Harjumaa Muuseumis avati näitus „Elu Kehra tehase korstna all“

4558
Näituse koostaja LIISI TAIMRE koos oma suure abilise ANTS MIIDLAGA. Nende taga on pilt ajaloolisest hetkest 1938. aastal – president Konstantin Päts paneb nupulevajutusega tööle Kehra tehase.

Keilas pühapäeval, 11. detsembril avatud näitus on koostatud Anija valla elanike abiga.

„Sellest sain üsna varakult aru, et ei ole võimalik panna kogu Kehra tehase ajalugu kokku üheks näituseks. Seetõttu valisin eredamad hetked, mis mulle endale tundusid huvitavamad,“ lausus näituse koostanud Harjumaa Muuseumi teadur Liisi Taimre.

Ta tänas muuseumi aukirjadega Ants Miidlat, Maaja Naruskit, Olaf Schmeidti.

Näituse esimesed väljapanekud on seotud tehase avamisega 25. augustil 1938 – suur pilt president  Konstantin Pätsist, kelle nupulevajutus pani tehase tööle. Liisi Taimre kinnitas, et Kehra tehase avamine oli tõeline suursündmus ja rahvuslik uhkus ning juba järgmisel päeval ilmus sellest kõikides suuremates ajalehtedes esiküljelugu. Näitusel on neist mitmeid pealkirju ja tsitaate.

Juba paar kuud pärast tehase avamist hakkasid Kehra elanikud kaebama, et kaevude vesi on rikutud ning õhk haiseb. Näitusel saab lugeda kirjavahetust tehase juhatuse ja elanike vahel. Näiteks on elanikud kurtnud, et tehase roiskveest on jões surnud kalad ja vähid. Tehase juhtkond vastas seepeale: „Kalade suremise kohta võiks täheldada, et osa kalu tõesti hukka sai, kuid kalu oli jões sedavõrd vähe, et nendest keegi end ei elatanud ja nende järele kurba meelt tunda pole küll vaja, kui arvestada neid majanduslikke hüvesid, mis osaks saanud Kehra ümbruskonna inimestele.“

Näitusel on üks Kehra elaniku toanurk, kus on erinevad esemed ja kirjas lood, mis on seotud tehasega ning selle ametliku ja mitteametliku toodanguga.
Näiteks oli mitteametlik toodang vilt, mida kasutati tselluloosimassi töötlemisel. Aeg-ajalt tuli see uue vastu vahetada ning vana vilt jõudis sageli kodudesse, kus see tehti lõngaks ja kooti sokke, kampsuneid, vaipu. 1950-1960ndatel toodi tehasest salapäraseid teid pidi välja ka seebikivi, millest tehti seepi.

Näitusel on veel austend, kus on reas tehase erinevate aegade juhid. Teisel stendil on kõrvuti teated, käskkirjad, aukirjad mitmetest kümnenditest ning kolmandal väljavõtted tehase satiirilehest „Praagijahutaja“. Näitust läbib paberilint, kus on kirjas Kehra tehase kronoloogia loomise ideest kuni tänapäevani.
Sama suur, kui on näitusel president Pätsi pilt, on ka foto paberimasina kunagisest juhist Voldemar Nordenist.

Näitus kuni kevadeni
Liisi Taimre hakkas Kehra tehase vastu huvi tundma, kuna ta vanaisa töötas seal. Kuigi ise vanaisa ei näinud, kuulis kodustelt tema mälestusi.

Näituse kokkupanemiseks kulus pool aastat. Alguses läks muuseumi teadur Kehra lähedal elava Olaf Schmeidti juurde, seejärel väga palju kodukandi ajalugu uurinud Ants Miidla jutule, kellelt sai lõviosa näitusel kasutatud materjalist.

„Käisin ka tehases, kus räägiti, mida seal tehakse tänapäeval,“ lausus Liisi Taimre.

Muuseumisaalis ei ole Liisi Taimre sõnul võimalik eksponeerida kaugeltki mitte kõike, mida tal õnnestus koguda, välja jäi sadakond fotot ja väga palju Kehra inimeste räägitud lugusid.

Näitus „Elu Kehra tehase korstna all“ on Harjumaa Muuseumis avatud kuni 22. aprillini 2012, pärast seda rändab tõenäoliselt edasi Kehrasse. Eelnevalt on muuseumil plaan koostada näitusega seotud õppeprogramm, mida on Keilas kavas pakkuda spetsiaalselt Kehra kooli õpilastele.


Näituse avamisel räägitust

Anija valla aukodanik OLAF SCHMEIDT: „Olin 1938. aastal tehase avamisel. Ega ma president Pätsi suurt näinud, kuid kõnet kuulsin küll, seisin koos isaga rahva hulgas. Olin siis 8aastane.

Mul on tehasest sünged mälestused. Sõja-ajal hoiti seal vange. Just enne sakslaste tulekut olid suured arreteerimised, inimesed toodi tehase vanadesse barakkidesse ja piirati traataiaga. Tehas töötas samal ajal edasi.“

Keskkonnateabe Keskuse peaspetsialist MAAJA NARUSK, kunagine Kehra tehase tööline:
„Kui tehas hakkas tootma jõupaberit, tehti sinna kotitsehh. Kotid õmblesid naised kinni õmblusmasinatega. Kuna paber oli kare, läksid sõrmed väga katki. Seda oli kohutav vaadata. Kottide õmblemine oli tükitöö, kes tahtis rohkem teenida, sel olid sõrmed hullemad. Kui seda konveieritööd vaatasin, tekkis tahtmine õppida, et ei jääks sinna igavesti.

Tsehhi plaani ei tohtinud ületada liiga palju – kui natuke ületasid, said preemiat, kui liiga palju, pandi järgmisel aastal normi juurde. Kui olime rohkem tootnud, istusime kotihunnikute otsas ja ootasime, kuni aasta saab otsa.

Tsehhi juhataja oli lätlane. Tema kasutas kõik töövaheajad ära ning istus tüdrukute juures, et vestelda. Aasta pärast rääkis laitmatut eesti keelt.“

MTÜ Kehra Raudteejaam juhatuse esimees ANNE ORUAAS:
„Elasin lapsena tehasele üsna lähedal ja minu jaoks algab tehas vilest – selle järgi läksime kooli. Vilet anti täpselt kell 8 hommikul ja ka koolitunnid algasid samal ajal. Oli hästi, kui jõudsid enne vilet koolimaja uksest sisse.

Tehase toru, nagu seda kutsuti, aitas väga hästi ajas orienteeruda. See üürgas kindlatel kellaaegadel – hommikul pool kaheksa ja kaheksa, päeval pool kaksteist ja kaksteist, siis nelja ja viie ajal, kui lõppes kontoritööliste päev, ning pool tundi enne keskööd ja südaöösel, kui tehases oli vahetus. Mäletan, et ükskord olid meil külalised, istusime õues lõkke ümber. Kui tehase toru hakkas üürgama, siis võõrad inimesed võpatasid. Meie ise ei pannud seda tähelegi, kohalikke inimesi ei häirinud, kõik olid tehase vilega harjunud.“

Eelmine artikkelAvastati vargused Raasiku alevikus
Järgmine artikkelKolga muuseum kutsub piparkooginäitusele