EVI LAUER: „Lapsed hoiavad noorena.“

4086
Anija valla aukodanik EVI LAUER on olnud Kehras käsipallitreener üle 40 aasta.

„Mul on elus läinud väga hästi, minu ümber on olnud suurepärased inimesed,“ ütleb Anija valla aukodanik EVI LAUER.

Vähemalt sama suureks tunnustuseks kui aukodaniku tiitlit, peab kauaaegne Kehra kooli õpetaja ja noorte käsipallitreener Evi Lauer õpetajaameti valinud nooremalt tütrelt Ruthilt kuuldud tunnustust: „Tahan anda teistele sama, mida sina andsid meile ja õpilastele.“
Kuigi ta ise enam Kehras ei tööta, on üle 7 aasta olnud peainspektor Harju maavalitsuses, jälgib ta endiste õpilaste käekäiku huviga ning on spordisaalis sage külaline – peale selle, et käib nii meistermeeskonnas kui noorte võistkondades mängivate tütrepoegade võistlusi vaatamas, on ta tihti ka lauakohtunik.
Käsipalli juurde keskkoolis
Evi Lauer on sündinud Saaremaal, kuid kasvanud Viljandis. Sõjajärgsel vaesel ajal tuli ema saarelt ära Mulgimaale, kus oli viljakam maa.
„Võttis oma kompsud, ega tal õieti midagi olnudki, ja kaks tütart,  kolmas jäi vanaema juurde ning tuli,“ ütleb ta.
Kuigi Evi Lauer kasvas maal, käis ta koolis Viljandi linnas: „Kui olin esimeses klassis, ei sõitnud veel liinibussid ning igal hommikul tuli neli kilomeetrit jala minna. Mäletan, et õde, kes oli minust seitse aastat vanem, heitis ette, et peab minu pärast tund aega varem minema hakkama.“
Algul sattus ta kergejõustiku­treeningutele. Treener Aita Peters töötas spordikoolis ning käis koolist endale lapsi valimas.
„Jäin silma, kuigi mu sportlikud tulemused olid kogu aeg keskpärased, siiski pääsesin rajooni koondisesse. Kiirust ei ole mulle antud, tegin tehnilisi alasid: jooksin tõkkeid, viskasin oda, lennutasin kuuli,“ sõnab Evi Lauer.
Kui ta oli keskkoolis, hakati Eestis, sealhulgas ka Viljandis, käsipalli harrastama. Mulgimaa noori hakkas treenima Endel Lõks, kes kutsus enda juurde teiste spordialade harrastajaid. Nii sattus ka Evi Lauer tema juurde palli mängima. Viljandi piigad olid üsna edukad, neidude võistkonnaga käidi näiteks Balti turniiril.
„Mind kutsuti ka Eesti noortekoondisesse, aga mõtlesin, et kuidas mina, Viljandi tüdruk, sinna lähen,“ meenutab Evi Lauer.
Pärast keskkooli lõppu läks ta tööle Tallinna Statistikaameti juurde loodud Viljandi arvutusjaama, oli üks esimesi, kes sai arvutitega töötada: „See oli klahvarvutusmasin. Sisuliselt oli tegu kalkulaatoriga, kuid see oli tunduvalt suurem kui praegused.“
Kaks aastat hiljem kutsuti Evi Lauer tööle Viljandi spordikooli. Oli seal majandusjuhataja ja kergejõustikutreener: „Ma polnud kunagi mõelnud, et minust võiks saada treener või õpetaja, koolist soovitati mulle ikka õppida matemaatikat või inglise keelt. Kuid pärast kahte tööaastat spordikoolis läksin Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda, minu eriala oli käsipall.“
Tudengina jätkas Evi Lauer ka ise käsipalli mängimist, kuulus Eesti koondisesse.
Valis ise Kehra
Kuna ülikooli lõpetas cum laude, sai Evi Lauer tulevast töökohta esimesena valida. Pakuti mitmeid kohti, kuid tema otsustas minna tööle Kehrasse, Harju rajooni spordikooli.
„Siin olid noored ja käsipall,“ põhjendab ta.
