Aru­kü­la koo­li en­di­sed õpi­la­sed mee­nu­ta­vad

Aruküla koolis oli 22. aprillil endiste õpilaste ja õpetajate kokkutulek. Kont­sert-ak­tu­sel „160 aas­tat koo­li­ha­ri­dust Aru­kü­las“ mee­nu­ta­sid vi­list­la­sed oma koo­liaas­taid Aru­kü­las.

AND­RES TA­RAND – en­di­ne pea­mi­nis­ter
En­di­ne geog­raaf, po­lii­tik ja pea­mi­nis­ter And­res Ta­rand, kes lõ­pe­tas Aru­kü­la koo­li 1954. aas­tal, rää­kis, et elas 1949. aas­tal, kui käis märt­si­küü­di­ta­mi­ne, Tal­lin­nas Gon­sio­ri tä­na­val ja kõr­val­kor­te­rist käi­di kü­si­mas nen­de pe­re koh­ta.

„Ema tai­pas, et asi lõh­nab hal­vas­ti ja tõi meid õe­ga Tõ­hel­gi kül­la va­nae­ma juur­de,“ mee­nu­tas And­res Ta­rand.

Ta ju­tus­tas, et ema oli tööst il­ma jää­nud, õn­neks jä­rel­küü­di­ta­mist ei toi­mu­nud ja nad võe­ti õe­ga sep­temb­ris Aru­kü­la koo­li vas­tu mi­da­gi kü­si­ma­ta ja uu­ri­ma­ta. Ka õpe­ta­jad, kui­gi ilm­selt tead­sid, et te­gu on küü­di­ta­mi­se eest pa­ge­nu­te­ga, ei tei­nud sel­lest väl­ja, kee­gi pole­vat las­te­le öel­nud üh­te­gi pa­ha sõ­na ega äh­var­da­nud neid väl­ja an­da.

1949. aas­ta al­gu­ses, jaa­nua­ris-veeb­rua­ris, oli And­res Ta­rand põ­de­nud kõr­va­põ­le­tik­ku ega saa­nud koo­lis käia. Sel­le tõt­tu olid ma­te­maa­ti­ka teks­tü­le­san­ded te­ma „nõrk koht“ ning kol­man­da klas­si ko­dus­te üle­san­ne­te la­hen­da­mi­sel tu­li ka­su­ta­da ema abi. Õpe­ta­ja Mart Pär­di­le pole­vat la­hen­du­sed meel­di­nud, kuid noor­mees vaid­les tal­le vas­tu, talle oli ema suurem autoriteet: „Aga Pärt sai vi­ha­seks, et sel­li­ne väi­ke nolk muud­kui vaid­leb ja ta üt­les: „Ah, jää vait, sul on so­ku aru!“ See so­ku aru on mul iga­ves­ti mee­les ja tal oli või­b-ol­la õi­gus.“

Koo­li­ma­ja asus siis Aru­kü­la mõi­sas. And­res Ta­rand ütles, et ma­ja ot­sauk­sest si­se­ne­des oli ko­he söök­la, kus teh­ti tee­vett, või­leib pi­di igaü­hel en­dal ole­ma ko­dust kaa­sa võe­tud.

Koo­li kõi­ge suu­rem puu­dus oli te­ma mee­lest see, et seal oli ai­nult üks, ka­he puu va­he­le tõm­ma­tud võrk­pal­li­võrk.

„Min­gil moel har­ju­ta­da sai­me,“ lau­sus And­res Ta­rand ja li­sas, siis oli kül­lalt laialt le­vi­nud, et poi­sid sõit­sid jalg­ra­tas­te­ga naa­ber­kü­la­des­se seal­se­te võist­kon­dade­ga män­gi­ma.

Kui ta hak­kas koo­li lõ­pe­ta­ma, oli nen­de võist­kon­nas üks pikk poiss, üle­jää­nud viis olid „nub­lud“, kes ei jõud­nud üle võr­gu lüüa. Tä­nu ühe­le va­rem koo­li lõ­pe­ta­nud noor­me­he­le ja os­kus­li­ku­le plat­si­män­gu­le õn­nes­tus või­ta Har­ju ra­joo­ni võist­lu­sed. Män­gi­ti ka korv­pal­li, kor­vi­lauad te­gi ko­ha­lik puu­töös­tus, aga korv­pall ei saa­nud pois­te seas nii po­pu­laar­seks kui võrk­pall. En­di­ses rah­va­ma­jas oli ping-pon­gi laud, pärast tunde käidi seal mängimas.

