Fotonäitus Viinistul on KALLASTE perest Kasispeal

1388

Septembri lõpuni saab Viinistu kunstimuuseumi konverentsisaalis vaadata ARVO IHO fotonäitust „Aastaring rannatalus“.

Filmirežissöör Arvo Iho  pildistas kolme aasta jooksul Kuusalu valla Kasispea külavanema Teet Kallaste peret, nende kodutöid ning muid ettevõtmisi Leeotsa talus. Näituse tellis Eesti Instituut.

Arvo Iho: „Olen filmiinstituudile teinud fotonäituse „Mereäärne Eesti“, mis on aastate jooksul ringi rännanud 17 riigis, ka Hiinas. Minu viimane suurem näitus oli 140pildine„Peipsiäärne vanausuliste kultuur“. Neli aastat tagasi soovitas Eesti Instituut, et jälgiksin pikema aja jooksul elu rannatalus, kus oleksid ema, isa, lapsed, vanavanemad, koduloomad, ning koostaksin fotonäituse rannapere igapäevaelust. Olin mõnel pool käinud, aga päris sobivat polnud leidnud, kuni sattusin Kasispeale. Nägin ranna ääres ilusat vana talu ja läksin pereema Maaritsaga juttu puhuma.“

Maaritsa Kallaste meenutab, kuidas Arvo Iho nende õuele tuli: „Toimetasin varakevadel aias, kui märkasin, et üks auto sõitis kolmas kord meie maja juurest alla mere poole. Siis auto peatus, tundsin ära, et Arvo Iho. Küsis, kas suvitame siin. Ta olnud kartnud, ehk on suvilakoht, et nii klanitud. Rääkis, et tahab pildistada talu ja loomi. Meil tekkis temaga ajapikku väga tore suhe. Harjusime, unustasime endid. Kui kõndis kaasas, ei pannud tähelegi, et ta meid pildistab.“

Esimestel pildistamisaastatel oli Kallaste peres veel lehm, filmilindile sai võetud heinategu, lehmalüpsmine, pereisa Teedu ja poja Jaanuse kalalkäigud, metsatööd ning ka tütar Karini lõpuaktus Loksa keskkoolis. Pildistama minnes olid autoril eelmise korra fotod kaasas, näitas neid pererahvale ja kuulas huviga arvamusi.

„Käisin Kasispeal kolme aasta jooksul, umbes neli korda aastas. Et saaks pildistada erinevaid talutöid kõigil aastaaegadel,“ kirjeldab Arvo Iho. „Leeotsa talu on üle kahesaja aasta vana, kunagi on seal olnud kõrts. Näitusel on pildid kahe põlvkonna tegemistest, sest vanaema-vanaisa seal peres pole.
Peale inimeste toimetamise on näha ka pudulojuste suhted – kaks kassi vihkavad teineteist, kukk otsib turvatunnet perenaise õlalt, koer näppab palukesi kassidelt.“

Et aja ja olude muutumist paremini esile tuua,  palus fotograaf pererahval otsida vanu pilte talu endistest asukatest ja talutöödest. Leiti fotod 1927. aastast. Näitusel on  tänapäevased värvilised fotod kõrvuti mustvalgetega. Võrrelda saab näiteks sirpide ja vikatiga viljakoristust, 1927. aastal ja tänapäevast heina-tegu, kus Teet ja Jaanus niidavad võsalõikajaga.

Arvo Iho: „See pole üksikute ilupiltide näitus, vaid terviklik pildijada töötsüklitest talus, inimeste argielust ja pühadest – tüüpiline lugu tänasest maaelust. Mida aeg edasi, seda suurem väärtus piltidele tuleb. Fotodele on lisatud Leeotsa lood – inimestest, lehmast, koertest, kassidest. Need palusin kirjutada peretütar Karinil.“

Näituse nimes ei ole viidet Kallaste perele ning Maaritsa Kallaste ütleb, on sellega väga rahul: „Avamisel olid mõned meie lähemad tuttavad ning Arvo Iho kutsutud inimesed. See on ikkagi tema, mitte meie näitus ja seepärast ei ole me laiemalt reklaami teinud.“

Arvo Iho lubab, kui võtab näituse Viinistult  maha, paneb selle üles  Balti Filmi- ja Meediakooli, kus ta on õppejõud. Seejärel läheb  näitus Pärnusse Moodsa Kunsti Muuseumi ja edasi Tartusse ning edaspidi saadab Eesti Instituut selle ilmselt mitmele poole maailma.

Ta palub panna külastajate  raamatusse  ausalt kirja, mida näitusest arvatakse.