Aru­kü­la las­teaia di­rek­tor MAR­JU MÄN­NIK­SAAR: „Ma ei hak­ka muut­ma mi­da­gi, mis töö­tab häs­ti.“

Uue di­rek­to­ri juh­ti­da on las­teaed, mil­les on ala­tes sep­temb­rist 13 rüh­ma.

Uus di­rek­tor Mar­ju Män­nik­saar asus Aru­kü­la Ruk­ki­lil­le las­teae­da töö­le juu­ni al­gu­ses. Mõ­ned päe­vad va­rem osa­les kü­la­li­se­na las­teaia juur­dee­hi­tu­se ava­mi­sel.

„Elan Tal­lin­nas. En­ne vest­lu­se­le tu­le­kut ei ol­nud ma Aru­kü­las käi­nud, ar­va­sin, et see on sa­ma­su­gu­ne uu­sa­su­la na­gu Peet­ri. Sõit­sin siia GP­Si abil. Kui an­ti tea­da, et olen va­li­tud, taht­sin en­ne, kui an­nan jah-sõ­na, käia las­teaias, nä­ha töö­ta­jaid. Taht­sin tun­da, kas see on koht, mil­le­ga su­hes­tun. Sain eel­mi­se di­rek­to­ri Ka­rin Reis­ka­ga rää­ki­da, käi­si­me rüh­ma­des, te­ma tut­vus­tas mind ju­ba kui uut juh­ti,“ rää­gib Mar­ju Män­nik­saar.

Ta on pä­rit Põlt­sa­maalt, pä­rast güm­naa­siu­mi lõ­pe­ta­mist õp­pis kolm aas­tat Tal­lin­na Ker­ge­töös­tus­teh­ni­ku­mis rah­vus­lik­ku kä­si­tööd. 2000. aas­tal sai Tal­lin­na Pe­da­goo­gi­kaü­li­koo­list kä­si­tööõ­pe­ta­ja kut­se. Ku­na ko­du­ko­ha koo­lis oli kä­si­tööõ­pe­ta­ja ole­mas, töö­tas esial­gu kaks aas­tat te­ge­vus­ju­hen­da­ja­na Või­si­ku hool­de­ko­du kä­si­töö­toas, see­jä­rel jäi lap­se­hool­dus­puh­ku­se­le. Hil­jem töö­tas Mar­ju Män­nik­saar kolm aas­tat Põlt­sa­maa lin­na­va­lit­su­ses las­te­kait­se­töö­ta­ja­na, see­jä­rel kolm aas­tat Põlt­sa­maa Ühis­güm­naa­siu­mis kä­si­tööõ­pe­ta­ja­na. Siis sün­dis tei­ne laps ning 2012. aas­tal ko­li­ti pe­re­ga Tal­lin­nas­se. Pea­lin­nas töö­tas Mar­ju Män­nik­saar aas­ta õpe­ta­ja­na Lau­li­ku las­teaias, see­jä­rel viis aas­tat Tal­lin­na Kop­li Ame­ti­koo­lis, al­gu­ses rah­vus­li­ku kä­si­töö­suu­na õpe­ta­ja, see­jä­rel õp­pe­di­rek­to­ri­na. Vii­ma­sed ne­li aas­tat oli ta õp­peo­sa­kon­na juht As­tan­gu Kut­se­re­ha­bi­li­tat­sioo­ni­kes­ku­ses, kus õpi­vad eri­va­ja­dus­te­ga tööea­li­sed ini­me­sed.

„Kop­li ame­ti­koo­lis töö­ta­mi­se ajal oman­da­sin Tar­tu Üli­koo­lis ma­gist­rik­raa­di ha­ri­dus­kor­ral­du­se ja koo­li­juh­ti­mi­se eri­alal. Tä­na­vu ke­va­del tek­kis mõ­te proo­vi­da ka ju­hia­me­tit, kui olin se­da ju­ba õp­pi­nud. Aru­kü­la las­teaia di­rek­to­ri ot­si­mi­se kuu­lu­tus oli üks esi­me­si, mis CV Kes­ku­ses sil­ma jäi ja nüüd olen­gi siin,“ sõ­nab Mar­ju Män­nik­saar.

Las­teaiain­fo üh­te koh­ta
Uus di­rek­tor mär­gib, et esi­me­sed töö­kuud Aru­kü­las on läi­nud vä­ga kii­res­ti, ku­na suur osa õpe­ta­jaid ja nen­de abi­sid olid puh­ku­sel, pal­ju on ka uu­si töö­ta­jaid, po­le veel kõi­gi­ga jõud­nud sil­mast sil­ma ves­tel­da.

„Pean vä­ga täht­saks, et igaüks saaks mul­le öel­da, mis on te­ma oo­tu­sed ja mi­na öel­da, mi­da mi­na neilt oo­tan. Oo­tan eel­kõi­ge ava­tust. Kui mõ­ne as­ja koh­ta öel­dak­se, et nii ei saa, siis ta­han kuul­da, kui­das saab. Ja kui kel­lel­gi on mõ­ni hea idee, siis eel­dan, et ta ise osa­leb sel­le el­lu­vii­mi­sel,“ lau­sub Mar­ju Män­nik­saar.

