Aru­kü­la Pää­su­lin­nu di­rek­tor EN­NO LEP­NURM on te­gev­muu­sik

Kõi­ge roh­kem rõõ­mus­tab, et Pää­su­lin­nus on siin koo­lis aas­taid töö­ta­nud pro­fes­sio­naal­sed õpe­ta­jad,“ üt­leb ala­tes 1. sep­temb­rist Aru­kü­la hu­via­la­kes­ku­se di­rek­to­ri­na töö­tav En­no Lep­nurm.

En­no Lep­nurm on pro­fes­sio­naal­ne muu­sik ning ol­nud mit­mes muu­si­ka­koo­lis tšel­loõ­pe­ta­ja. Ta on Kuu­sa­lu val­last pä­rit Lep­nur­me­de jä­rel­tu­li­ja, nii te­ma va­nai­sa Ar­no Lep­nurm kui va­nao­nu Hu­go Lep­nurm on Kuu­sa­lu val­la au­ko­da­ni­kud.

Ka En­no Lep­nur­me va­ne­mad on muu­si­kud – te­ma isa And­res Lep­nurm oli ER­SO fa­go­ti­män­gi­ja, pik­ki aas­taid kont­sert­meis­ter, Ot­sa-koo­li ja muu­si­kaa­ka­dee­mia õp­pe­jõud. Ema Tat­ja­na Lep­nurm töö­tas har­fi­män­gi­ja­na rah­vu­soo­pe­ris ning ER­SOs.

En­no Lep­nurm as­tus pä­rast Tal­lin­na muu­si­ka­kesk­koo­li lõ­pe­ta­mist muu­si­kaa­ka­dee­mias­se, mil­le lõ­pe­tas 2007. aas­tal. Tu­den­gi­põl­ves läks ta 2004. aas­tal tšel­loõ­pe­ta­jaks Kuu­sa­lu muu­si­ka­koo­li, mis prae­gu kan­nab te­ma va­nao­nu Hu­go Lep­nur­me ni­me.

Kaks­teist aas­tat ta­ga­si ko­lis En­no Lep­nurm pea­lin­nast Tar­tus­se: „2011. aas­tal tu­li pak­ku­mi­ne just­kui välk si­ni­sest tae­vast ja läk­sin Va­ne­mui­se süm­foo­niaor­kest­ris­se esial­gu aas­taks üht tšel­lo­män­gi­jat asen­da­ma, kuid olin üks­teist aas­tat. Olin süm­foo­niaor­kest­ri tšel­lo­rüh­ma abi­kont­sert­meis­ter.“

Ka te­ma viiul­da­jast abi­kaa­sa Ma­ria Lep­nurm töö­tas Va­ne­mui­se teat­ris.

„See tä­hen­dab, et oli­me mõ­le­mad õh­tu­ti tööl. Möö­du­nud aas­tal ot­sus­ta­si­me teat­ri­tööst loo­bu­da, et saak­si­me roh­kem õh­tust ae­ga vee­ta po­ja­ga,“ rää­gib En­no Lep­nurm.

Ta töö­tas aas­ta ühes trans­por­di­fir­mas, kus oli nii lo­gis­tik kui kau­baau­to­juht: „Aga hing ih­kas ik­ka muu­si­ka ja ha­ri­dus­vald­kon­na poo­le – olin ka Va­ne­mui­se aas­ta­tel töö­ta­nud tšel­lo­õ­pe­ta­ja­na Põl­va, Tõr­va ja Val­ga muu­si­ka­koo­li­des.“

Kui nä­gi kuu­lu­tust, et Aru­kü­la hu­via­la­kes­ku­se­le ot­si­tak­se di­rek­to­rit, ot­sus­tas En­no Lep­nurm kan­di­dee­ri­da.

„Hu­vi­koo­li ju­hil on õpe­ta­jast vei­di ava­ra­mad või­ma­lu­sed end teos­ta­da ning mul­le on see uus äge väl­ja­kut­se. Ma ei ole ku­na­gi pi­da­nud nii pal­ju­de as­ja­de­ga pa­ral­leel­selt te­ge­le­ma, na­gu nüüd. Õn­neks on mul toe­ta­vaid kol­lee­ge, mi­tu head koo­li­ven­da-õde on sa­mu­ti muu­si­ka­koo­li­de ju­hid.“

Hea ta­se­me­ga kool
En­no Lep­nurm kii­dab, et eel­mi­ne di­rek­tor Mal­le Jaa­ko an­dis tal­le üle vä­ga heal ta­se­mel koo­li.

