
Anija vallas oli esmaspäeva, 14. märtsi õhtu seisuga 250 sõjapõgenikku Ukrainast, neist paarsada on majutatud Nelijärve puhkekeskusesse ja 50 Kehra linna korteritesse. Kuusallu oli esmaspäevaks jõudnud 11 põgenikku, Loksale 40. Need andmed on saadud omavalitsuste haridus- ja sotsiaaltöötajatelt. Kas ja kui palju on tulnud põgenikke, kelle kohta pole seni infot, ei osanud nad öelda. Ka ei teata, kui palju võib veel sõja eest pagenuid saabuda.
Nii Anija, Kuusalu kui ka Loksa omavalitsustöötajate sõnul on põgenikud kinnitanud, et tulevikus tahavad minna kodumaale tagasi.
Ukraina õpetaja Kuusalu koolis
Ukrainast esimestena saabunud sõjapõgenikud on end juba sisse seadnud. Kuusalu keskkoolis hakkasid eelmisel neljapäeval õppima kolm noort ukrainlast, neid asus abistama põgenikuna Kuusallu tulnud algklassiõpetaja Svitlana Šikova. Õpetaja sai kooli äsja avatud algklassitiivas enda kasutusse väikeklassi ruumi.
Uued õpilased teevad endavanuste klassiga kaasa muusika- ja kunstiõpetuse, käsitöö, kehalise kasvatuse, matemaatika ja inglise keele tunnid. Teistes õppeainetes aitab neid Svitlana Šikova. Kõik kolm Ukraina õpilast ja nende õpetaja alustasid möödunud nädalal eesti keele õppimisega, neid õpetab väikeklassi abiõpetaja Jaana Peterson. Ta rääkis Sõnumitoojale, et lisaks õpetajatööle on tõlkija, tõlgib tekste vene ja inglise keelest eesti keelde. Ukrainlastega suhtleb vene keeles. Reedel oli esimene tund, siis tutvustas kohalikku elukorraldust, ka seda, kuidas saab liinibussiga sõita Tallinnasse. Õppematerjali esialgu pole, kasutab internetipõhist programmi. Õpilastel pole uutes elukohtades internetiühendust ega arvuteid, Jaana Peterson andis 10. ja 11. klassis õppivatele õele-vennale oma vana arvuti.
Svitlana Šikova saab esialgu kasutada kooli arvutit. Ta kõneles Sõnumitoojale, et tuli koos 13aastase tütrega suurest Dnepro linnast, kus on miljon elanikku. Teekond Eestisse kestis kolm ööpäeva. Kui tulema hakkasid, siis Dnepro linna ei pommitatud, aga õhuhäireid juba anti ja tuli varjuda. Kuusalu on talle tuttav, siin elab vanem tütar, kelle abikaasa leidis mõni aasta tagasi töö Suurekivi farmis. Svitlana Šikova käis möödunud aastal tütrel külas ja jäi ajutise tööloaga kaheks suvekuuks tööle Hinnu seafarmi.
Ta ütles veel, et interneti vahendusel õpetab Kuusalust ka oma 1. klassi lapsi Ukrainas, Covidi tõttu on ka seal õpilased harjunud distantsõppega. Ukrainas on ta klassis 26 õpilast, enamik on jäänud kodukanti, kuus on põgenenud mujale. Ka ta kolleegid on jäänud Ukrainasse, on läinud linna lähedale või kaugemale oblastis.
„Saime koos tütrega elamiseks sotsiaalkorteri, meid on aidatud toiduainete ja muu vajalikuga. Suur tänu abilistele,“ sõnas ta.
Lastekaitsespetsialist Helle Soots ja juhtiv haridusspetsialist Anu Kirsman kiitsid, et Kuusalu koolis õppima asunud noored on tublid ja neid on seal juba omaks võetud. Nad on hakanud osalema huviringides. Lähipäevadel lähevad kooli veel kaks õpilast Ukrainast, kaks pisemat last hakkasid käima Kuusalu lasteaias Jussike, kus oli vabu kohti.
Kuusallu on saabunud põgenikena kolm leibkonda, kokku 11 inimest – 7 last ja 4 ema. Kaks leibkonda on majutatud üürikorteritesse. Esmaspäeval oli koolimajas kõigile põgenikele infotund. Ka teised emad avaldasid soovi osaleda eesti keele tundides.
Põgenikele viiakse kord nädalas Toidupanga toidupakid, aidatud on õppevahendite, riiete ja muu hädavajalikuga. Kuusalu vallavalitsuse üleskutsele vastanud vabatahtlikele abistajatele on loodud internetis oma suhtlusvõrgustik.
Loksal 12 peret
Abilinnapea Hilleri Treisalt rääkis, et viimastel päevadel on tulnud sõjapõgenikke Loksale varasemast rohkem, ka nädalavahetusel oli tulijaid ja esmaspäeval saabusid kolm peret.
Loksale jõudnud 12 peres on kokku 35 inimest, neist 11 on õpilased ja 8 lasteaialapsed. Enamik on saabunud oma sugulaste või tuttavate juurde, aga on ka päris võõraid. Kaks Ukraina noort alustasid esmaspäeval Loksa koolis õpingutega, teised õpilased lähevad kooli käesoleva nädala jooksul. Osad hakkavad õppima eesti klassides, osad venekeelsete laste keelekümblusklassis. Pered on majutatud Loksal eakate kodu kolmandale korrusele, ka üürikorteritesse, sugulaste juurde ja kaks peret Kuivoja puhkekeskusesse. Covid-19 vastu vaktsineerimata ukrainlased on esmalt 7 päeva karantiinis.
