Internetihääletusega valiti rahvapõllumeheks 2013 KALMER MÄRTSON

4372

Möödunud teisipäeval tunnustati „Aasta põllumehe“ konverentsil kõiki tiitlikandidaate.
„Aasta põllumehe“ konverentsil riigikogu hoones: VÄINO VEERSALU, HELJU VESKARU, JANE MÄTTIK ja KALMER MÄRTSON.

Aasta põllumehe 2013 kandidaate oli tänavu 18, neist neli Ida-Harjust: Kuusalu vallast OÜ Hinnu Seafarm juhataja Kalmer Märtson, OÜ Suurekivi juht Helju Veskaru, Uuri küla Iisaka lambakasvatus- ja käsitöötalu peremees Väino Veersalu ning Anija vallast Rookülast lihaveiseid kasvatava Kuusiku talu perenaine Jane Mättik.

Tiitlit annavad välja Eesti Põllumajandus- ja  Kaubanduskoda ning Maaleht, kus eelnevalt ilmusid kõigist kandidaatidest pikemad lood. Paar nädalat enne konverentsi avati Maalehe veebiküljel internetihääletus, et selgitada nende seast rahva lemmik. Hääletajaid oli kokku ligi 8000, kellest 2894 ehk 37 protsenti eelistasid üle 20 aasta seakasvatusega tegelenud Kalmer Märtsonit, endist Kuusalu vallavanemat, praegust vallavalitsuse liiget.

Aasta põllumeheks valiti Saaremaa suurima põllumajandusettevõtte, piimatootja Kõljala POÜ juhataja Tõnu Post.

Komisjon tutvus kõigi ettevõtete ja taludega.

Aasta põllumehe konkursikomisjoni koosseisus kandidaate vaatamas käinud Ivo Eenpalu Arukülast Hellema talust on Eesti Taluliidu aseesimees.

Ta ütleb, et sellise konkursi raames tutvustatakse ja tõstetakse esile erinevaid tootjaid: „Põllumajandus on eripalgeline, meil on tugevaid tegijaid. Ida-Harjust oli neid seekord tõesti mitu. Jane Mättik näitas oma toredaid tõuveiseid, nende talu on Eestis hästi tuntud just kvaliteetse tõukarja poolest. Väino Veersalu teeb oma tööd tublisti. Sealne maastik Uuri külas on väga huvitav, talu on hakanud väärtustama ka pärandkultuuri.“

Helju Veskaru kohta sõnab Ivo Eenpalu, et käis ka kolm aastat tagasi koos aasta põllumehe komisjoniga Valkla vanas farmis: „Siis julgustasime, et võiks uue ehitada. Rõõm oli nüüd näha, et ta oligi selle ette võtnud ja asi on jõudsalt edenenud. Võrreldes vanaga on uus laut nagu öö ja päev.“
Hinnu seafarmi komisjoni sisse ei lastud: „Sinna me ei saanud, seisime värava juures ja rääkisime seal. Ettevõtete majandamise kohta saime infot esitatud ankeetidest.“

KALMER MÄRTSON
Tänavuseks rahvapõllumeheks tituleeritud Kalmer Märtson on koos loomaarstist abikaasa Ulvega juhtinud Kuusalu külje all Allika külas asuvat Hinnu seafarmi 20 aastat – 1993. aastal erastati koos teiste töötajatega Kuusalu kolhoosi sigala. Praeguseks on  Märtsonitel  enamus­osalus. Sigu on täistsükliga seakasvatusettevõttes 12 000. Aastas läheb müüki ligi 22 000 siga. Farm paikneb 8 hektaril, laudad on renoveeritud ja kaasaegse tehnoloogiaga. Investeeringud on tehtud ettevõtte kasumist ja kasutades EU toetusi. Laenusid ei ole. Töötajaid on 27, osanikke 14.

Kalmer Märtson: „Aasta põllumehe konkursi komisjon jäi meil tõesti värava taha. Farmi pääsesid Maalehe ajakirjanik ja fotograaf, nemad käisid enne duši alt läbi, panid selga spetsiaalsed riided. See on  kohustuslik ettevaatusabinõu, et kaitsta sigu võimalike nakkuste eest, reegel kehtib kõigile.

Seakasvatuses läks raskeks siis, kui Venemaa keelustas Euroopa elussigade sisseostu. Hinnu farmi omanike tööajast kulub suur osa turunduse ja paberimajandusega seotud asjaajamistele.

Viimasel ajal sõidavad koormad  sigadega  Leetu,  Lätti, Poolasse. Sealiha börsihinnad on aga Euroopa Liidus madalad, ligi poolteist aastat on müüdud seetõttu alla omahinna. Üks lahendus oleks ühistegevuse korras söödatoorme ostmine, mis võimaldaks alandada sealiha tootmise omahinda, arvab Kalmer Märtson.

„On hetki, kus oleme arutlenud, kas me pingutamisel on  mõtet, aga ikka jätkad. Kogu energia on ettevõttesse pandud, kahju oleks loobuda. See on meile mõlemale Ulvega elutöö. Töötajad on tublid, kaader on väga püsiv, suurte kogemusega. Mitmed meist on farmis töötanud juba kolhoosi ajast. Et mind esitati aasta põllumehe kandidaadiks, on tunnustus kogu me kollektiivile,“ kõneleb ta.

Kalmer Märtsoni kandidatuuri esitas Maaelu Edendamise Sihtasutus. Kui telefonis teatati, et komisjon tahab tulla Hinnu farmiga tutvuma, oli see talle üllatus.

