Detsembritorm murdis Kehra lähedal haruldase ussikuuse

4063
Detsembritormi ohver – tuul langetas Kehra lähedal teele haruldase ussikuuse. Kui puudsaeti, tõusis tüügas ise püsti. Foto Kaire Kroon

Spetsialistid katsetavad,  kas õnnestub Ülejõe ussikuuse oksi pookida harilikule kuusele.

Kehra või Ülejõe ussikuusk, nagu seda nimetavad kohalikud, asus Kehra-Soodla maanteest veidi eemal kõrvaltee ääres. Keskkonna­agentuuri andmetel mõõdeti puu pikkuseks 1996. aastal 16 meetrit, selle ümbermõõt oli siis 94 sentimeetrit. Kui vana see on, pole teada, kuid 85 aasta vanune kohalik dendroloog Olaf Schmeidt mäletab, et ussikuusk kasvas Ülejõel juba enne tema kooliaega ning oli siis poisikesest pikem.
Ussikuusk erineb harilikust kuusest selle poolest, et tal peaaegu ei arene okstelt külgpungi või areneb neid väga vähe, seetõttu on kuusel tüvest tulevad ussikujulised looklevad oksad, mis ripuvad nagu leinavormidel. Olaf Schmeidt selgitab, et kuigi ussikuusk paistab olevat omaette liik, on see siiski hariliku kuuse üks vorm. Eestis kasvab arvatavalt mõnikümmend ussikuuske.
Möödunud aaasta detsembikuu alguse torm kiskus umbes 90 aastat vana haruldase puu Ülejõe külas koos juurtega maast. Teelelangenud looduskaitse all olnud kuuse oksad koristasid sealt kohalikud inimesed, kes pidid tööle pääsema. Kodukandi rahvale läks eriline ussikuusk väga korda ning pärast selle murdumist andis vana puu  palju kõneainet.
„See oli ikka kohalik loodusharuldus,“ märgib Olaf Schmeidt.
Tal on oma kooliajast meeles, et puu juurde korraldati ekskursioone, õpetajad viisid lapsi üheskoos seda vaatama:  „See asus hea kohapeal, ratastega oli sinna hea sõita, ka jalgsi minna ei olnud pikk maa.“
Kehra koolijuhataja Leopold Matt soovis suure loodushuvilisena ussikuusest võtta võsu kooliaega istutamiseks: „Kuuse kõrvale oli tekkinud väike võsuke, kuid see kadus ära. Siis tulid sõda ja rasked aja peale ja nii see jäi.“
Olaf Schmeidt räägib, et Ülejõe ussikuusk muudkui kasvas-kosus ja õitses, andis käbisid. Kuni kuu aega tagasi heitis tuul selle pikali.
„Mõningal määral oli selle ümber metsa raiutud, kuigi mitte väga lagedaks, puu kaitseks jäi barjäär ette, aga sellest ilmselt ei piisanud,“ nendib ta. „Tüügas oli hiljem uuesti püsti tõusnud, muidu oleks olnud näha, kas juured olid mädanenud. Kuuskede üsna sagedane tõbi on juurepäss: juured mädanevad ja puu muutub tuulehellaks. Kas ussikuusel see oli, ei saa nägemata öelda, eks tuuleheiteid tuleb ikka ette.“
Olaf Schmeidt jutustab ka, et kord tekkis küsimus, kas ussikuuse järeltulev põlvkond on samasugused: „Aga kuna ussikuusk on oma olemuselt liigimutatsioon, siis sellised asjad tavaliselt geneetiliselt või sugulisel teel edasi ei kandu. Oleks muidugi tahtnud seda katsetada. See oleks ehk olnud võimalik, kui oleks sama taime tolmuga tolmendanud emasõisi.“
Ta kahetseb, et see jäi tegemata, nagu jäävad tegemata sageli paljud tähtsad asjad. Küll aga võttis Olaf Schmeidt detsembritormiga ümberpaisatud kuusest mõned oksad kaasa paar päeva hiljem Tallinnas toimunud Eesti Dendroloogiaseltsi koosolekule.
„Sinna tulevad kokku suur hulk entusiaste. Võitsin kaasa suure kotitäie ussikuuse oksi ning andsin need mitmele osavale mehele, kes lubasid neid pookida harilikule kuusele. Ma ise olen teisi puid pookinud, kuuske mitte. Pole sugugi kindel, et sellest tuleb midagi välja, kuid lootust on, kuna seda olevat varem tehtud ja üht-teist saavutatud,“ lausub Olaf Schmeidt.