Intervjuu Sõnumitooja toi­me­ta­ja KÜL­LI KOP­PEL­MAAGA

Oled töö­ta­nud Sõ­nu­mi­too­ja aja­kir­ja­ni­ku­na üle 28 aas­ta. Sa po­le Ida-Har­ju ela­nik, ko­du on Tal­lin­na kül­je all Har­ku­jär­vel. Kui­das Si­nust sai Sõ­nu­mi­too­ja aja­kir­ja­nik?
„Tu­lin Sõ­nu­mi­too­jas­se töö­le 1996. aas­ta veeb­rua­ris, kui Si­na pi­did jää­ma lap­se­puh­ku­se­le. Kut­su­sid ap­pi. Mul oli kah­ju, olid tei­nud head as­ja ega taht­nud, et Su ko­ju­jää­mi­se pä­rast Sõ­nu­mi­too­ja enam ei il­muks. Õi­ge­mi­ni käis mind siis Sõ­nu­mi­too­jas­se töö­le kut­su­mas Raa­si­ku val­la­vo­li­ko­gu too­kord­ne esi­mees Ah­to Alt­jõe.

Te­ge­li­kult pa­ku­ti se­da töö­koh­ta ju­ba va­rem, ko­he Sõ­nu­mi­too­ja al­gu­ses. Oli­me Si­nu­ga kol­lee­gid aja­le­hes Har­ju­maa, kui te­gid Sõ­nu­mi­too­ja ja kut­su­sid en­da­ga kaa­sa ning Kuu­sa­lu val­la­va­nem Ur­mas Kirt­si käis mi­nu­ga rää­ki­mas. Oleks siis pa­ku­tud ko­ha­peal ela­mi­se või­ma­lust, ehk olek­sin ko­he tul­nud. Pel­ga­sin iga­päe­vast 50ki­lo­meet­rist sõi­tu Sõ­nu­mi­too­ja toi­me­tus­se Kii­du ja ko­ju ta­ga­si. Au­tot mul sel ajal veel pol­nud.

Kui Sõ­nu­mi­too­jas alus­ta­sin, olin üle seits­me aas­ta töö­ta­nud Har­ju­maas, um­bes aas­ta ol­nud seal ka pea­toi­me­ta­ja kt. Ar­va­sin, et tu­len aju­ti­selt ap­pi. Oleks kee­gi too­kord öel­nud, et olen Sõ­nu­mi­too­jas ka siis, kui leht tä­his­tab 30. sün­ni­päe­va, po­leks te­da us­ku­nud.

Sis­see­la­mi­ne oli ras­ke. Har­ju­maa toi­me­tu­ses oli suur selts­kond, kel­le­ga iga­päe­va­selt koh­tu­si­me, Sõ­nu­mi­too­ja toi­me­tu­ses sai­me Kiiu mõi­sas kok­ku kord nä­da­las es­mas­päe­vi­ti, le­he kül­jen­da­mi­sel. Leht oli mi­nu tu­le­ku ajaks pool­teist aas­tat il­mu­nud. Ma ei tund­nud se­da piir­kon­da häs­ti ja pi­din end kõi­ge­pealt kurs­si vii­ma, mil­lest oli Sõ­nu­mi­too­jas ju­ba kir­ju­ta­tud. Olin leh­te küll jäl­gi­nud, aga mit­te nii ük­si­kas­ja­li­kult.

Suur abi oli meie too­na­sest au­to­ju­hist-fo­tog­raa­fist En­no Ti­ker­pa­lust, te­ma tut­vus­tas mul­le pal­ju­sid ini­me­si, kel­le­ga hak­ka­sin koos­tööd te­ge­ma.“

Mis on Sind kõik need aas­tad me le­he juu­res hoid­nud, et po­le läi­nud töö­le mõn­da lä­he­mas­se toi­me­tus­se pea­lin­nas?
„Olen mõ­nel kor­ral mõel­nud, et võik­sin mu­ja­le kan­di­dee­ri­da, paar kor­da on ka kut­su­tud. Sõ­nu­mi­too­jas on töö pin­ge­li­ne, leht peab il­mu­ma iga nä­da­l, po­le teist või­ma­lust, kui pi­de­valt lu­gu­sid kir­ju­ta­da. Aga mul­le on saa­nud Ani­ja ja Raa­si­ku val­la ini­me­sed lä­he­da­seks, see piir­kond on ot­se­kui tei­ne ko­du­kant. Siin­ne areng lä­heb mul­le kor­da, elan piir­kon­na käe­käi­gu­le kaa­sa. Kui suu­res mee­dias on jut­tu Ida-Har­just, eri­ti Ani­ja või Raa­si­ku val­last, üt­le­vad ko­du­sed ja sõb­rad ik­ka, et kir­ju­ta­vad si­nu piir­kon­nast või si­nu ini­mes­test.“

