Aru­kü­la ral­li­fän­nid olid MM-eta­pi kor­ral­da­ja­te hul­gas

506
Ülemöödunud laupäeval oli Tartus ERMis Rally Estonia abilistele tänuüritus. Kutsutud olid ka ELIN PALUMÄE, PIIA MAI RÜHKA, IVAR RÜHKA, JANNO HERT ja TARMO RÜHKA Arukülast.

„See oli mi­nu kui ral­li­fän­ni eluu­nis­tu­se täi­tu­mi­ne,“ üt­les Ees­ti esi­me­se MM-ral­li võist­lus­te ju­hi abi JAN­NO HERT.

Sep­temb­ri al­gu­ses Lõu­na-Ees­ti tee­del toi­mu­nud Ral­ly Es­to­nia oli tä­na­vu es­ma­kord­selt maail­ma­meist­ri­võist­lu­se üks etapp. Ko­roo­na­pan­dee­mia tõt­tu jäid osa etap­pe ära ning Ral­ly Es­to­nia kor­ral­da­jad võt­sid jul­gu­se ja ris­ki teha MM-etapp Ees­tis. See õn­nes­tus se­da­võrd häs­ti, et päl­vis üli­võr­des kii­du­sõ­nu nii rah­vus­va­he­li­selt au­tos­por­di lii­dult (FIA), sõit­ja­telt kui kõi­gilt teis­telt ral­li­ga seo­tud ini­mes­telt. Möö­du­nud nä­da­lal sel­gus, et FIA on kin­ni­ta­nud Ral­ly Es­to­nia ka 2021. aas­ta MM-ka­lend­ris­se. See toi­mub 15.-18. juu­li­ni.

Oma osa sel­les, et Ral­ly Es­to­nia on tu­le­val aas­tal taas MM-sar­jas, on ka viiel ral­li­fän­nil Aru­kü­last. Need on Jan­no Hert, Tar­mo Rüh­ka, Ivar Rüh­ka, Piia Mai Rüh­ka ja Elin Pa­lu­mäe. Ees­ti Au­tos­por­di­lii­du Ral­li­ko­mi­tee lii­ge Jan­no Hert oli Ral­ly Es­to­nial võist­lus­te ju­hi abi, Tar­mo Rüh­ka FIA ohu­tus­vaat­le­ja au­to­juht, Ivar Rüh­ka žürii au­to­juht ning Pia Mai Rüh­ka ja Elin Pa­lu­mäe juh­ti­mis­kes­ku­se si­de­kuu­la­jad.

Võist­lus­te ju­hi abi
Jan­no Hert on Ees­ti ral­li­del ol­nud Ivar Rüh­ka kaar­di­lu­ge­ja, kor­ral­da­nud koos Tar­mo Rüh­ka­ga Har­ju Ral­lit ning kuu­lub Ees­ti Au­tos­por­di­lii­du ral­li­ko­mi­tees­se, kus hoo­lit­seb sel­le eest, et ral­li­de ohu­tu­sau­to­sid ju­hik­sid ko­ge­nud mees­kon­nad.

„Tun­nen Ral­ly Es­to­nia pea­kor­ral­da­jaid ning olen Ees­ti meist­ri­võist­lus­tel ol­nud ka ise ohu­tu­sau­to roo­lis, see­tõt­tu pak­ku­sin võist­lus­te ju­hi­le Sil­ver Kü­ti­le, et võin tul­la Ral­ly Es­to­nia­le ohu­tu­sau­to­de ri­vi oh­ja­ma. Kuid te­ma kü­sis, kas olen nõus tu­le­ma võist­lus­te ju­hi abiks,“ ju­tus­tas Jan­no Hert.

Ta sel­gi­tas: „Kor­ral­da­jad vas­tu­ta­vad ral­li eest het­ke­ni, mil esi­me­ne võist­lu­sau­to lä­heb esi­mes­se aja­kont­roll­punk­ti. Ral­li ajal vas­tu­tab kõi­ge eest võist­lus­te juht. Sil­ver Kü­til oli Ral­ly Es­to­nial kolm abi­list, üks neist te­ge­les ohu­tu­se kü­si­mus­te­ga, tei­ne pa­be­ri­ma­jan­du­se­ga, mi­na olin te­ma pa­rem kä­si ning juh­ti­sin ER­Mis asu­nud juh­ti­mis­kes­kust.“

