Endi­se rah­va­töön­du­set­te­võt­te Ko­du Keh­ra jaos­kon­na töö­ta­jad mee­nu­ta­vad

384
Raasiku rahvamaja nüüdne juhataja HELLE VAGA töötas Kodu Kehra jaoskonnas trükkijana, riigikogu praegune liige SIGNE KIVI läks sinna pärast kunstiinstituudi lõpetamist kunstnikuks.

Keh­ra muu­seum on möö­du­nud nä­da­last taas ava­tud ning nä­ha saab märt­sis üles pan­dud näi­tust „Ko­dust Ekar Trü­ki­ni.“ Sõ­nu­mi­too­ja­le mee­nu­ta­sid omaaeg­se rah­va­töön­du­set­te­võt­te Keh­ra jaos­kon­na al­gu­sae­gu sel­le en­di­sed töö­ta­jad.

HEL­LE VA­GA Raa­si­kult: „Trü­kit­sehh alus­tas kä­si- ehk sii­dit­rü­ki­ga ap­ril­lis 1980. Mar­ja Pung ja mi­na oli­me esi­me­sed trük­ki­jad. Kui kunst­nik oli tei­nud ka­van­di, ko­pee­ris kal­kee­ri­ja joo­ni­se tu­ši­ga spet­siaal­se­le lä­bi­paist­va­le pa­be­ri­le, kal­ka­le. Tööl olid ka šab­loo­ni­meis­ter ja ko­lo­rist, kes se­gas vas­ta­valt ka­van­di­le vär­vid. Esi­me­sel aas­tal tu­lid Keh­ras­se kunst­ni­keks kuns­tiins­ti­tuu­di lõ­pe­ta­nud Sig­ne Ki­vi ja Tar­tu kom­bi­naa­dist ARS Mil­vi Thal­heim. See oli põ­nev aeg, töö­ta­si­me öö­tun­di­de­ni.

Iga too­de vaa­da­ti üle Tal­lin­nas kuns­ti­nõu­ko­gus – kas sai heaks­kii­du või ei las­tud lä­bi. Ühe­le ek­semp­la­ri­le oli ta­va­li­selt um­bes kolm vär­vi­va­rian­ti. Al­gul te­gi­me laud­li­nu ja serv­jet­te, pea­gi ka põl­le­sid, köö­gi­rät­te, pa­ja­lap­pe ja -kin­daid. Kui trü­ki­saa­li laien­da­ti, tu­lid sor­ti­men­ti köö­gi­kar­di­nad ja Haap­sa­lu kan­gast elu­toa­kan­gad. Keh­ra jaos­kon­na kuld­aeg oli, kui ha­ka­ti ka­van­da­ma nais­te kos­tüü­me. Too­dang laie­nes, kui võe­ti töö­le õmb­le­jad. Mä­le­tan, kui­das al­gu­ses hak­ka­si­me Mar­ja­ga trü­ki­tud laud­li­na­de ää­ri traa­gel­da­ma. Neid oli vir­na­des, te­gi­me se­da nä­dal ae­ga. Kui esi­me­ne õmb­le­ja töö­le võe­ti ja se­da nä­gi, pa­lus meil kõik üles ha­ru­ta­da. 1981. aas­tast on mul al­les ve­ne­keel­ne do­ku­ment, et olen ni­me­ta­tud üle­lii­du­li­se kon­kur­si lau­reaa­diks init­sia­tii­vi ja edu eest rah­va­le uu­te too­dan­gu te­ge­mi­seks. Mar­ja Pung sai sa­ma­su­gu­se, nii et oli­me pa­be­ri­te­ga lau­reaat-trük­ki­jad.

Ko­du kes­kus asus Tal­lin­nas, di­rek­tor oli Sal­me Riis­man­tel. Nii­su­gust naist ei ole ma üle­mu­se­na roh­kem näi­nud. Ta oli fan­tas­ti­li­ne juht, kõik kart­sid – kui ta soo­vis si­nu­ga rää­ki­da, sei­sid na­gu sõ­ja­väes. Kel­le too­teid kuns­ti­nõu­ko­gu hin­das, said ka pree­miat.“

SIL­VA LAU­PA Keh­rast: „Läk­sin Ko­dus­se 1980. aas­tal. Mi­nu peen ame­ti­ni­me­tus oli va­rus­tu­sö­ko­no­mist ehk pi­din Keh­ra jaos­kon­da va­rus­ta­ma. Kui mind töö­le võe­ti, üt­les proua Riis­man­tel, et lõn­ga vär­vi­mi­seks on fon­de kol­meks kuuks, aga lõn­ga vär­vi­mi­ne peab toi­mu­ma aas­ta­ring­selt ja ka­hes va­he­tu­ses ning see, kui­das ma lõn­ga­de vär­vi­mi­seks va­ja­li­kud ma­ter­ja­li kät­te saan, on mi­nu prob­leem. Olin vä­ga eh­mu­nud, ei tead­nud as­jast ju mi­da­gi. Aga sel­gus, et tol ajal oli va­rus­ta­da vä­ga ker­ge – kui toot­sid as­ja, mis oli poes de­fit­siit, ava­ne­sid kõik uk­sed. Oli nõu­ko­gu­de aeg, toi­mis nii-öel­da kä­si pe­seb kätt kau­ba­va­he­tus.

