Anija vallavolikogu liige ENE KERB ütleb, et sotsiaalvaldkond on valla arengu prioriteet.
Ene Kerb on Anija vallavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees: „Sotsiaalkomisjon ongi mulle kõige südamelähedasem, sest seal tegeletakse probleemidega, millega puutun igapäevaselt kokku – kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimeste muredega. Komisjoni kuuluvad inimesed, kelle puhul tean, et nad suhtuvad oma tegevusse hingega. Meie liikmed on erinevate eluvaldkondade esindajad, kes tegelevad oma igapäevatöös ühel või teisel viisil tõsiste sotsiaalsete probleemidega. Esimehena olen hästi kursis abivajajate probleemidega ja tööhõive küsimusega.”
Ta ütleb, et sotsiaalkomisjon ei saa toetusi kunstlikult tekitada ega välja võluda, aga ollakse tuttav seadusandlusega, mille abil saab mõnikord olukorda parandada ning võimaluste korral neid kasutada.
„Abivajajaid on praegustes majandusoludes kordades rohkem kui varem. Nii palju, kui on võimalik, tuleb nendele abi osutada. See on valdkond, kuhu peab panustama, sest on inimesi, kelle olukord on tõesti väga halb. Paraku on võimalusi alati vähem, kui vaja, ja rahalised toetused piiratud,” sõnab ta.
Ene Kerb on Anija valla poliitikas osalenud 1996. aastast. Viimastel valimistel kandideeris ta valimisliidu Saab Ka Teisiti nimekirjas ja tuli volikogusse vallavanem Tiit Tammaru asendusliikmena.
Ene Kerb: „Varem kandideerisin erinevates valimisliitudes ja Keskerakonna nimekirjas, kuid erakonnas ei olnud. Paratamatult seab erakond või valimisliit meile mõningad piirangud, aga oma arvamus tuleb igal juhul välja öelda. See on tähtsam kui poliitiline kuuluvus. Volikogu liige ei tohiks peljata oma mõtete avaldamist.“
Toetada väikeettevõtlust
Ene Kerbi arvates muudab vajajatele abiandmise keerulisemaks asjaolu, et riik on delegeerinud paljud ülesanded kohalikele omavalitsustele, sealjuures paljud kulukamad ettevõtmised. Lisaks on riiklikke toetusi vähendatud.
Tööpuuduse vastu aitab tema sõnul peamiselt ettevõtluse toetamine: „Hea on, et püütakse toetada väikeettevõtlust ja tööpuudus hakkab sammhaaval vähenema. Viimati andsime volikogus niiöelda rohelise tee ka hooldekodu projektile, mis tähendab, et seal on lootust saada tööd mõnekümnel inimesel.“
Ta räägib, et õpetaja ja kahe poja emana on lapsed talle väga oluline teema. Kuid Anija vallas jääb lapsi järjest vähemaks ning eelkõige avaldub see Kehra gümnaasiumi õpilaste arvus. Muret valmistab, kuidas gümnaasium jätkab.
„Noored pered kolivad pigem mujale või siis käivad nende lapsed Tallinnas koolis. Viimasel ajal on rahastatud huvitegevusega tegelevaid MTÜsid. Kindlasti tuleks toetada sporti. Lastel on tegelikult võimalused huvitegevuseks olemas. Kõige probleemsem on olukord suvel, siis pole neil tõepoolest sageli midagi arukat teha. Leian, kui tekib vaba raha, peaks selle suunama huvitegevusse. “
Kehra kunstidekool
Ene Kerb on Kehra elanik olnud 23 aastat. Ta sündis 1963. aastal Kohtla-Järvel, kus lõpetas 1981. aastal Kohtla- Järve 1. keskkooli. Kooli kõrvalt käis ta ka muusikakoolis ning pärast keskkooli lõpetamist asus õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kultuurhariduse erialale koorijuhtimist. Pärast kõrgkooli lõppu suunati ta tööle Otepääle, kus elas kolm aastat.
„Lõuna-Eesti mulle ei meeldinud,” meenutab ta. „Olen pärit põhjarannikult ja tahtsin tulla tagasi. Kuna Kehra kunstidekooli otsiti õpetajat, tulin siia tööle ning jäingi.“
Praegu töötab Ene Kerb kunstidekoolis solfedžoõpetajana. Varem on ta olnud ka õppealajuhataja.
Ene Kerb: „Kui Kehrasse tööle tulin, siis juhatasin koore. Koorijuhtimisega ma pärast laste sündi enam ei tegelenud. Olen siin töötanud juba nii kaua, et oma õpilaste lapsed hakkavad varsti tundides käima. Kunstidekool vajaks põhjalikumat remonti. Meil on küll tuletõkked ja aknad vahetatud, aga oleks tarvis muudki. Õpetajad on oma ala professionaalid. Mõned õpetajad on Eesti Riiklikust Sümfooniaorkestrist ja käivad siin lapsi õpetamas põhitöö kõrvalt.
Nemad teevad seda küll fanatismist, sest palgad on väikesed ja enda sõitude eest maksavad nad pigem peale.”
Lapsi on kunstidekoolis tema hinnangul praegu vähe, üle kaheksakümne. Varem oli üle saja, parematel aegadel 130-140.
„Paljudele meeldib vaba süsteem, aga meil on ikkagi kool, kus on õpikohustus ja esinemised. Pärast 4. klassi paljud enam ei jätka õpinguid. Tegelikult on nii, et kes teeb see jõuab. Minul endal kahjuks ei jää praegu töö ja volikogu kõrvalt muudeks asjadeks ega hobideks aega.“
Optimistlik realist
Elu kohta Anija vallas sõnab Ene Kerb, et viimase paarikümne aasta jooksul on muudatusi toimunud vähe: „Vaatasin 1996. aastal antud valimislubadusi ja märkasin, et palju uut ei ole ega hakkagi olema. Põhjus on selles, et inimeste peamised probleemid on ikka samad – et oleks töökoht ja turvalisus.
Loomulikult oodatakse alati kardinaalseid muudatusi, sest inimene soovib enda valitud esindajatelt rohkem. Tähtis on usaldus. Kui usaldatakse neid, keda valitakse, siis hakkavad asjad ajapikku sujuma. Kõik teevad oma igapäevast tööd ja muutused ei tule üleöö.“
Ta ütleb, et Anija vallas on ka palju head. Väikesele kohale omane turvalisus on säilinud – hea kindel tunne on last hommikul kodust välja saata.
„Suures linnas on alati hirm, et midagi võib juhtuda, aga siin seda pole. Hea, kui lapsed saavad käivad oma kodu lähedal koolis. Iseenesest on meil ka ilus looduskeskkond, kahjuks on Kehras säilinud aastakümneid sama välisilme, mis jätab tööstusliku mulje.“
Tuleviku suhtes on ta lootusrikas: „Viimased aastad on rasked olnud, nii siinkandis kui kogu maailmas. Loodame, et sel aastal hakkavad asjad paremini minema ja valguskiir paistma. Muudatusi ja arenguid on vaja. Selge, et need ei tule kohe, aga nad tulevad. Pean end optimistlikuks realistiks.“