Aruküla koolis harrastati Andres Tarandi sõnul ka malet: „Ise­gi Jü­ri Rand­vii­ru­ga, kes õpe­tas tol ajal ka raa­dios ma­le­män­gu, te­gi­me si­mul­taa­ni, kus üks mees män­gib pal­ju­de­ga ja ta­va­li­selt või­dab pal­ju­sid. Kuid mi­nul õn­nes­tus Rand­vii­ru või­ta. Mu ni­na tõu­sis sel­lest õi­ge kõr­ge­le ja olin vä­ga rõõ­mus, Rand­viir ei ol­nud.“

KAD­RI VII­RA – en­di­ne koo­li­di­rek­tor
En­di­ne Pi­ka­ve­re ja Raa­si­ku koo­li di­rek­tor Kad­ri Vii­ra lõ­pe­tas 1966. aas­tal Aru­kü­la 8klas­si­li­se koo­li 5. len­nu. Ka te­ma mee­nu­tas õpe­ta­ja Mart Pär­ti, kes oli ta esi­me­ne õpe­ta­ja: „Ju­ba ea­kas, mu­he, ae­da ja aia­töid ar­mas­tav mees, joo­nis­tas häs­ti. Kui pi­di­me ise­seis­vat tööd te­ge­ma, juh­tus va­hel, et ta jäi laua ta­ha tuk­ku­ma. See te­gi mei­le nal­ja, püüd­si­me klas­sist väl­ja hii­li­da, kui­gi ei õn­nes­tu­nud.“

Kad­ri Vii­ra järg­mi­ne klas­si­ju­ha­ta­ja oli Aru­kü­la le­gen­daar­ne kuns­tiõ­pe­ta­ja Hel­vi Vi­lip­pus, ke­da ta ni­me­tas õpe­ta­jaks suu­re al­gus­tä­he­ga.

„Kord kui oli­me Ne­li­jär­vel mat­ka­mas ja oli aeg lõu­na­ta­da, mär­kas õpe­ta­ja, et ühe õpi­la­sel ei ol­nud või­lei­ba kaa­sas. Ta te­gi kii­re ot­su­se – tä­na sel­gi­ta­me väl­ja pa­ri­ma või­lei­va. Igaüks pi­di and­ma amp­su, tüd­ruk, kel­lel söö­gi­poo­list kaa­sas ei ol­nud, pi­di üt­le­ma, kel­lel on kõi­ge pa­rem või­leib. Kõik olid nõus kaa­sa te­ge­ma,“ mee­nu­tas Kad­ri Vii­ra ning kin­ni­tas, et tä­nu õpe­ta­ja Vi­lip­pu­se­le jät­kas ta kesk­koo­li­õ­pin­guid kuns­tik­las­sis.

Pa­ra­ja an­nu­se spor­di­pi­si­kuid süs­ti­s Aru­kü­la koo­li õpi­las­te­le ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja Eri­ka Nõm­mik.

„Us­ku­ma­tu, aga va­na koo­li­ma­ja väi­ke­ses saa­lis sai aja pea­le joos­ta. Ühest klas­sist alus­ta­si­me, siis lä­bi saa­li ja see­jä­rel lä­bi­si­me järg­mi­se klas­si. Sa­mas saa­lis hüp­pa­si­me kõr­gust, män­gi­si­me korv­pal­li, te­gi­me hoo­ta kau­gus­hü­pet,“ kõneles Kadri Viira.

Ta ju­tus­tas, et koo­lis toi­mu­sid ka olüm­pia­män­gud ava­mi­se, klas­si­de sis­se­mar­si, olüm­pia­tu­le süü­ta­mi­se ja ava­kõ­ne­ga. Pä­rast spor­di­võist­lu­si ja­ga­ti dip­lo­meid ja oli olüm­pia­män­gu­de pi­du­lik lõ­pe­ta­mi­ne.

Koo­lis oli man­do­lii­nior­kes­ter ning muu­si­kaõ­pe­ta­ja End­la Koit­la viis koo­li mu­di­las­koo­ri kõi­gi ae­ga­de vih­ma­se­ma lau­lu­peo­rong­käi­gu­ga lau­lu­kaa­re al­la laul­ma.

Kad­ri Vii­ra rää­kis veel, kui­das poi­sid ühel lu­me­roh­kel tal­vel tei­se kor­ru­se ak­na ava­sid ja hak­ka­sid ak­nast al­la lu­me­han­ge hüp­pa­ma. Jõu­ti te­ha mi­tu rin­gi en­ne, kui õpe­ta­ja sel­le­le lõ­pu te­gi. Ta mee­nu­tas ka koo­liaas­ta lõ­pe­ta­mi­sel toi­mu­nud eks­kur­sioo­ne, ku­hu sõi­de­ti veoau­to pre­sen­di­ga kae­tud kas­tis, Vet­las toi­mu­nud kol­me­päe­va­seid telk­laag­reid koos Har­ju­maa teis­te koo­li­de­ga, kar­ne­va­le, tant­su­kur­su­seid, kus Tal­lin­nast tul­nud tant­suõ­pe­ta­ja õpe­tas li­saks klas­si­ka­lis­te­le tant­su­de­le ka šei­ki, ning leh­ma­lau­ta toi­mu­nud õp­pe­käi­ku, mis ühe lap­se jaoks lõp­pes kuk­ku­mi­se­ga virt­sa­ren­ni. Ning kui ka­de­dad ol­di, kui üks klas­siõ­de tu­li koo­li pas­tap­liiat­si­ga – sel ajal kir­ju­ta­ti koo­lis veel puust su­le­pea­ga, mil­le ot­sa käis sulg ja se­da kas­te­ti laua peal ol­nud tin­di­pot­ti.