Hil­jem pi­da­sin Ko­dus veel mit­meid ame­teid ning olin 1980 nai­san­samb­li Ko­du asu­ta­mi­se juu­res. See oli Taid­lus­kol­lek­tii­vid olid et­te­võ­te­tes tol ajal ta­va­li­sed, oma an­samb­lid ja tant­sut­ru­pid oli moe­värk. Di­rek­tor toe­tas sel­list te­ge­vust. Meil oli te­ma isik­lik lu­ba, et või­si­me lau­lup­roo­ve te­ha tööa­jal. Ju­ba tei­sel või kol­man­dal aas­tal os­te­ti mei­le kla­ver.“

VAL­TER JÜR­NA Keh­rast, Ko­du jaos­kon­na ju­ha­ta­ja 1984-1986: „Olin veel sõ­ja­väes, kui kir­ju­ta­sin di­rek­tor Riis­man­te­li­le, et kas so­bik­sin Keh­ra jaos­kon­na ju­ha­ta­jaks. Ei mä­le­ta, kui­das sel­le pea­le tu­lin. Aga kui ko­ju jõud­sin, võt­tis Riis­man­tel mind let­ti, vaa­tas pea­laest ja­la­tal­la­ni üle ja võt­tis töö­le.

Ko­du töö­ta­jad olid peaae­gu kõik nai­sed, vär­vi­sid lõn­ga, ku­du­sid, te­gid sii­dit­rük­ki. Vär­vi­mi­ne käis ka­hes va­he­tu­ses, nii suu­res ma­hus lõn­ga­vär­vi­mist ku­sa­gil mu­jal ei ol­nud. Kui kuu lõ­pus kip­pus ku­du­mi­se too­dan­gup­laan kõr­be­ma, jook­sin poo­di ja tõin kas­ti šam­pust. Meil oli pikk saal, kus nai­sed ma­si­na­te ta­ga nut­sid ja ku­du­sid, kuid plaan sai täis. Ku­du­sin ka en­da­le ühe kamp­su­ni. Ar­va­sin, et mõis­tan nai­si pa­re­mi­ni, kui näen, pal­ju see ae­ga võ­tab, na­tu­ke oli ka sport­lik­ku hu­vi. Te­gin se­da vist kuu või kauem­gi. Kamp­sun on prae­gu muu­seu­mis näi­tu­sel. Nii hea lõng, et koid po­le taht­nud.

Sii­dit­rü­kis pi­did ole­ma pi­kad vi­ba­li­kud tüd­ru­kud, kes ula­ta­sid üle laia laua raak­li­ga vär­vi tõm­ba­ma. Vär­vi­raa­kel an­ti ühest käest tei­se, tei­ne tõm­bas tei­selt poolt lau­da.

Üks kunst­nik oli sel ajal Sig­ne Ki­vi. Ta ei sõit­nud igal õh­tul ko­ju, vaid te­gi en­da­le ven­ti­lat­sioo­ni­ruu­mi ma­ga­mi­sa­se­me, va­he­peal lau­sa elas seal. Kunst­ni­ke loo­dud ka­van­did läk­sid Tal­lin­nas­se, üle­vaa­tu­sel olid kõi­ki­de osa­kon­da­de ju­ha­ta­jad ja di­rek­tor. Ka­vand, mis Riis­man­te­li­le meel­dis, läks toot­mis­se, mis ei meel­di­nud, nen­de au­to­rid sõi­mas lä­bi. Mõ­ni kunst­nik tu­li kuns­ti­nõu­ko­gust nut­tes väl­ja, läks ko­ju, te­gi uued ka­van­did.

Ko­du jaos­kon­nas olid sel­le aja koh­ta head pal­gad ja sin­na ta­he­ti töö­le tul­la. Igal aas­tal olid su­ve­päe­vad. Te­gin oma sõp­ra­de­ga bän­di Ko­du­mai­ne, su­ve­päe­va­del män­gis ala­ti oma bänd. Mõn­da ae­ga oli­me ka nai­san­samb­li Ko­du saa­tean­sam­bel.“