GARINA TOOMINGAS: „Meie amet on sama vajalik kui iga teine.“

3576


Raasiku valla kultuuritöötaja GARINA TOOMINGAS: „Kultuurijuht peab olema avatud koostööks – kõik head ettepanekud tuleks ellu viia.“

Aruküla Kultuuriseltsi tegevdirektor GARINA TOOMINGAS, mitmel pool, kus on hakatud rääkima kultuuritegevuse andmist mittetulundus­ühingute kätte, tuuakse positiivse näitena Aruküla Kultuuriseltsi. Kuigi päris tavaline MTÜ te ikkagi ei ole?

„Aruküla Kultuuriseltsi võetakse võrdsena Raasiku rahvamajaga, mis on valla allasutus. Arukülas täidab kultuuriselts samu ülesandeid, mida aastaid tagasi Aruküla rahvamaja.

See, et lõime 1998. aastal mittetulundusühingu, oli tolle aja trend. Siis hakati omavalitsustele peale suruma, et kultuurimajad antaks MTÜde hallata. Mul on tegelikult hea meel, et kõik ei võtnud sellest eeskuju.“

Miks?

„Mõnes omavalitsuses antakse MTÜdele pisut toetusraha ning eeldatakse, et kultuuritööd tehtaks enamjaolt entusiasmist ja tasuta. Kuid kõiges ei saa loota inimeste entusiasmile ning suruda peale vabatahtlikku tegutsemist. Kui pead tööd tegema päevast päeva ja pidevalt murega, kas ettevõtmisteks raha saad või ei, hakkab see mõjutama kogu kultuuritööd. Ka suurimad entusiastid väsivad.

Jah, väikestes külades hoiavad inimesed kokku ja esiisade ehitatud kultuurimajade hoidmine on sageli auasi, kuid ilma rahata ei saa ka seal hakkama. Kui öeldakse – kirjutage projekte ja taotlege raha mujalt, siis nii ka tehakse, kuid kunagi ei tea ette, kas seda saad või ei.

Tegelikult ei ole mingi probleem korraldada üks pidu. Kuid on oluline, kuidas seda tehakse – kas tegemise pärast või peetakse tähtsaks ka kvaliteeti.
Teine asi – kultuuritöö ei ole üksnes ürituste korraldamine. Näiteks meie rahvamajas on väga aktiivne ringide tegevus ning kohapeal peab keegi nende tegevust koordineerima, kuulama isetetegevuslaste mõtteid ja ettepanekuid. Selleks on vaja kultuurijuhti.

Mulle meeldis väga Keila kultuurimaja juhataja Katrin Sassi jutt. Ta rääkis, et kui mitmel pool on nõutud kultuurikollektiividelt MTÜdeks hakkamist ning nad peaksid endale ise raha teenima ja selle eest üritusi korraldama, siis Keilas on rahvakultuuur prioriteet. Seda teevad ju samad inimesed, kes annavad päeval oma panuse töötajatena. See, et nad saavad õhtuti käia laulmas ja tantsimas, on omavalitsuse vastutasu.“

Mis on MTÜl Aruküla Kultuuriselts suhetes omavalitsusega teistmoodi, võrreldes valla allasutusena töötava Raasiku rahvamajaga?

„Meil kui MTÜl on vallavalitsusega leping. Esitame vallavalitsusele oma eelarve, kus on kirjas tulud-kulud ning saame raha nende kulude katteks sihtotstarbeliselt, täpselt on kirjas, kui palju eraldatakse palgaks, kui palju muuks.

Esitame vallavalitsusele nimekirja üritustest, mida kavatseme teha. Ka need pannakse kirja meievahelisse lepingusse ja valla­eelarvest toetatakse korraldamist. Selliseid ettevõtmisi on tänavu 18 – näiteks jaani- ja jõulupidu, advendikontserdid ja muud tähtpäevadega seotud peod, peale selle valla laste lauluvõistlus, laulu- ja tantsupäev. Enne lepingu sõlmimist arutame kõik läbi kultuurispetsialistiga ja ka Raasiku rahvamajaga, et meie üritused ei kattuks. Selleks aastaks saime vallalt tegevuste jaoks 6726 eurot.