Ees­ti MM-ral­li juh­ti­mis­kes­ku­ses ER­Mis oli 49 ek­raa­ni, po­lit­sei- ja pääs­tea­me­ti he­li­kop­te­rilt teh­tud ot­se­pilt, ot­se­pi­l-did kõi­ki­dest võist­lu­sau­to­dest: „Ral­liau­to­des on GPS-süs­tee­mid, nä­gi­me kat­se ajal täp­selt, kus iga ma­sin on, kui suur on ta kii­rus. Kui juh­tub õn­ne­tus, mõõ­dab an­dur au­tos ära g-jõu ning sel­le põh­jal saa­me aru, kas on pu­ru­ne­nud rehv või ma­sin pan­nud nii-öel­da puus­se. Au­to­tab­loo­le il­mu­vad õn­ne­tu­se­järg­selt va­li­kud SOS ja okey. Kui sõit­ja va­ju­tab okey, siis tea­me, et po­le va­ja ke­da­gi ko­ha­le saa­ta. Kui pi­loot saab va­li­da SOS, on järg­mi­ne va­lik, kas on va­ja kii­ra­bi, pääst­jaid või mõ­le­mat. Õn­neks see­kord mi­da­gi tõ­sist ei juh­tu­nud.“

Jan­no Hert mär­kis, et kui­gi ei käi­nud reaal­selt ühel­gi kii­rus­kat­sel, oli ta Ral­ly Es­to­nia ajal võist­lu­se käi­gu­ga tä­nu ot­se­pil­ti­de­le vä­ga häs­ti in­for­mee­ri­tud: „Loo­mu­li­kult ei vaa­da­nud ma neid kui ral­li­fänn, vaid pi­din kes­ken­du­ma hoo­pis muu­le. Kui oli kor­ra­ga viis kat­set, jäl­gi­sin viielt suu­relt ek­raa­nilt sa­mal ajal paa­ri­küm­met au­tot, mil­le­ga iga se­kund võis mi­da­gi juh­tu­da ning tu­li ol­la val­mis va­ja­du­sel ko­he rea­gee­ri­ma.“

Juh­ti­mis­kes­ku­ses jäl­gi­sid kat­seid li­saks võist­lus­te ju­hi­le, abi­le ja üle­jää­nud tii­mi­le FIA-pool­ne ohu­tus­vaat­le­ja ning len­nu­juh­ti­mis­kes­ku­se töö­ta­jad, ku­na ral­li ajal olid töös ka pä­ris pal­ju he­li­kop­te­reid, seal­hul­gas Teh­van­dil va­ja­du­sel val­mis täis­võim­su­se­ga me­di­kop­ter Root­sist ning rii­gi­pool­ne pääs­te­kop­ter.

Jan­no Hert kin­ni­tas, et kõik ral­li­ga seon­duv oli vä­ga häs­ti tur­va­tud, tur­va­meet­med puu­du­ta­sid ka Co­vi­dit – juh­ti­mis­kes­ku­se töö­ta­jad ela­sid ühes ho­tel­lis, teis­te­ga kok­ku ei puu­tu­nud. Mi­tu kor­da päe­vas mõõ­de­ti nen­de ke­ha­tem­pe­ra­tuu­ri, ral­li tee­nin­dus­par­gis oli va­ja­du­sel oo­tel sa­ma sõ­ja­väe­haig­la, mi­da ke­va­del ka­su­ta­ti Ku­res­saa­res.

„Mi­na olin nel­ja­päe­vast pü­ha­päe­va­ni kõik päe­vad hom­mi­kul poo­le viiest õh­tul kel­la ühek­sa­ni juh­ti­mis­kes­ku­ses, va­he­peal käi­sin vaid värs­ket õh­ku hin­ga­mas. Oli­me ko­gu aeg kait­se­mas­ki­de­ga, või­si­me need ära võt­ta vaid siis, kui sõi­me. Kui­gi oli­me kõik and­nud ne­ga­tiiv­sed vii­ru­se­tes­tid ning oli­me su­le­tud kesk­kon­nas, lep­pi­si­me kor­ral­da­ja­te­ga oma­va­hel kok­ku, et ole­me ees­ku­juks pealt­vaa­ta­jai­le – ral­lit jäl­gis üle maail­ma 100 mil­jo­nit ini­mest. Ja ka teis­te­le, kes edas­pi­di ral­lisid kor­ral­da­vad.“

Ral­ly Es­to­nia võist­lus­ju­hi abi mär­kis, et nau­tis vä­ga suu­res as­jas üheks väi­ke­seks mut­riks ole­mist: „See mees­kond te­gi mi­da­gi, mil­les­se mit­te kee­gi, kaa­saar­va­tud nad ise, veel aas­taid ta­ga­si po­leks us­ku­nud. Ja me te­gi­me sel­le ära ka­he ja poo­le kuu­ga! Ses suh­tes oli ne­ga­tiiv­ne asi ko­roo­na mei­le po­si­tiiv­ne. Kuul­si­me nii FIAlt kui WRC pro­moo­to­rilt ral­li kor­ral­du­se koh­ta vaid kii­du­sõ­nu. Ise­gi mit­me­kord­ne maail­ma­meis­ter Se­bas­tian Ogier tä­nas fi­ni­ši­poo­diu­mi ta­ga vä­ga hea ral­li eest. Tu­run­du­si­ni­me­se­na olen kin­del, et see oli ko­gu Ees­ti­le vä­ga hea rek­laam, mil­le vil­ju hak­kab meie tu­ris­mi­sek­tor järg­mis­tel aas­ta­tel maits­ma. Te­leü­le­kan­de õi­gu­sed ost­sid 157 rii­ki.“