Jah, po­le teist võimalust, toi­me­tus on väi­ke. Sõ­nu­mi­too­ja ei ole ka meie hai­gus­te ajal jää­nud il­mu­ma­ta.
„Me kumb­ki po­le nen­de aas­ta­te jook­sul hai­gus­leh­te võt­nud, sel po­le mõ­tet. Ka hai­ge­na ole­me lu­gu­sid kir­ju­ta­nud, sest asen­da­jaid meil po­le, leh­te ei saa ju tüh­jaks ega trük­ki­ma­ta jät­ta.“

Te­gi­me sar­na­sed in­terv­juud 15 aas­tat ta­ga­si, kui Sõ­nu­mi­too­ja sai 15 aas­ta­seks. Siis hak­ka­sid Si­na jää­ma lap­se­puh­ku­se­le. Kü­si­mu­se­le, mi­da soo­vi­tak­sid en­da asen­da­ja­le, vas­ta­sid, et täh­tis on jää­da ra­hu­li­kuks, sest see on st­res­si­roh­ke töö, ja suu­ta kõi­ki ini­me­si võt­ta võrd­se­na.
„Aja­le­he­töö on tões­ti st­res­si­roh­ke, aga pa­kub pal­ju rõõ­mu. Eri­ti pä­rast las­te­ga ko­dus ol­dud ae­ga oli vä­ga to­re min­na jäl­le val­la­ma­ja­des­se ja üri­tus­te­le, taas ini­mes­te­ga koh­tu­da ja lii­gu­tav oli, kui tul­di kal­lis­ta­ma. Siis tund­sin, et olen seal just­kui oma ini­me­ne, ning ta­han le­he kau­du seal­set rah­vast in­for­mee­ri­da, neid ini­me­si aja­luk­ku jääd­vus­ta­da.“

Mis on ol­nud nen­de 30 aas­ta jook­sul kõi­ge ras­kem?
„Ilm­selt see, et kir­ju­ta­tut po­le saa­nud nii kaua lih­vi­da, kui ta­haks, sest üh­te le­he­numb­ris­se tu­leb kir­ju­ta­da kesk­mi­selt 5-6 lu­gu. Ole­me leh­te kok­ku pan­nud ala­ti es­mas­päe­val, li­saks on ka pü­ha­päev ju­ba töö­päev, kõi­ki lu­gu­sid es­mas­päe­val kir­ju­ta­da ei jõua.

Sa­ge­li ar­va­tak­se, et aja­kir­ja­ni­kud otsivad skan­daa­le, ka Sõ­nu­mi­too­ja­le on se­da mõ­ni­kord et­te hei­de­tud. Jul­gen kin­ni­ta­da, et meie le­he pu­hul see kind­las­ti nii ei ole, kui­gi ka Sõ­nu­mi­too­jas on aas­ta­küm­ne­te jook­sul tul­nud kir­ju­ta­da tee­ma­del, mis on kel­le­gi jaoks kind­las­ti ol­nud eba­meel­di­vad.“

Mis on me töös aas­ta­te­ga muu­tu­nud?
„Al­gu­sae­ga­del pi­di­me pi­de­valt mõt­le­ma, mi­da või mil­lest järg­mi­ses le­hes kir­ju­ta­da. Prae­gu toi­mub vä­ga pal­ju ning on pi­gem mu­re, et kõi­ke ei jõua ka­jas­ta­da. Ka­van­da­tud le­he­lu­gu­de ni­me­kir­jad on pi­kad ja aru­ta­me, mil­li­sed lood lü­ka­ta eda­si, et aja­ka­ja­li­sed uu­di­sed ja sünd­mu­sed ma­huk­sid leh­te.

Val­la­ma­ja­des­se on tul­nud töö­le uu­si ini­me­si, kes ei tea Sõ­nu­mi­too­jat ja suh­tu­vad aja­kir­ja­ni­kes­se esial­gu kahtlustavalt. Võ­tab ae­ga, et või­ta usal­dus ja tões­ta­da, me ei tee lu­gu­sid klik­ki­de pä­rast ega ole pa­ha­taht­li­kud. Saa­da­me lood ena­mas­ti en­ne aval­da­mist in­fot and­nud ini­mes­te­le tut­vu­mi­seks. See ei tä­hen­da tsen­suu­ri, vaid et väl­ti­da vi­gu. Sa­mas võiks aja­kir­ja­nik­ku roh­kem usal­da­da, me kir­ju­ta­me nii, et lu­ge­jal oleks hu­vi­tav, lii­ga de­tail­seks ega pi­kaks ei saa min­na, pa­ber­le­hel on kind­lad ma­hud. Täh­tis on, et kõik olu­li­ne oleks väl­ja too­dud.“