Ta kin­ni­tab, et ei plaa­ni las­teaias re­vo­lut­sioo­ni ega hak­ka muut­ma mi­da­gi, mis häs­ti töö­tab. Küll aga soo­vib ühe esi­me­se muu­da­tu­se­na viia las­teaia in­fo­ja­ga­mi­se üh­te koh­ta. Prae­gu ja­ga­tak­se teavet las­teaia ja lap­se­va­ne­ma­te va­hel osa­li­selt Fa­ce­boo­ki grup­pi­des, osa­li­selt mei­li­de ja te­le­fo­ni teel, osa in­fot lii­gub las­teae­da­de­le mõel­dud õp­pein­fo­süs­tee­mi ELIIS kau­du: „Õpe­ta­ja­tel on sa­ge­li se­ga­dus, ei tea, mil­li­ses­se ka­na­lis­se in­fot suu­na­ta, va­ne­mad ei tea, mil­li­sest ka­na­list se­da lei­da. Soo­vin, et ko­gu lap­si ja meie tööd puu­du­tav amet­lik suht­lus käiks ELII­Si kau­du. See on vä­ga laial­da­si või­ma­lu­si pak­kuv kesk­kond, mil­le kau­du saab ja­ga­da in­fot nii õpe­ta­ja­te­le kui lap­se­va­ne­ma­te­le, li­saks ka­jas­ta­da las­teaia iga­päe­va­te­ge­mi­si, li­sa­da ka pil­te. Me ei saa ko­hus­ta­da lap­se­va­ne­mat ELII­Siga lii­tu­ma, aga kui ot­sus­ta­me, et see on meie las­teaias in­fo­ka­na­li­na ka­su­tu­ses ning va­nem ta­hab tea­da, mis las­teaias te­hak­se, siis ta lii­tub.“

Tei­ne asi, mis uue di­rek­to­ri mee­lest muut­mist va­jab, on las­teaia hoo­vi ka­su­ta­mi­ne: „Prae­gu on igal rüh­mal kin­del õuea­la oma lii­va­kas­ti, kii­ge, liu­mäe, män­gu­ma­ja­ga. Mi­na näen, et edas­pi­di oleks õu roh­kem ühis­ka­su­tu­ses. Sõi­me­rüh­mad pea­vad ole­ma aia­ga eral­da­tud, aga meil ei pea ole­ma 13 ühe­su­gust plat­si. Õueat­rakt­sioo­nid mak­sa­vad pal­ju, me ei saa neid os­ta iga­le rüh­ma­le. Pä­ris nii mui­du­gi ei saa, et la­se­me lap­sed väl­ja ja jook­se­vad, kus ta­ha­vad, aga või­ma­lik on rüh­ma­de kau­pa va­he­ta­da, et sel nä­da­lal on üks rühm siin plat­sil, järg­mi­sel nä­da­lal järg­mi­ne. Siis saa­me oma õuea­la kaa­sa­jas­ta­da, mu­ret­se­da uu­si va­hen­deid.“

Uued rüh­mad on komp­lek­tee­ri­tud
Aru­kü­la las­teaed töö­tab vii­ma­seid päe­vi 11 rüh­ma­ga, ala­tes 5. sep­temb­rist ava­tak­se kaks uut rüh­ma. Mõ­le­mad on esial­gu sõi­me­rüh­mad, väik­se­mas, mis ehi­ta­ti las­teaia va­na saa­li ase­mel, hak­kab käi­ma 12, B-tii­va esi­me­sel kor­ru­sel, en­di­ses Ka­ru­kel­la rüh­mas asu­vas suu­re­mas rüh­mas 15 last. Kok­ku on las­teaias siis ne­li sõi­me­rüh­ma, 13 rüh­mas kok­ku on 239 last, töö­ta­jaid 57.

„Uued rüh­mad on töö­ta­ja­te­ga komp­lek­tee­ri­tud. Suur tä­nu lap­se­va­ne­ma­te­le, kel­le­le saat­si­me pal­ve in­fot le­vi­ta­da ja ai­da­ta töö­ta­jaid ot­si­da,“ üt­leb Mar­ju Män­nik­saar.

Mõ­le­mas uues rüh­mas on kaks õpe­ta­jat ja üks õpe­ta­ja abi, sa­mu­ti on mõ­nes se­ni­ses rüh­mas, mõ­nes rüh­mas on ka­su­tu­sel ka ühe õpe­ta­ja ja ka­he as­sis­ten­di süs­teem: „Na­gu üt­le­sin, ei ma näe põh­just muu­ta se­da, mis on häs­ti. Ma ei leia, et ko­gu las­teaed peab töö­ta­ma ühe süs­tee­mi jär­gi, kui rüh­mas on kaks õpe­ta­jat ja üks abi ning tiim vä­ga häs­ti töö­tab. As­sis­ten­di­süs­tee­mi on tin­gi­nud õpe­ta­ja­te puu­dus, kuid meil õn­nes­tus uu­tes­se rüh­ma­des­se õpe­ta­jaid ise­gi liht­sa­mi­ni lei­da kui as­sis­ten­te.“

Suur mu­re­koht on di­rek­to­ri sõ­nul lo­go­pee­di puu­du­mi­ne.

„Las­teaias peab lo­go­peed kind­las­ti ole­ma, see en­ne­tab hil­jem vä­ga pal­ju prob­lee­me koo­lis. Kui kee­gi teab soo­vi­ta­da, and­ke pa­lun tea­da,“ lau­sub Mar­ju Män­nik­saar.