HELLE VAGA algatusel kootakse Harju-Jaani seelikuid

2478

Raasiku rahvamaja juhataja HELLE VAGA plaanib tellida kudumisringilt rahvariideseelikud.

Peagi 46aastaseks saavas Raasiku rahvamajas on 43 aastat järjest käinud dekoratiivkangakudumisringi Süstik eestvedaja Virve Teder. Tema kootud rahvariidekangast ja hiljuti saali üles pandud kudumisringi vaibanäitusest vaimustunud Helle Vaga leidis, et Raasiku rahvatantsijad on lubamatult kaua esinenud võõrastes riietes ja viimane aeg on ajaloohõlmast üles otsida Harju-Jaani kihelkonna õiged seelikud.

„Olen kolmkümmend aastat tegelenud kangatrükiga ja õppinud seda Erika Tamperelt, kes lõi rahvatööndusettevõtte Kodu tekstiiliosakonna Kehras. Tahan kindlasti ükskord ka ise vaiba kududa,“ räägib Helle Vaga.

Ta ütleb, et seeliku tegemise raske töö jätab vilunud kudujatele. Enne on aga tarvis vahendeid ja materjali, see pole odav lõbu. Helle Vaga teab, et villase rahvariideseeliku kangas maksab 760 krooni meeter ning ühele seelikule kulub kolm meetrit meetrilaiust riiet.

„Õnneks olen leidnud kümme huvilist, kes on nõus need ise kinni maksma ja tänu Virvele on meil olemas paksud kaustikud täpsete retseptidega, kui mitu grammi mis värvi lõnga ühele seelikule kulub. Nii et kokku on meil vaja kududa kolmkümmend meetrit kangast. Retseptist võime lugeda, et näiteks sinist ja pruuni lõnga läheb ühe seeliku triipude peale nelisada, beeži aga sada grammi. Täpselt on kirjas triipude laiused ja arv.“

Raasiku rahvamaja kudumisringis on 26 naist, lisaks vanematele ka noori. Virve Tederi pojatütre Kadri Tederi kätetöö on näitusel esindatud mitme vaibaga. Rahvamaja pisikeses toas seisavad kolmed teljed, kõigile käsitööhuvilistele praegu korraga telgesid ei jätku.

„Viied teljed on kokku panemata, pole ruumi. Ja viied on veel naistel kodus, nende endi omad. Mina käin teistele abiks, kui vaja,“ jutustab Virve Teder.

Helle Vaga loodab, et kahe aasta pärast on kudumisringi mahukas töö valmis ja Raasikul on kümme naist, kel ette näidata autentne kihelkonnaseelik. Et aga täpsed värvitoonid on pisut vaieldavad, on tal kavas nõu küsida ka Tartu ajaloomuuseumilt ning ootab meelsasti teavet neilt, kel kodus kas või tükk Harju-Jaani seelikuriiet veel säilinud.

„Kuhu see siis kõlbab, et tantsime Lihula ja Jõelähtme seelikutes! Ja miks me peame ostma, kui saame ise oma inimestele teha,“ arvab elu jooksul paarkümmend rahvariideseelikut kudunud Virve Teder. Ta muretseb praegu vaid veel selle pärast, et kust leida telgedele õige tihedusega suga, millest ligi paar tuhat lõimeniiti ükshaaval läbi ajada.