TAR­MO RÜH­KA koos FIA ohu­tus­vaat­le­ja MIC­HE­LE MOU­TO­NI­GA, kes 1980ndail ki­hu­tas maail­ma­ral­li­del mees­te­ga või­du ning või­tis 4 MM-etap­pi.

Ral­li­maail­ma le­gen­di au­to­juht
Tar­mo Rüh­ka, kes oli 2014-2017 Har­ju Ral­li di­rek­tor, oli Ees­ti esi­me­sel MM-eta­pil FIA ohu­tus­de­le­gaa­di Mic­he­le Mou­to­ni au­to­juht.

„Sõit­si­me te­ma­ga lä­bi kõik kat­sed, kont­rol­li­si­me tur­va­plaa­ni jär­gi, et tur­va­me­hed, kes on pai­gu­ta­tud küm­ne­meet­ri­se täp­su­se­ga, on ko­hal, kii­ra­bi ja pääs­teau­tod pai­gas, kaa­me­ra­me­hed, fo­tog­raa­fid ja pub­lik seal, kus to­hi­vad. Star­ti­si­me 20 mi­nu­tit en­ne esi­me­se võist­lu­sau­to star­ti,“ sel­gi­tas Tar­mo Rüh­ka.

Ral­li­maail­ma le­gend Mic­he­le Mou­ton on se­da tööd tei­nud ne­li-viis aas­tat, igal MM-eta­pil koos ko­ha­lik­ke olu­sid tund­va au­to­ju­hi­ga. Tar­mo Rüh­ka sõ­nul rää­ki­sid nad ühelt kii­rus­kat­selt tei­se­le sõi­tes Mic­he­le Mou­to­ni­ga ka te­ma ral­li­kar­jää­rist. 1980nda­tel il­ma tei­nud prants­lan­na on siia­ni ai­nus nai­ne, kes jõud­nud au­to­ral­li MM-sar­jas või­tu­de­ni, on võit­nud ne­li etap­pi ning tu­li 1982. aas­ta hooa­ja kok­ku­võt­tes tei­seks.

„Mic­he­le rää­kis, et tal pol­nud omal ajal õn­ne, teh­ni­ka ve­das vä­ga pal­ju alt. Aga ta oli kõ­va sõit­ja. Üt­les, kui tä­na­sed ral­li­sõit­jad kur­da­vad, et hom­mi­kul peab va­ra är­ka­ma, siis nen­de ajal kes­tis ral­li peaae­gu nä­dal ae­ga – sõit­sid 46 tun­di jär­jest, siis said ne­li tun­di ma­ga­da ja sõit­sid veel 36 tun­di. Mõ­nel pol­nud le­gen­di­gi, pi­did ki­hu­ta­ma il­ma ra­ja­ga tut­vu­ma­ta. Por­tu­ga­lis oli tal seik, kus len­das au­to­ga üle ühe fo­tog­raa­fi. 500meet­ri­se sir­ge jä­rel oli hü­pe ja hüp­pe peal nä­gi, et fo­tog­raaf on se­li­li tee peal apa­raat käes. Fo­tog­raaf oli ar­ves­ta­nud, et võim­sad au­tod hüp­pa­vad üle, kuid Mic­he­le Mou­to­ni jaoks oli see mä­lu­pilt, mis ei lä­he mee­lest,“ ju­tus­tas Tar­mo Rüh­ka.

Ta kü­sis kuul­salt ral­li­naiselt, kui­das oli või­ma­lik Por­tu­ga­lis ral­lit sõi­ta, kui tee oli pealt­vaa­ta­jaid täis: „1980nda­te ral­li­vi­deo­tel on nä­ha, et ini­me­sed on liht­salt tee peal. Ta vas­tas, et võt­tis neid kui puid, mil­le vas­tu ei taht­nud sõi­ta. Mõ­ni või­b-ol­la sai „sa­ba­ga“ pih­ta, kuid traa­gi­li­si õn­ne­tu­si tol ajal vä­ga ei ol­nud. Läks õn­neks, kui­gi au­tod olid siis ise­gi jõhk­ra­mad ning kon­takt tee­ga hal­vem kui prae­gu.“