Rajooni spordikooli direktor oli siis Heino Ojasoo, kes andis lootust, et peagi saab noor treener endale korteri ning varsti valmib Kehras uus võimla. Paraku ei juhtunud kumbagi. Kolm aastat tuli elada raudteejaama lähedal köök-toas, kuhu vett tuli tuua õuest. Kuigi maavalitsus palus majandisse saadetud kirjas leida käsipallitreenerile „võimaluse korral“ korter äsjavalminud korterelamus, siis majandijuht seda võimalust ei leidnud ning esimese lapse ootel Evi Lauer kolis abikaasaga aastakümneteks korterisse, mis asus väikese koolimaja ühes tiivas.
Palli tuli väga kehvades tingimustes koolis ja tehase klubi väikeses võimlas harjutada 2004. aastani. Siiski olid kasinad treenimisvõimalused Evi Laueri sõnul mõneti ka innustavad ning sundisid olema leidlikud. Näiteks saalihokit mängiti laste lühemaks lõigatud hokikeppidega ning sedasi said lapsed trennis tugeva koormuse.
Põhitöökoht oli Kehras spordikoolis, samal ajal hakkas ka keskkoolis sporditunde läbi viima: „Mina andsin siis 3.-4. klassi lastele spordi lisatundi, et nad rohkem liiguksid, õpetasin ikka käsipalli.“
1976. aastast töötas Evi Lauer Kehra keskkoolis kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina. 1995. aastal, kui Kehra kooli direktoriks sai Olav Eensalu, pakkus ta Evi Lauerile õppealajuhataja kohta.
„Sport oli see, mis meid ühendas. Mõtlesin, et ongi paras aeg teha elus muutusi ning mulle see töö sobis,“ räägib ta.
Kuigi õpetajatöö jäi edaspidi kõrvale, jätkas Evi Lauer käsipallitreenerina.
Käsipallitreeningud
„Vahepeal ei teinud ma mõned aastad käsipallitrenne, kuid ülejäänud aja olin sellele truu. Korra kutsuti mind isegi direktori kabinetti ja küsiti, miks ma eelistan käsipalli teistele aladele. Ütlesin siis direktorile, et kui tema on füüsikaõpetaja, siis ta ei lähe keemiat andma, samal põhjusel õpetan mina just käsipalli,“ jutustab Evi Lauer.
Tema tuntuim õpilane, kes on siiani jäänud spordi juurde, on Eesti meistermeeskonna peatreener Jüri Lepp. Kui 1992. aastal peamiselt Jüri Lepa,  Tarmo Tiidemaa ja Tõnis Turmanni eestvedamisel ning Urmas Laanemi majanduslikul kaasabil loodi Kehra käsipalliklubi, meelitati Jüri Lepp Kooperaatorist siia esindusmeeskonna treeneriks. Evi Lauer jätkas noorte treenimist. Oma kõige õnnestunumaks peab ta 1989-1990. aastal sündinud poiste gruppi, keda hakkas treenima juba lasteaiaeast. Selles grupis tegi kaasa ka tema enda poeg Ott Lauer. Need noormehed tulid igas vanuserühmas Eesti meistriks. Võistlemas käidi ka välismaal: Soomes, Tšehhis, Hispaanias, Venemaal.
Vahepeal treenis Evi Lauer ka tüdrukuid, kelle parim tulemus oli D-klassis Eesti meistrivõistluste 3. koht. Tema õpilane oli teiste hulgas ka supermodell Karmen Pedaru. „Usun, et käsipall on teda elus palju aidanud, et ta on olnud just nii visa,“ sõnab treener.
Oma noorematele kolleegidele paneb kauaaegne treener südamele: „Minge koolis või tänaval aeg-ajalt laste juurde ja küsige, kuidas neil läheb, tuletage meelde, et täna on trenn – laps peab tundma, et ta on sinna oodatud.“
Kuigi Evi Lauer võiks juba aastaid pidada pensionipõlve, ei välista ta võimalust, et annab kord veel kutsele järele ja hakkab uuesti noori treenima.
„Lapsed hoiavad noorena,“ ütleb kolme lapse ema ja kolme lapse vanaema ning väga paljude käsipallitreener.

Eelmine artikkelKuusalu valla treeningrühmade ja sportlaste toetamine
Järgmine artikkelLiigveeprobleemidest Raasikul