Intervjuu: Sõnu­mi­too­ja pea­toi­me­ta­ja ÜL­LE TAMMEGA

Äs­ja sai Sõ­nu­mi­too­ja 30aas­ta­seks. Mis eel­nes 26. ok­toob­ri­le 1994, kui il­mus Sõ­nu­mi­too­ja esi­me­ne num­ber?
„Ela­sin pe­re­ga Lok­sal ja töö­ta­sin aja­le­hes Har­ju­maa Lok­sa ja Kuu­sa­lu piir­kon­na kor­res­pon­den­di­na. Kord, kui rää­ki­si­me Kuu­sa­lu val­la­va­ne­ma Ur­mas Kirt­si ja abi­val­la­va­ne­ma Ma­dis Me­ri­voo­ga, kü­sis Ma­dis, kui­das lä­heb. Üt­le­sin, et Har­ju­maa peab toi­me­tu­se ruu­mi­dest lah­ku­ma ja muigasin, et äk­ki tee­me leh­te eda­si kuu­se all. Te­ma sõ­nas see­pea­le, et ehk tee­me hoo­pis oma le­he. Mul­le tun­dus ko­he vä­ga hea idee. Tund­sin, et ajaleht Har­ju­maa oli meie ini­mes­te jaoks lii­ga kau­ge, nad üt­le­sid, et ei hu­vi­ta Kei­la ja Rii­si­pe­re uu­di­sed.“

Sõ­nu­mi­too­ja asu­ta­sid 6 oma­va­lit­sust: Kuu­sa­lu, Lok­sa, Ani­ja ja Raa­si­ku vald ning Keh­ra ja Lok­sa linn. Kas oma­va­lit­sus­ju­hid olid ko­he nõus kaa­sa löö­ma?
„Nen­de­ga suht­les Ur­mas Kirt­si. Tean, et plaan oli kaa­sa­ta ka Jõe­läht­me vald, aga seal­sed po­lii­ti­kud ei ol­nud hu­vi­ta­tud. 1994. aas­ta mais sai­me Kuu­sa­lu val­la­va­ne­ma ka­bi­ne­tis teis­te val­la­va­ne­ma­te-lin­na­pea­de­ga kok­ku. Tut­vus­ta­sin end ja lep­pi­si­me kok­ku, et sü­gi­sel alus­ta­me oma aja­le­he­ga.

Sõ­nu­mi­too­ja lu­gu­sid te­gin al­gu­ses ük­si. Sõit­si­me iga nä­dal ko­gu piir­kon­na lä­bi En­no Ti­ker­pa­lu­ga, kes oli au­to­juht ja fo­tog­raaf. Olin nii vä­si­nud, et au­to­sõi­du ajal sa­ge­li ma­ga­sin. Hil­jem oli veel abi­li­si, ku­ni poole­teise aas­ta pärast tu­lid Si­na Sõ­nu­mi­too­jas­se.“

Kui pal­ju on le­he­töö ja Sõ­nu­mi­too­ja 30 aas­ta jook­sul muu­tu­nud?
„Teh­ni­li­selt on vä­ga pal­ju muu­tu­nud. Al­gu­ses prin­ti­si­me kül­jed ki­le­de­le, need tu­li kok­ku mon­tee­ri­da ja viia trü­ki­kot­ta. Nüüd käib kõik di­gi­taal­selt ja in­ter­ne­ti kau­du. See on and­nud või­ma­lu­se te­ha kaug­tööd. Aas­taid põ­les tu­li es­mas­päe­va õh­tu­ti toi­me­tu­se aken­des Kiiu mõi­sas kaua. Ala­tes ko­roo­na­pii­ran­gu­test käib ka le­he kok­ku­pa­nek kaug­töö­na.

Si­su­li­ne töö on sa­mu­ti muu­tu­nud. Kolm­küm­mend aas­tat ta­ga­si oli kõik uus, oma­va­lit­su­sed al­les hak­ka­sid are­ne­ma. Prae­gu ot­sin en­ne kir­ju­ta­mi­se alus­ta­mist meel­de­tu­le­tu­seks üles sa­mal tee­mal va­rem teh­tud lood. Elu on to­hu­tult are­ne­nud. En­ne ka­jas­ta­si­me kõi­ke, mis siin piir­kon­nas vä­he­gi toi­mus, prae­gu püüa­me tuua lu­ge­ja­ni või­ma­li­kult pal­ju.

