Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist AVE PAULUS, Lahemaa rahvuspargi loomisest täitub 1. juunil 50 aastat. Rahvuspark tähendas kohalikele elanikele pigem looduskaitselisi ja ehituslikke piiranguid. Teie asusite suhtlema kohalikega nende kodukandi kultuuriväärtuste teemal. Kui kaua olete nüüdseks seda tööd teinud?
„Kultuuripärandi spetsialisti ametikoht loodi reformide tuules, kui Lahemaa rahvuspargi administratsioon lõpetas tegevuse, sest aastast 2006 koondati rahvuspargid tsentraliseeritud juhtimise alla. Olen kultuuripärandi spetsialistina töötanud 15 aastat.
Üks esimesi suuremaid ettevõtmisi oli Suurpea ja Hara militaarobjektide päästmine. Käis Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja menetlemine, tehti ettepanekuid, et sellistest ehitistest tuleks vabaneda, need peaks lammutama. Tellisime 2006. aastal sõjaajaloolaselt Mati Õunalt ekspertarvamuse, et tegu on Euroopa ja maailma mõõtmes unikaalse militaarpärandi kompleksiga. Tuginedes tema hinnangule on militaarpärandina kirjas nii Suurpea instituudihoone kui ka linnak, samuti Hara sadama ehitised ja kordon.
Kaitse-eeskirja menetlemisel saime kohtumistel kohalike elanikega aru, et ei piisa enam ainult looduskaitselisest lähenemisest. Inimesed hakkasid väärtuslike koosluste aruteludel rääkima kartulimaadest, endistest karjamaadest. Selgus, et ei olnud alusuuringuid, millele tugineda. Taotlesime rahastust ning tellisime arheoloogilise ekspertiisi kõrvale ka asustusstruktuuri ja arhitektuuri, mälumaastike, ajaloolise maakasutuse, looduslike pühapaikade uuringud. Neist lähtuvalt muudeti kaitse-eeskirja.
Uuringute alusel sai muuta tsoneeringuid, mis tähendas, et tekkis võimalus mõnes kohas reegleid lõdvemaks lasta. Kaalutlusotsused tekitasid mõnikord arusaamatust ja pahameelt. Nüüd on ehitusalased põhimõtted, kruntide ja majade võimalikud suurused paigas. Piirangud kehtivad rahvuspargis ikka, ent reeglid on ühtselt loetavad ja arusaadavad.“
Kui hakkasite kohalike elanike ja maaomanikega arutelusid korraldama, oli see oluline suhtumise muutus.
„Teisiti ei olnud võimalik jätkata. Lahemaa rahvuspargis on kokku 72 küla, külade arvu poolest on Euroopa suurim. Rahvuspargi 75 000 hektarist piiranguvööndite alasse jääv maa kuulub valdavalt eraomanikele.
Kaitse-eeskirja ja kaitsekorralduskava aruteludel kostis väga kriitilisi seisukohti. Tõsi, alati on alternatiivid võimalikud. Aga kui hakkasime arutama, kas meeldiks, et Lahemaa rahvusparki enam poleks ning kaitse all oleksid vaid Viru raba ja Hara raba, mõned väärtuslikud metsasiilud, siis seda ka ei tahetud. Saime kiiresti selgeks, et tegelikult kohalikud inimesed hindavad Lahemaa rahvusparki ja siinseid väärtusi on võimalik kaitsta ainult, kui kohalik elanik ise kaitseb.
Alustasime kultuuripärandi koolitustega, kutsusime spetsialistid töötubadesse õpetama renoveerimist, uste-akende taastamist, paadiehitust. Spetsialist tutvustab, mis on väärtuslik, et inimesed oskaksid seda hoida.“
Varem rõhutati Lahemaa aruteludel, et peaks olema, nagu oli umbes sada aastat tagasi. Millist aega Lahemaa ajaloos praegu õigemaks peetakse ja tuleks eeskujuks võtta?
„Karula rahvuspargis on eesmärk hoida teatud ajajälge. Lahemaa rahvuspargis nii ei ole, sest meil on erisugused külad – muinasajast tänapäevani.
Suhtumine on palju muutunud, oma 50 aastast on rahvuspark enamiku ehk 30 aastat eksisteerinud taastatud Eesti Vabariigi ajal. Sellest kümme aastat on tegutsenud Lahemaa rahvuspargi koostöökogu, mis aitab igapäevase kaitse korraldusel ja planeerimisel. Kultuuripärandi kaitse saab alles siis olla tõhus, kui elanikel ei kästa teha midagi, vaid antakse võim ise tegutseda kaitse-eeskirja tingimusi järgides. Üks edulugu on pohiranna kultuuriruumi taaselavnemine – Pärispea ja Juminda poolsaarel asuva arhailise kultuurilise identiteedi taasleidmine.
Edulugu on ka Lahemaa giidide äsjalõppenud koolitus – kohalikud inimesed ise hakkavad külalistele tutvustama oma kodukanti, jäävad ära stereotüüpsed lood.
Meil tegutseb ka Lahemaa arhitektuurinõukogu, soovime säilitada külamaastiku omapära ja au sees hoida vanu ehitustraditsioone, samas neid kaasajastada. Ja kuigi on nurisetud, miks nõutakse rahvuspargis viilkatust, siis nüüd on energiatõhususe kontekstis väga hea panna päikesepatareisid sellise katusekalde peale.“
Mis on veel tegemata Lahemaal?
„Üks väga oluline eesmärk on merekultuuri taastamine. See sai Nõukogude ajal kõige suurema hoobi. Vanasti kuulusid Kalanduse ja Tallinna Laevaühisuse suurimad laevad Pärispea ja Juminda poolsaarelt pärit inimestele. Rannakülade taludel olid oma laevad või laevaosakud. Külades ehitati laevu. Unistus on saada paadiehitus ja miks mitte ka laevaehitus taas käima, taastada rohkem lautrikohti, paadikuure.“