Valla 30. aastapäeva puhul Arukülas ja Raasikul nädalavahetusel etendatud lavaloos „Kojujõudmine“ jutustasid oma lugusid inimesed, kes peavad end Raasiku vallas veel uuteks elanikeks.
„Need on lood uutest algustest, kohanemistest, kodurajamisest ja koju jõudmisest,“ ütles Järsi külas elanik, Eesti Noorsooteatri näitleja Taavi Tõnisson, üks neist, kes oma kojujõudmise loo jutustas.
Peale tema rääkisid veel Victor Martinez Belinchón Raasikult, Sukhdev Kaur Kalesilt, Nikolai Kunitsõn, Gertha Teidla-Kunitsõn ja Jaanus Lillenberg Arukülast ning Taavi Tõnissoni abikaasa Katrin Tõnisson. Lugude vahele esitas oma isa Aivar Joonase laule Liina Joonas-Teder, ka nemad on Raasiku vallas uustulnukad. Musitseerisid ka Pääsulinnu orkester, ansambel Asteroidid, Alvar Mölder, Andra Allik, Miina Laanesaar, Lüü-Türr ning loo idee autor ja lavastaja Juhan Trump.
TÕNISSON.
Victor Martinez Belinchón, kes on Raasikul elanud 4 aastat, luges ette kolm kirja, mis saatis oma lähedastele Hispaaniasse. 2016. aastal imestas ta, kuidas on võimalik Eestis elada pimedal talveajal. Pole siis ime, et kohalikud nii kurvalt ringi käivad, arvas ta. Esimeses kirjas teatas veel, et eesti keel on päris keeruline: „Pakk-paki-pakki, aga lukk-luku-lukku. Miks? Õpetaja ei tea.“ Teisest kirjast aasta hiljem selgus, et pidevalt küsitakse, miks ta Eestisse kolis, kas koju ei igatse, kuid tema on hoopis koduotsingul, et pere luua.
Möödunud suvises kirjas kiitis, et tunneb end Raasikul nagu kodus, sest nagu korralikus Hispaania külas on seal nii kirik, jalgpallistaadion kui baar. Lisaks on FC Jokeri lipuvärvid samad, mis tema koduklubil Hispaanias.
Poolteist aasta tagasi Arukülla maja ostnud Tallinna Ülikooli teadurid Nikolai Kunitsõn ja Gertha Teidla-Kunitsõn hakkasid pealinnast eemal uut kodu otsima esimesel koroonasügisel, kui avastasid, et suure osa asjatoimetustest saavad teha kodust lahkumata. Esimene üllatus oli, et Aruküla asub Raasiku vallas ning Raasiku vallamaja hoopis Arukülas. Lühikese ajaga saanud nad selgeks, et seal elavad heal järjel inimesel ja autojagamisteenusel poleks seal kohta – Coopi poe ees on alati vähemalt üks töötava mootoriga auto, millel võtmed ees, kuid kedagi sees ei ole. „Ilmselt on siin nii: kui sul on vaja autot, võta ja too tagasi,“ arvas Nikolai Kunitsõn.
Mehhikost pärit Sukhdev Kaur on Kalesil elanud kuus aastat. Ta on hariduselt arhitekt, linnaplaneerijana armastas linnaelu ja elas kesklinnas, kuni kohtus oma maalt pärit tulevase abikaasaga. Pärast lapse sündi otsustati kolida. „Kui nagunii elame selles halvas kliimas, siis võiks seda teha vähemalt looduse keskel,“ põhjendas ta. Nüüd tegeleb Sukdev Kaur kundalini joogaga ning peab Raasiku valda oma koduks.
Rahvusringhäälingus töötav nelja lapse isa Jaanus Lillenberg elab perega Arukülas 2016. aastast. „Olime endale võtnud väga eksootilise kodulooma, huntkoera. Saime ta tingimusel, et kolime aasta jooksul kohta, kus loomal on võimalus õues elada,“ põhjendas ta Raasiku valda kolimist.
Teine nelja lapse isa Taavi Tõnisson, kelle pere on kuus aastat elanud Järsi külas, jutustas, et Pelgulinnas värskelt renoveeritud vanas majas hakkasid ilmnema kõikvõimalikud probleemid ning uue elupaiga otsimisel leiti täiesti juhuslikult kuulutus, mis tõi nad Raasiku valda. Katrin Tõnisson hindas linnaeluga võrreldes kõige olulisemaks ja väärtuslikumaks erinevuseks keskkonda ja loodust: „Vaade, mis algab köögiaknast ja koduhoovist, on ainsa armsamaks muutunud.“
Lood lavastuseks seadnud Juhan Trump rääkis, et ei riskinud valla juubeliks koroona-ajal teha traditsioonilist näitemängu, vaid otsustas katsetada sarnast varianti nagu 15 aastat tagasi. Ka siis jutustasid vallaelanikud oma lugusid, vahepeal kõlasid laulud.
„Selle jaoks ei olnud vaja pikki proove, oli kollektiivne looming, nagu ka nüüd – igaüks valmistas oma loo ette, ühisproove polnud palju vaja, Taavi Tõnisson aitas oma teatrikogemusega lugu ilusaks vormida,“ sõnas ta.
Lugude jutustajad leidis Juhan Trump tuttavate tuttavate kaudu: „Kolm aastat tülitasin registripidaja Heli Tenslindi, kes on ainus, kel on andmeid Raasiku valda kolinute kohta. Isikuandmed on vallas kindlates kätes, ta ei öelnud mulle ühtegi nime. Jäi teine tee – otsida tuttavate tuttavate kaudu. Neist, keda leidsin, olid pooled nõus osalema. Peapõhjus, miks ära öeldi, oli lavahirm. Olen tänulik kõigile, kes võtsid südame rindu ja julgesid esineda, samuti kõigile lauljatele ja pillimeestele.“