Loksa linnavalitsus alustas taas annetuste kogumisega. Loksale saabunud sõjapõgenike jaoks palutakse joonistus- ja kirjutustarvikuid, terveid ja puhtaid mänguasju, rätikuid, kasutamata hügieenitarbeid, konkreetses suuruses riideid ja jalatseid. Samuti palutakse infot majutus- ja töötamisvõimaluste kohta.
Anija vallas 250 põgenikku
Anija vallas oli esmaspäevaks peavarju leidnud 250 sõjapõgenikku. Neist 200 on Nelijärve puhkekeskusse majutatud sotsiaalkindlustusameti kaudu, koht valiti riigihankega. Seal saavad põgenikud olla kuni kuu aega.
Kehras on 50 põgenikku, kel on vallavanem Riivo Noore sõnul seal sugulasi või tuttavaid. Põgenikepered majutatakse sotsiaalmaja tubadesse, vallakorteritesse ja erapindadele.
Esmaspäeval läksid Ukrainast tulnud 9 last Kehra gümnaasiumisse. Direktor Kaido Kreintaal ütles, et lapsed on eri vanuses, kool võttis nende tarvis tööle kaks ukraina keelt kõnelevat kohalikku naist. Neid aitas leida Inga Leoke-Bosenko.
„Täna oli esimene päev, nad said omavahel tuttavaks. Vaatame, kuidas lapsed kohanevad ja õppimine toimuma hakkab. Otsime internetist materjale, ukrainakeelseid digitunde,“ lausus koolijuht esmaspäeval.
Lasteaedades Ukraina sõjapõgenike lapsi veel pole, kuid Anija Valla Lasteaedade direktori Eda-Mai Tammiste sõnul on üks pere avaldanud soovi kaks last lähiajal lasteaeda tuua. Valla lasteaedades saab põgenike lastele pakkuda kümmekond kohta. Lastetare lasteaias on kaks ukraina keelt kõnelevat töötajat.
Raasiku vallas ülevaade puudub
Raasiku vallavanem Raul Siem tõdes, et Ukraina sõjapõgenikke on valda tulnud, ent vallavalitsusel puudub info, kui palju neid on. Inimesed pakuvad kodus majutust, vallamajja jõuab see info hiljem.
„Inimesed võiksid kõigepealt tulla vallavalitsusse ja öelda, et plaanivad enda juurde põgenikke tuua, siis saame öelda, kas ja kui palju on meil pakkuda kooli- või lasteaiakohti,“ ütles vallavanem ja lisas, et need, kes toovad Ukraina piiri äärest põgenikke ja majutavad oma koju, peavad arvestama, et sellega kaasneb suur vastutus. Raasiku vallal ei ole Raul Siemi sõnul sõjapõgenikele pakkuda sotsiaalkortereid, mida saaks kohe remondita kasutusele võtta.
Valla lasteaedades-koolides lapsi Ukrainast veel pole: „Saame pakkuda 10 lasteaia- ja kuni 20 koolikohta, aga arvestades praegust põgenikevoolu, saavad need arvud kiiresti täis.“

INGA LEOKE-BOSENKO: „Olin 30 aastat tagasi sõjapõgenik ja tean, mida see tähendab“
Anija vallavolikogu liige Inga Leoke-Bosenko asus Ukraina sõjapõgenikke abistama 26. veebruaril, kaks päeva pärast seda, kui Ukrainas algas sõda. Ta pakkus vallavanemale oma abi sõjapõgenike vastuvõtmisel, sest oskab nii vene kui eesti keelt ja on ise olnud aastaid tagasi samas olukorras.
„Olin Abhaasiasse rännanud eestlaste järeltulijate pere vanim laps, 15aastane, kui pidime sõja tõttu jätma oma kodu ja tulime Kehras elava vanaonu juurde. Tookord saabusid Kehrasse sõjapõgenikena Abhaasiast 20 peret. Kui ligi 30 aastat tagasi jõudsid sõdurid meie külasse, olime nende eest metsas varjul. Eredalt on meeles, kuidas hoidsin kolmeaastasel vennal kätt suu ees, et ta ei teeks häält, kui sõdurid meist möödusid. Vend hammustas mu kätt. Kodust oli väga kahju lahkuda ja elasin seda raskelt üle. Kehras ei tahtnud esialgu koolis käia, olin psüühiliselt traumeeritud, mind asus aitama Kehra koolis töötanud Natalja Kitam. Olen talle väga tänulik. Kui nüüd Ukraina põgenikega kokku puutusin, sain aru, et aeg ei paranda kõiki haavu ning pisarad ei saa otsa, sest üle-elatu kerkis taas pinnale, minevikku ei saa meelest kustutada,“ kirjeldas Inga Leoke-Bosenko Sõnumitoojale.
„Ukrainast saabuvad põgenikud vajavad kaastunnet, hoolivust ja tuge, kuigi nad ise praegu nii ei mõtle ega oota. Näen, nende peamine mure on, mis Ukrainas toimub, ja kardavad oma sinna jäänud lähedaste pärast. Kes varem siia jõudsid, said tõenäoliselt vähem kannatada, hilisematel saabujatel on olnud hullem. Kui mu Soomes töötav vend põgenikega Poolast Eestisse sõitis, kartsid lapsed teel magama jääda ning hakkasid bussi raputuste peale nutma.“
Ta lisas, kui ütleb Ukrainast tulnud põgenikele, et on olnud samas olukorras, tekib kohe lähedasem kontakt ning tema poole pöördutakse oma muredega julgemalt: „Olen kursis ka nende tervisemuredega. Kuna olen meditsiinitöötaja, annan neile nõu ja aitan nii palju, kui suudan. Püüan Ukrainast saabunud peresid igati toetada. Sõda on väga hull olukord, kõige tähtsam on, et valitseks rahu.“