Al­gu­sae­ga­del olid val­la­va­ne­mad-lin­na­pead sa­mad, kel­le­ga koos le­he asu­ta­si­me. Nüüd tu­leb uu­te­le juh­ti­de­le ja teis­te­le­gi val­la­töö­ta­ja­te­le le­he põ­hi­mõt­teid sel­gi­ta­da, end tões­ta­da. Kau­ge­malt tul­nud sa­ge­li umb­u­sal­da­vad. Sa­mas on rõõm tõ­de­da, et ehk­ki pä­ris pal­jud ko­ha­li­kud po­lii­ti­kud on aas­ta­te jook­sul ol­nud mõ­ne­del het­ke­del pa­ha­sed või häi­ri­tud, et miks min­gi lu­gu just nii teh­ti või tee­mat ka­jas­ta­ti, on nad mõist­nud le­he­te­ge­mi­se reeg­leid ja tei­nud koos­tööd. Sei­sa­me sel­le eest, et lu­ge­jad saak­sid meid usal­da­da ja leht an­naks mit­me­külg­set in­fot. Meie suur tu­gi on, et Sõ­nu­mi­too­ja kuu­lub mee­dia­lii­tu ja läh­tu­me aja­kir­jan­dus­reeg­li­test. Aja­kir­jan­du­se roll on ol­la in­for­mee­ri­ja ja va­hen­da­ja ning te­ha se­da täp­selt ja ob­jek­tiiv­selt, en­da hin­nan­guid and­ma­ta.“

Mis on ol­nud nen­de aas­ta­te jook­sul töös kõi­ge ras­kem?
„Pin­ge­li­sed ajad on ol­nud, kui le­he vas­tu on alus­ta­tud po­lii­ti­list võit­lust, aga ole­me tä­nu hea­de­le toe­ta­ja­te­le neist kee­ru­ka­test olu­kor­da­dest väl­ja tul­nud. Kor­dan 15 aas­tat ta­ga­si in­terv­juus öel­dut, et kõi­ge ras­kem oli, kui põ­les Kol­ga­kü­la rah­va­ma­ja. See ma­ja oli mul­le ko­ha­li­ku ela­ni­ku­na vä­ga olu­li­ne. Mind ära­tas hom­mi­kul Kuu­sa­lu abi­val­la­va­ne­ma Mil­li Kik­ka­se te­le­fo­ni­kõ­ne, et rah­va­ma­ja põ­leb, võ­ta fo­toa­pa­raat ja tu­le. See oli juu­lis 2006. aas­tal, nu­ti­te­le­fo­ne siis pol­nud, ko­ha­le­jõud­nud ei saa­nud ise pil­dis­ta­da. Kä­ed vä­ga vä­ri­sesid, sun­di­sin end põ­len­gu­pil­ti­de te­ge­mi­sel ra­hu­li­kuks.“

Mil­li­sed on ol­nud Sõ­nu­mi­too­ja pa­ri­mad ajad?
„Tip­paeg oli see, kui meil oli kolm aja­kir­ja­nik­ku ja te­gi­me 12kül­je­list leh­te. Aga ra­ha­li­selt läks vä­ga ras­keks ja vii­ma­sed kuus aas­tat kir­ju­ta­me Sõ­nu­mi­too­jat taas ka­he­ke­si. Töö­koor­mus on suur, 8kül­je­li­se le­he väl­jaand­mi­ne on mak­si­maal­ne, mi­da nii väi­ke­se toi­me­tu­se­ga suu­da­me.

Min­gil ajal unis­ta­si­me le­he piir­kon­na kas­va­mi­sest, enam po­le kin­del, kas see ol­nuks hea. Prae­gu on Sõ­nu­mi­too­ja meie piir­kon­na ini­mes­te­le või­ma­li­kult lä­he­dal ja ik­ka on kee­ru­li­ne kõi­ke leh­te ma­hu­ta­da. Lük­ka­me ruu­mi­puu­du­sel tei­ne­kord loo aval­da­mist eda­si, sest ei ta­ha pea­lis­kaud­selt ka­jas­ta­da, pi­gem kir­ju­ta­da mõ­nes järg­mi­ses le­hes täp­se­malt. Sõ­nu­mi­too­jal on ka ko­ha­li­ku kroo­ni­ku roll. Tä­nu Sõ­nu­mi­too­ja­le on ala­tes 1994. aas­ta sügisest teh­tud Ida-Har­ju elust ük­si­kas­ja­lik tal­le­tus – val­da­de areng ja elu, ak­tiiv­sed ini­me­sed ja nen­de te­ge­vus on pä­ris põh­ja­li­kult kir­jas ja ka pil­ti­del. Olen ik­ka öel­nud, et Sõ­nu­mi­too­ja väär­tus kas­vab aja­ga, sot­siaal­mee­dias aval­da­tu kaob, pa­be­ri­le tal­le­ta­tud aja­lu­gu jääb ka tu­le­vas­te­le põl­ve­de­le.“

Sa oled Sõ­nu­mi­too­jat tei­nud 30 aas­tat, kas tu­le­vad ka järg­mi­sed juu­be­lid?
„Iga nel­ja aas­ta ta­gant on ko­ha­li­kud va­li­mi­sed. Oma­ni­kud on val­lad, sõl­tub sel­lest, kas val­la­ju­hid ja vo­li­ko­gud pea­vad Sõ­nu­mi­too­jat olu­li­seks ja le­hel on lu­ge­jaid.“