Kõik muu, näiteks teatrietendused, püüame pakkuda kultuuriseltsilt või kirjutame raha saamiseks projekte. Neid ettevõtmisi, mida teeme esimest korda omavahenditest ja mis õnnestuvad, püüame järgmisel aastal lisada sellesse nimekirja, mida vald toetab.“

Kas mõne ettevõtmise kohta on vallavalitsus öelnud – ei, seda me ei toeta?

„Jah, ikka. Mõnikord leitakse, et kavandatav rahasumma võiks olla väiksem. Siis katsume saada ise hakkama või taotleme raha mujalt, näiteks eelmise aasta kohvikutepäeva korraldamist toetas kultuurkapital.“

Kuidas ettevõtmisi plaanite – kas arvestate, et igal nädalal või kuus oleks kindel arv üritusi?

„Püüan organiseerida kontserte, koolitusi, teatreid, perepäevi, tantsuõhtuid – kõike seda, mida ma ise kultuuritarbijana tahaksin. Kõigepealt panen paika traditsioonilised üritused ning tähtpäevadega seotu. Seejärel arvestan, et kuus võiks olla kindlasti üks teatrietendus, üks kino, korra kvartalis üks pidu.

Pean silmas pidama erinevate inimeste soove – ei tohi olla ainult komöödiat, vaid ka draamaetendusi, jälgin, et tegevust oleks nii noortele kui vanadele.
On muiatud, et meil on väga palju teatrietendusi, et kas ma ikka arvestan inimeste sissetulekutega. Aga kui ühes väikeses asulas on ligi 300kohaline saal suure lavaga, oleks patt jätta selle võimalusi kasutamata. Ja on ka seda, mis  on tasuta – näiteks sõbrapäevakontsert, vastlapäev.“

Kas Arukülas oleks nii vilgas kultuurielu, kui vald MTÜd sedavõrd ei toetaks?

„Kui MTÜ peaks maja ise üleval pidama ning pidevalt otsima raha palkade maksmiseks ja ettevõtmiste korraldamiseks, ei saaks ma kindlasti organiseerida üritusi praeguses mahus. Projektide kirjutamine ei tähenda, et automaatselt raha saad, peale selle vähendab see aega sisuliseks kultuuritööks. Teatriõhtu või kontserdi korraldamine ei käi nii, et helistan ja kohe ollakse nõus siia sõitma. Peab pidevalt otsima, kes, kustkohast ja millal on valmis meie rahva ette tulema.

Valla toeta peaksime iga sendi väljaandmist mitu korda kaaluma. Kuid kõike ei saa arvestada rahas – kui tuled majja, kus küünlad põlevad ja muusika mängib, siis loob see hea meeleolu ning aitab kaasa kogukonnatunde tekkimisele.

Meil Eestis pole rahvamajade seadust, kohalikud omavalitsused peavad üleval küll rahvamaju, kuid kultuurimajatöötajate palgalhoidmise kohustust neil ei ole. Et väärtustada kultuuritöötajate panust, hakati neile välja töötama kutsestandardit. Minule see väga meeldib – see on kultuuritöötajale üks mõõdupuu, mille abil ta saab enda oskusi ja teadmisi hinnata. Hakkasin seda lugedes kohe mõtlema, kas ma ikka olen piisavalt kompetentne ning kuhu tahan oma tööga jõuda. Ja leian, et kultuuritöötaja amet on sama vajalik, kui mistahes teise eriala töötaja – olgu siis õpetaja, müüja, vallametnik või koristaja. Nendelt ei eelda keegi üksnes entusiasmist töötamist, miks siis oodatakse seda kultuuritöö tegijailt?“