„Pil­li­de va­lik, mi­da saab Pää­su­lin­nus õp­pi­da, on pä­ris suur ning mul­le vä­ga meel­dib, et siin on ka kuns­ti­rin­gid. Aru­kü­la mõi­sas on kaks imei­lu­sat saa­li, mis so­bi­vad muu­si­ka te­ge­mi­seks vä­ga häs­ti, koo­lil on vä­ga hea­de või­ma­lus­te­ga fi­liaal Raa­si­kul,“ lau­sub ta.

Kõi­ge roh­kem tun­neb En­no Lep­nurm rõõ­mu Pää­su­lin­nu kol­lek­tii­vi üle: „Muu­si­ka­koo­li põ­hi­li­ne va­ra ja väär­tus on õpe­ta­jad. Tun­dub, et õpe­ta­jad on siin ma­jas õn­ne­li­kud ja nei­le siin­ne au­ra meel­dib. Mi­na ta­han, et see jät­kuks. Di­rek­to­ri­na ta­han ol­la oma õpe­ta­ja­te tee­nis­tu­ses ning tee­ni­da nen­de kau­du ka õpi­la­si ja nen­de va­ne­maid.“

Uus di­rek­tor kin­ni­tab, et soo­vib 35 aas­tat te­gut­se­nud Pää­su­lin­nu koo­li hoi­da toi­mi­mas sa­ma häs­ti ja kva­li­teet­selt, kui on se­da se­ni teh­tud, ning ai­da­ta kaa­sa, et Pää­su­lind pais­taks Raa­si­ku val­las veel­gi roh­kem sil­ma.

Jät­kab ka õpe­ta­ja ja muu­si­ku­na
Koolijuht hak­kab Pää­su­lin­nus and­ma tšel­lo­tun­de.

„Ke­va­del läks vä­ga hea tšel­lo­õ­pe­ta­ja ära, uut ot­si­da ei jõud­nud. Suu­re koor­mu­se­ga ma õpe­ta­ja­tööd jät­ka­ta ei saa, aga hak­kan õpe­ta­ma kol­me õpi­last, kes käi­sid siin ju­ba va­rem, ning kah­te õpi­last, kes tu­lid esi­mes­se klas­si,“ sel­gi­tab En­no Lep­nurm.

Muu­si­ka­koo­li esi­me­se klas­si õpi­las­te­ga po­le ta saa­nud veel tšel­lo­tun­de alus­ta­da, sest Pää­su­lin­nul po­le nii väi­ke­seid pil­le, mis nei­le so­bik­sid: „Ot­sin veel, äk­ki mõ­nes muu­si­ka­koo­lis po­le prae­gu nii noori tšel­lo­õpi­la­si ja saak­sid mei­le oma tšel­lo­sid lae­na­ta. Muu­si­ka­koo­li­de pil­li­par­gid on eri­ne­vad, mi­na olen rist­ka­su­tu­se pool­da­ja, eri­ti, kui po­le suurt lao­ruu­mi, kus pil­le hoi­da.“

En­no Lep­nurm jät­kab te­ge­vust ka muu­si­ku­na. Te­ma 2017. aas­tal loo­dud Hu­go Lep­nur­me ni­me­li­ne keel­pil­lik­var­tett on prae­gu küll nii-öel­da pal­ga­ta puh­ku­sel, kuid 20. au­gus­til män­gis ta tšel­lot Maar­ja­maa Fil­har­moo­ni­ku­te koos­sei­sus Tar­tus toi­mu­nud taa­si­se­seis­vu­mi­se aas­ta­päe­va kont­ser­dil. Lä­hia­jal on tu­le­mas kont­ser­did kvar­te­ti­ga, kus män­gi­vad veel viiul­da­ja Dar­ja Mo­to­vi­lo­va, pia­nist ja he­li­loo­ja Alek­san­der Mo­to­vi­lov ning vioo­la­män­gi­ja An­na Sam­so­no­va: „Need on ilu­sa­te ro­man­ti­lis­te bal­laa­di­de kont­ser­did Alek­san­der Mo­to­vi­lo­vi loo­min­gust. 5. ok­toob­ril esi­ne­me Tal­lin­na Rae­ko­jas.“