EMILIE NEUHAUS Kehrast sai saja-aastaseks

1843

Laupäeval, 2. oktoobril korraldasid juubilari lapsed ja lapselapsed talle sünnipäevapeo valla kultuurikeskuse saalis.


EMILIE NEUHAUSI järeltulijad elavad ka Kuusalu vallas – tema pojatütar on Loksa gümnaasiumi õpetaja Terje Sats Kolgakülast.

Emilie Neuhaus on Anija vallas elanud 1940. aastast, töötas sovhoosis brigadirina ja jäi pensionile 1965. aastal.

Ta sündis Harjumaal Padisel viielapselise pere neljanda lapsena. Isa oli Padise mõisa kutsar ja ema tööline ning tütre lapsepõlv möödus peamiselt mõisas.

Vanaproua meenutab oma lapsepõlve heldimusega: „Meie pere lapsed ei pidanud karjas käima. Riided olid mul ka uhkemad kui teistel külalastel.

Mõisateenri vanim tütar oskas õmmelda ja õmbles ka mulle. Tema tegi rõivaid ikka viimase moe ja lõigete järgi. Õppisin ta kõrval õmblemist ja juba enne kooli oskasin seda päris hästi. Peas kandsin kahte patsi ja nende otsas olevad siidpaelad kippusid alatasa ära kaduma.“ 

Veel jutustab ta, kuidas oli mõisarahva lemmik: „Kokk ja mõisaproua andsid alati maiustusi. Kui olin seitsmene, hakkas mõisapreili mulle koolitarkust õpetama. Ühe talve õppisin mõisapreili juures. Järgmisel talvel võttis preili enda juurde oma õelapsed, et neid õpetada, ja mina hakkasin käima külakoolis.

Seal ei olnud mul esimesel aastal midagi õppida. Kõik oli juba selge. Oleksin pidanud kohe teise klassi minema.”

Kui mõisad riigistati, siis rajati peahoonesse kool, kuhu koondati ümbruskonna väikesed külakoolid.

„Meie kooli õpilased tundusid seal teistest rumalamad, sest Padise  külakooliõpetaja oli vana mees, kes tundides õpetamise asemel tukkus. Kooli lõpetasin heade hinnetega ja koolijuhataja soovitas astuda gümnaasiumisse. Ema oli sellele vastu, ei tahtnud, et 14aastane tütarlaps läheb mitmekümne kilomeetri kaugusele kooli. Selleks ajaks oli isa saanud Padisel oma talu ja olin talutöödel abiks.”

1935. aastal Emilie Neuhaus abiellus ja läks Paldiskisse, abikaasa Harald Neuhausi tallu koduperenaiseks.  Seal, Mäe talus, sündisid kaks poega Rein ja Kuulo.

Vanem poeg Rein suri kolmeaastaselt.

1940. aastal rajati Paldiskisse Punaarmee baasid ja perekonnal tuli lahkuda. Asendustalu anti Kehra lähedale Paasikule, kus sündis tütar Anne. Kehrasse kolis Neuhauside perekond 1959. aastal seetõttu, et lastel oli kauge koolis käia ja sooviti keskusele lähemale.

Kehras said nad krundi Ülejõele ja hakkasid ehitama maja. Ehitusmaterjali ei olnud alguses saada, aga aja jooksul sai maja valmis.

Emilie Neuhaus töötas kuni pensionini, kokku 16 aastat, Kehra sovhoosis, kus oli mõnda aega ka brigadir. Selle aja kohta sõnab ta: „Töö oli raske, aga olin juba lapsepõlves maatööga üles kasvanud ja harjunud terve elu seda tegema.”

Abikaasa Harald Neuhaus keeldus kolhoosi astumast ja eelistas hakata vedurijuhina tööle Kehra paberivabrikus. Ta suri 24 aastat tagasi. Nüüd elab saja-aastaseks saanud vanaproua koos tütre Anne Soosaare  ja tema elukaaslasega. Samas majas elab ka poeg Kuulo Neuhaus abikaasaga. Kuulo Neuhaus on 14kordne Eesti meister motokrossi ring­raja­sõidus.

Tervise üle rõõmsameelne vanadaam ei kurda: „Silmad on küll nõrgaks jäänud ja jalad samuti. Tasakaal on ka kehvem. Liigun väljas nüüd ainult tugikäruga. Valusid ei ole.“

Ta jutustab loo, kuidas kümmekond aastat tagasi kukkus keldriluugist alla keldrisse ja sai sügava haava: „Jalg oli katki, aga ühtegi muud vigastust ega sinikat ei olnud. Isegi arstid olid imestunud, et 90aastane naisterahvas ja mitte ühtegi vigastust, kui jalg välja arvata. Tütar hoolitses minu eest ja jalg paranes, siiani ei ole probleeme valmistanud. Ainult nõrgemaks on jäänud.“

Ilusate ilmadega käib ta iga päev väljas: „Jaksan kõndida veel päris pikalt, aga ilma toeta enam hakkama ei saa. Talvel käin tõukekelguga. Nüüd  olen muutunud natuke laisaks – ilmad on külmemad ja peab soojalt riidesse panema, aga ei viitsi.“

Toas vaatab ta televiisorit, peamiselt eestikeelseid saateid, sest nägemine on hägune ja teksti enam lugeda ei saa: „Pilti ei näe ka enam väga selgelt.

Sellepärast on eestikeelsed saated head, et kuulen juttu ja saan aru, mis toimub. Raadiot ma ei kuula. Ajalehti lugesin varem küll, nüüd enam ei näe.

Raamatusõber pole ma kunagi olnud.“

Praeguse vallaeluga Emilie Neuhaus viimastel aastatel  eriti  kursis ei ole: „Põlvkonnakaaslasi mul vallaelanike seas enam ei ole, seega ei ole neid, kellega muljeid vahetada. Vallavanemat ja vallavalitsuse liikmeid ei ole ma  näinud. Eelmised vallavanemad on mu viimastel juubelitel käinud, aga vallaelust oleme vähe rääkinud.“

Oma pika ea saladust Emilie Neuhaus täpselt ei tea: „Suguvõsas teisi nii kõrge vanuseni elanuid ei ole. Eks see ole maatöö ja palju värsket õhku, mis mind on tervena hoidnud ning lasknud nii vanaks elada. Ise ma ei saa arugi, et juba sedavõrd kaua elanud olen.“

Saja-aastase proua sõnul rõõmustavad teda nüüd kõige rohkem nooremad sugulased – tal on kaks last, viis lapselast ja seitse lapselapselast: „Nemad on väga toredad ja käivad mind  vaatamas. Suguvõsa on suur ja igale poole laiali pillutatud, aga minu sünnipäeval tulevad kõik külla. Igal aastal on mu tuba sugulasi täis – neli põlvkonda saavad siin kokku.”