Kui kat­se­te va­hea­jal pee­ti lõ­bu­said vest­lu­si, siis kat­se ajal nä­gi Tar­mo Rüh­ka 69aas­ta­se Mic­he­le Mou­to­ni tem­pe­ra­men­ti: „Ta üt­les, et see on ta töö­režiim ja peab­ki ki­re­ga te­ge­ma. Kui va­he­peal pol­nud raa­dio­si­det võist­lus­kes­ku­se­ga või ta te­le­fon st­rei­kis, olid au­tos nii tae­vas kui põr­gu, kuul­sin ka prant­su­se­keel­seid sõ­nu ning kor­ra len­das raa­dio­saat­ja ka vas­tu is­tet. Siis va­ban­das ja tun­nis­tas, et kan­nat­lik­kus po­le ta tu­ge­vaim külg. Aga meie sai­me vä­ga häs­ti lä­bi ja va­he­ta­me nüüd sõ­nu­meid. Kir­ju­ta­sin tal­le, kuna tah­tis mi­nu­ga veel koh­tu­da ja järg­mi­sel aas­tal koh­tu­me­gi, sest ka 2021 on meil MM-etapp.“

MM-ral­li ohu­tu­sau­to juht kin­ni­tas, et ka Mic­he­le Mou­ton oli imes­ta­nud, et nii lü­hi­ke­se aja­ga kor­ral­da­sid eest­la­sed per­fekt­se ral­li ning kui pä­rast ral­li lõp­pu täi­tis FIA ra­por­tit, kir­ju­tas sin­na Ral­ly Es­to­nia koh­ta pa­ri­maid hin­deid: „Ta imes­tas, et kui­das on Ees­ti pealt­vaa­ta­jad ko­dus nii kor­ra­li­kud, mu­jal maail­mas pi­did tal kõi­ge suu­re­mad prob­lee­mid ole­ma Bel­gia ja Ees­ti ral­li­fän­ni­de­ga. Usun, et meie fän­nid võt­sid kor­ral­da­ja­te soo­vi­tu­si kuul­da, sest kõik nii vä­ga taht­sid, et ka järg­mi­sel aas­tal tu­leks MM-etapp Ees­tis­se. Meie pub­li­ku kor­ra­li­kul käi­tu­mi­sel on kind­las­ti suur osa, et saa­me siia ka järg­mi­se aas­ta ral­lie­ta­pi.“

Žürii au­to­juht ja si­de­kuu­la­jad
Ivar Rüh­ka, kes oli MM-ral­lil FIA žürii au­to­juht, sõi­tis ühe žürii­liik­me­ga sa­mu­ti en­ne star­te kõik kat­sed lä­bi. Li­saks ai­tas ta la­va ta­ga võist­lu­sau­tod fi­ni­ši­poo­diu­mi jaoks õi­ges­ti ri­vis­ta­da. Ivar Rüh­ka abi­kaa­sa Piia-Mai Rüh­ka ning nen­de naa­bri Elin Pa­lu­mäe ülesanne juh­ti­mis­kes­ku­se si­de­kuu­la­jatena oli ra­ja si­de­mees­te kau­du tä­na­päe­va­seid GPS-süs­tee­me kä­sit­si dub­lee­ri­da ju­huks, kui elekt­ri- või in­ter­ne­tiü­hen­dus peaks kat­ke­ma, on vä­he­malt pa­be­rilt või­ma­lik tu­vas­ta­da au­to­de asu­koh­ta.

„Olin ku­na­gi abis Har­ju ral­li kor­ral­da­mi­sel. Nüüd üt­le­sin, et ta­han tul­la, üks­kõik mi­da te­ge­ma. Mõ­ni nä­da­l en­ne ral­lit Jan­no Hert kut­sus­ki,“ kõ­ne­les Piia Mai Rüh­ka.

Kui­gi ral­li­päe­vad tu­li vee­ta kait­se­mas­kid ees juh­ti­mis­kes­ku­se kin­ni­ses ruu­mis, on ta õn­ne­lik, et sai MM-ral­li sü­da­mest nä­ha, kui­das maail­ma­ral­li kor­ral­dus­tiim töö­tab: „Ral­lil läks kõik nii häs­ti, et öel­di ise­gi – igav on. Kor­ral­da­ja­te kõr­va­de­le on mui­du­gi muu­si­ka, et SOS olu­kor­di ei ol­nud. Vä­gev oli ol­la Ees­ti esi­me­se MM-ral­li juu­res, mis teh­ti ära ka­he kuu­ga. Se­da on uh­ke tu­le­vi­kus las­te­le ja las­te­las­te­le rää­ki­da. Loo­de­ta­vasti möö­dub meil Iva­ri­ga järg­mi­se aas­ta juu­lis esi­me­ne pul­ma-aas­ta­päev MM-ral­lil.“