„Aasta põllumehe nominendiks esitamine on tunnustus tehtud tööle, samas ega ma ise suurt meedia tähelepanu ei naudi. Südames hoidsime pöialt hoopis Helju Veskarule,“ lausub vastne rahvapõllumees ning lisab, et küllap tuttavad põllumehed-kolleegid, koostööpartnerid ja oma kodukandi rahvas andsid hääli, et see tiitel tuli.

JANE MÄTTIK
Jane ja Elmar Mättik on mõlemad pärit Rookülast, peres on kolm last. Kuusiku talu on nad pidanud 2001. aastast, kui varem Kaunissaares mööblifirmat pidanud pereisa otsustas hakata FIEna teravilja kasvatama. Kuna talul oli ka rohumaid, osteti 5 lihaveist.

Viis aastat tagasi alustas pereema samuti põllumajandusliku ettevõtlusega, suurendas aberdiin-anguse lihaveiste karja 35ni. Sel sügisel on Jane Mättiku hoole all rohkem kui 100pealine kari. Ta kuulub MTÜ Eesti Noortalunikud ja Eesti Lihakasvatajate Seltsi juhatusse. Juulis kuulutas Eesti Talupidajate Keskliit talukonkursil Kuusiku talu Eesti parimaks noortaluks. Aasta põllumehe konkursile esitas Jane Mättiku kandidatuuri Maaelu Edendamise Sihtasutus.

„Kiidetakse meie tõupuhast karja. See on kasvanud, müük läinud hästi. Küllap meid on märgatud seepärast, et pole põllumajanduslikku tootmist kelleltki pärinud ega üle võtnud, kõik oleme ise nullist alustanud ja edasi arendanud,“ räägib perenaine ning tõdeb, et igaühele on aeg-ajalt tunnustust ja positiivseid emotsioone vaja, et saada kinnitust, kas ollakse oma tegemistega õigel teel.
Alavere kandis on põllumaad hinnas, vabu maid enam pole, nendib ta. Kuusiku talul on oma maad 100 hektarit, rendimaid kasutatakse ligi 250 hektarit. Masinate soetamiseks on saadud investeeringutoetust.

„Olen talueluga väga rahul, see sobib meie hinge ja elulaadiga. Ei kujuta enam ette, et peaksin käima iga päev palgatööl. Üritame lihaveisekasvatust mitte liiga suureks ajada, et meie ei elaks loomade jaoks, vaid nemad meie jaoks,“ lausub Jane Mättik.

HELJU VESKARU

Mullu detsembris avas OÜ Suurekivi juht  Helju Veskaru koos lapselaste Siim Põldsalu ja Anti Peensaluga Kuusalu valla Valkla külas Eesti moodsaima robotlüpsilauda. Kolleegid teistest farmidest ennustasid, et lauda sünnivalud kestavad jaanipäevani.

Nüüd tunnistab Helju Veskaru, et nii läkski, on olnud pöörane aasta: „Kaks esimest kuud olid väga rasked. Lõastuselt tulnud lehmad olid segaduses, keeruline oli harjuda vabapidamisega. Päris palju langes karjast välja.“

Nüüd on loomad harjunud, piimatoodang hakanud taas kasvama. Kas jõuab veel sel aastal lehma kohta 10 000 kilogrammi lähedale, ei tea ta ennustada.

Helju Veskaru jutustab, kuidas ei osanud arvata, et koos uue laudaga saab nii palju külalisi – moodsat tehnikat on uudistamas käidud Soomest, Rootsist, mitmetest teistest maadest, Eesti teistest  piimafarmidest  ja  maa­ülikoolist.

Suurekivi uues laudas töötab korraga üks inimene, kes jälgib arvutit. Söötmine-lüpsmine on automatiseeritud. Kokku on OÜsse jäänud tööle 5 inimest, valdavalt Helju Veskaru pere liikmed, abis käivad selektsionäär ning loomaarst.

Lehmi on laudas 140, ent ruumi on 288le loomale. Kulub vähemalt paar aastat, et oma karja järelkavu arvelt laut täis saada, ütleb Helju Veskaru.

Ta kandideeris aasta põllumehe tiitlile ka 2010. aastal, siis sai rahvapõllumehe tiitli. Tookord esitas tema kandidatuuri Harju Taluliit, tänavu Eesti Põllumajandus-  ja  Kaubanduskoda.

VÄINO VEERSALU

Iisaka lambakasvatus- ja käsitöötalu peremees Väino Veersalu lausub oma kandideerimise kohta, et on võrreldes teistega väike tegija: „Mastaabid on erinevad. Piltlikult öeldes, mina toimetan liivakastis, aga teised otsekui suurtes karjäärides. Kui Maalehest helistati, et oleme esitatud kandidaadiks, tekkis alaväärsuskompleks, aga abikaasa Mare ütles, et ära põe, meie oleme omades raamides, kõik ei peagi olema suured tootjad.“

Iisakal on eesti mustapealiste lammaste aretuskarjas 90 utte ja 10 jäära. Pererahva eesmärk on müüa võimalikult palju tallesid elusloomadena. Talu jääb Lahemaa    piiridesse,   lambad   on   ka poollooduslike rohumaade hooldajad.

Praegu on naisperel kiire aeg, valmistutakse novembri teises pooles Saku suurhallis toimuvaks Mardilaadaks, mis on käsitöötegijatele aasta olulisim müügikoht. Kinnaste-sokkide tellimusi on mujaltki ning jõulud tulemas, vaja esemeid teha ka talu Kuusalus asuva käsitööpoe tarvis.

Väino Veersalu: „Meid võib nimetada mikroettevõtteks, aga ilusam sõna on peretalu. Oleme siin Marega aastakümneid talitanud ja suurim rõõm on see, et lapsed tahavad koju tagasi tulla.“