Aruküla õpetaja ASTRID LIISKMANN oli nädala saarevaht

4658
Keri saarel oli juuli lõpu kuumaleitsaku ajal tunduvalt jahedam.

Aruküla põhikooli 1. klassi juhatamist alustanud ASTRID LIISKMANN hoidis suvel nädala jooksul Keri saarel silma peal.

Astrid Liiskmann on õpetanud Aruküla põhikooli algklasse peaaegu 15 aastat. Ta ütleb, et töö on mõnus, kuid mõnikord oleks vaja vaheldust. Juuli lõpus ja augusti alguses, oma suvepuhkuse ajal, sai temast nädalaks saarevaht – ülesanne oli hoida silm peal 3hektarilisel Keri saarel, kus üksinduse asemel sai temast giid 300 inimesele.
End merd ja saari armastavaks inimeseks nimetav Astrid Liiskmann kuulis saarevahi tööst paar aastat tagasi, kui käis Eesti põhjarannikul Pranglil: „Kaugusest paistis Keri saar, mis on Pranglist kuue kilomeetri kaugusel. See oli nagu miraaž, müstiline maariba. Teadsin, et pean sinna saama.“
Ta uuris saare kohta lähemalt, sai teada, et on võimalik minna Kerile saarevahiks ning esitas talvel avalduse: „Paraku olid kõik nädalad siis juba broneeritud. Suur üllatus tuli juuli lõpus, kui teatati, et nädal on jäänud vabaks. Kiri tuli kolmapäeval, läksin laupäeval, seega reageerimisaeg oli päris lühike.“
Saarele läks ta üksi, kaasas kudumis- ja heegeldamisvahendid: „Saarevahi töö eest tasu ei saa, saarel saab olla nädalakaupa. Olin arvestanud, et pean olema palju üksi. Läksin Kerile inimestest puhkama, kuid avastasin, et mulle meeldib suhelda. Käsitöö jäi kõik tegemata, sest mul tuli külalistele saart tutvustada. Nädala jooksul käis Keril ligi 300 inimest.“
Rahvarohkus oli talle üllatus: „Saart haldava Keri seltsi juhataja ütles, et see oli täiesti erakorraline nädal, tavaliselt on rahvast palju vähem. Täiesti üksi sain olla ainult ühe päeva, siis oli suur tuul, paadid ja laevad ei sõitnud.“
Ta kirjeldas, et saarevahi töö juures on kõige olulisem olla lihtsalt olemas: „Seda fraasi korrutati mulle mitu korda. Saarel peab olema inimhingi. Tuletorn on automatiseeritud, sinna läksin vaid siis, kui oli vaja külalistele tuli põlema panna, et nad näeksid trepist üles minna.“
Ettekujutuse üksindusest purustasid tema jaoks ka saarekaamerad, telefoni- ja internetiühendus: „Arvasin küll, et ei võta arvutit-telefoni kaasa, kuid öeldi, et traadita internetiühendus on olemas. Seega istusin ikkagi õhtuti Facebookis ning jagasin muljeid.“
Keri selts on paigaldanud saarele 3 kaamerat, kust jookseb pilt internetti. Õpetaja tunnistab, et kaamerad häirisid teda veidi: „Ei tea, kas neid kaameraid ka keegi jälgis, kuid päris privaatset tunnet ei olnud.“
Elada tuli Astrid Liiskmannil saare ainsas majas, 4 korteriga majakavahi majas, mis on ehitatud nõukogude ajal: „Vaba aeg kulus sellele, et pühkisin põrandalt värvipuru, mis koorus seintelt.  Päev algas hommikukohviga, seejärel käisin pesemas ning siis hakkasin saarekülaliste paati ootama.“
Kuna saar on pisike, tundus õpetajale, et seal pole midagi erilist külalistele tutvustada: „Olin nagu vehklev semafor keset saart, kui näitasin külalistele, kus midagi asub. Õige pea sain aru, et külalistega kaasaskäimine andis mulle juurde palju teadmisi.“
Ta jutustas, et saarekülalistega suheldes arenes silmaring: „Õpetaja nagu ma olen, otsisin saare kohta materjali välja, õppisin selgeks ja pähe ning vuristasin ette. Alguses panin aastaarvudega veidi puusse, kuid lõpuks kulusid ka need pähe. Saarekülalised on aga erilised inimesed, nad teadsid mulle vastu rääkida mereajaloost ja generaatoritest – asjadest, millest ma varem suurt midagi ei teadnud.“
Kõige rohkem tundsid külalised õpetaja kinnitusel huvi selle vastu, kas ta on tõesti saarel täiesti üksi, millal toimub majakavahi vahetus ning kuidas on võimalik seda ametit endale saada.
Astrid Liiskmann: „Kartsin enne saarele tulekut, et äkki tuleb keegi sinna öösel halbade kavatsustega. Saare kallas on aga kivine ning seega võõras seal randuda ei oska.“
Ta lausus, et üks hirmumoment tal siiski oli: „Kuulsin mootorpaadi mürinat, läksin vaatama, kedagi ei näinud. Helistasin seltsi juhile ja küsisin, mida teha. Näita, et oled olemas, ütles ta. Kui mürin uuesti kostus, läksin pimedusse kai peale seisma. Mõne aja pärast nägin, kuidas valge paat mootori seiskas ning hakkas saarega paralleelselt liikuma. Hiljem selgus, et need olid Prangli kalamehed, kes tulid võrke välja võtma.“
Astrid Liiskmann on veendunud, et läheb järgmisel suvel Keri saarele tagasi: „Kui sõitsin paadiga saarelt ära, tulid pisarad silma. Seal oli nii ilus ja armas. Olin puhanud ja rõõmus, üks unistus oli täitunud. Järgmisel aastal soovin tagasi minna, kuid siis juba kahekesi, seltsis segasem ja on hea, kui üks tegeleb saarekülalistega, teine teeb süüa.“
Ta arvab, et merearmastus on pärit lapsepõlvest: „Veetsin suved Pärnu lahe ääres. Paljud väikesaared on mul veel külastamata, kindlasti püüan nendele jõuda. Käisin sel aastal Mallorcal, kuid eksootiline lõunamaasaar ei läinud nii hinge kui kolm hektarit kivihunnikut.“
Merearmastust jagab ta ka oma õpilastega: „Käisime Prangli saarel ekskursioonil ning alati, kui on kuhugi minek, proovime ikka mere äärest läbi käia. Saaremuljetest ma pole jõudnud neile veel rääkida, kuid plaanin seda teha.“