inimesi, igaühel on koht, kus olla. On oma peenralapp ja põllunurk. Mõnes mõttes on siin rahulikum kui Iraagis. Kui me esimesse kontrollpunkti sisse kolisime, meenutas piirkond minu ema koduküla Peipsi ääres. Päeval keegi kuhugi ei kiirustanud, kõigil oli aega, kõndisid  või sõitsid rahulikult.“

Teenistuse argipäev
Jaan Valk jutustab, et elatakse üksusega kontrollpunktis. Neil on oma vastutusala, mille peab hoidma puhta vaenulikust elemendist. Käiakse patrullides või tagatakse vahipostil oma elupaiga turvalisust.

„Patrullimas käime kontrollpunkti lähiümbruses. Suhtleme kohalikega, üritame nende meelsusest aimu saada, koguda infokilde, mis aitaksid meid tööga edasi jõuda. Üritame ka nende poolehoidu võita, et nad teeksid koostööd meie, mitte talibani võitlejatega“.

Taastumiseks sporditakse vastavalt võimalustele. Meelelahutuseks vaadatakse arvutist filme, mängitakse mänge, loetakse raamatuid, mõned mehed lahendavad ristsõnu.

„Vahel on ka igavlemine vajalik, see aitab mõtteid korrastada. Kord nädalas on meil patrullist vaba päev, siis saame minna suuremasse baasi arvutit, telefoni ja pesumasinat kasutama.“

Ta lisab: „Lugesin kodust saadud Kroonikat. Naerma ajas, mida inimesed Eestis oluliseks peavad. Lehekülgede kaupa ilunippe ja stiilivõtteid, mis siinsetes oludes on kui sõnumid teiselt planeedilt. Siin on esmane säilitada elu ja seda universaalses plaanis. Mitte ainult enda elu – ka kaaslase ja külaelanike oma.
Keset sõjakoledusi on oluline teada, et perel on kodus turvaline ja abikaasa ootab.“

Jaomeedik ja täpsuslaskur
Ametikoha järgi on vanemseersant Jaan Valk jaomeedik. Kuna on ka täpne laskur, vastutab täpsuslaskuri töö eest jaos.

„Lahinglaskmistel Lätis tabasin oma püssiga sihtmärki 1100 meetri kauguselt. Kohtunik seisis kõrval ja fikseeris olukorra. See lask tegi mu rinna rõõmsaks, sest nii kauge märk on tegelikult juba snaipripüssi pärusmaa,“ sõnab ta.

„Üks minu hobi on relvad, tsiviilis tegelesin practical-laskmisega. Hobi on ka sport, just jõutreening ja rattasõit. Kodus Kuusalus meeldib mulle käia oma maja taga metsas ja rabas jooksmas. Nõukogude ajal oli see suletud ala, kuhu tsiviliste ligi ei lastud. Seetõttu on sealne loodus hästi hoitud. Olen arvutimängur, mängin sõjamänge. Palju kuulan muusikat. Kuid suurim hobi on mu pere – naine ja pojad. Neile kulub enamik mu vabast ajast.“

Tegevteenistuses oli Jaan Valk aastatel 2000-2007, sealhulgas Scoutspataljonis alates 2003. aastast. Tsiviilis olles, 2007-2010, läbis ta instruktori ja rühmavanema kursuse Kaitseliidus.

Jaan Valk kinnitab: „Kaitseliidus olemine on tahe seista oma vaadete eest, julgus väljendada enda vabadustahet. Kel on huvi militaarasjanduse vastu ja on isamaaliselt meelestatud, sellele on Kaitseliit õige koht.“

Veel lausub mees: „Loomult olen patsifist, aga sõjaväelase töö tuleb mul kõige paremini välja ning on ütlemata huvitav. Olen mõelnud, et kes pole sõda lähedalt näinud, ei saa minu silmis kuigi veenvalt patsifist olla. Selline inimene ei tea tunnetuslikul tasandil, mis on sõda. Muidugi tahaksin, et relvastatud konflikte poleks. Rahva raha kuluks mujale, loodusvarasid kasutataks humaansetel eesmärkidel. Tänapäeva reaalsus on aga see, et kes ei toida oma armeed, see toidab varsti võõrast ja sellest me mööda ei saa.“