AN­GE­LA SAKS – ing­li­se kee­le õpe­ta­ja
Aru­kü­la põ­hi­koo­li ing­li­se kee­le õpe­ta­ja An­ge­la Saks alus­tas koo­li­teed Aru­kü­la 8klas­si­li­ses koo­lis 1974. aas­tal va­nas koo­li­ma­jas ehk Aru­kü­la mõi­sas ning lõ­pe­tas 1982. aas­tal ju­ba uues ehk prae­gu­ses koo­li­ma­jas.

Ka­hek­sa koo­liaas­ta jook­sul oli tal 7 klas­si­ju­ha­ta­jat, nen­de hul­gas ka ing­li­se kee­le õpe­ta­ja ja rah­va­tant­su­juht Mee­ta Hein­la.

„Kas kee­gi on ku­na­gi kok­ku lu­ge­nud, kui pal­ju ini­me­si te­ma käe all ja ju­hen­da­mi­sel on tant­si­nud?“ kü­sis An­ge­la Saks ja ar­vas, et ilm­selt on tamtsinud poo­led Aru­kü­la ela­ni­kud. Ta mär­kis, peaae­gu ala­ti pää­se­sid Mee­ta Hein­la tant­su­rüh­mad suu­re­le tant­su­peo­le.

Kui An­ge­la Saks käis kol­man­das klas­sis, tu­li koo­li uus muu­si­kaõ­pe­ta­ja – noor, ener­gi­li­ne, pi­si­ke­ne, kau­nis, pi­ka­juuk­se­li­ne Maia-Re­ta Sild­nik (nüüd Tram­pärk), kes sa hüüd­ni­meks Lu­mi­val­gu­ke: „Kõi­gi­le ta meel­dis, kõik te­da ar­mas­ta­sid. Suu­re­mad poi­sid püüd­sid te­ma­ga iga­su­gu­seid trik­ke te­ha, aga õpe­ta­ja Maia-Re­ta oli vää­ri­li­ne nei­le vas­tu as­tu­ma, nii et te­ma kar­mi kätt ja sõ­na said mõ­ned­ki tun­da.“

An­ge­la Saks mee­nu­tas samuti Aru­kü­la koo­li le­gen­daar­set ja ar­mas­ta­tud õpe­ta­jat Hel­vi Vi­lip­pust, kes ju­hen­das ka kuns­ti­rin­ge. Neid oli koo­lis seit­se – ala­tes 2. klas­sist kõi­gis klas­si­des, kuns­ti­rin­gis käi­sid koo­li peaae­gu kõik õpi­la­sed. Kui 1974.-1975. aas­tal ha­ka­ti Ees­ti koo­li­des üle mi­ne­ma ai­ne­ka­bi­net­ti­de süs­tee­mi­le, oli Aru­kü­las kuns­tik­lass tei­ne ai­ne­ka­bi­net, mis loo­di: „See asus koo­li­ma­jast väl­jas, en­di­ses in­ter­naa­di­ma­jas. Še­fid te­gid sin­na mööb­li, mä­le­tan, et üks sein oli kap­pe täis. Kui­gi tol ajal pol­nud mi­da­gi saa­da, siis kuns­ti­rin­gis te­gid Aru­kü­la koo­li õpi­la­sed kõi­ke – li­nool­lõi­get, kunst­lil­li, eh­te­kar­pe, na­hast vöö­sid, klaa­sist ja ti­nast vit­raaži, sa­vi­tööd, rää­ki­ma­ta port­ree­dest ja na­tüür­mor­ti­dest pliiat­si­ga, õli­maa­list, ak­va­rel­list ja väi­ke­se­na ka guaš­ši­dest. Kül­lap tead­sid Aru­kü­la kõik lap­sed, et po­le si­nist vär­vi, vaid on ult­ra­ma­riin, na­gu õpe­tas õpe­ta­ja Vi­lip­pus.“

Koo­lis tu­li sel ajal te­ha aia­töö­päe­vi, su­ve jook­sul igal lap­sel 4 päe­va, kor­ra­ga kolm tun­di. Ta­va­li­selt ro­hi­ti ja kõb­la­ti koo­li­ma­ja üm­ber kõn­ni­teid, kuid koo­liaias olid ka mait­se­tai­me­de ja juur­vil­ja­peen­rad. Aia­töö­päe­vad ei läi­nud ühis­kond­li­kult ka­su­li­ku töö ehk ÜKT tun­di­de­na ar­ve­le, neid tu­li te­ha veel pea­le sel­le – kor­ja­ta ra­vim­tai­mi, ko­gu­da va­na­pa­be­rit, klas­se ko­ris­ta­da. Lap­se­va­ne­mad pi­did Aru­kü­la koo­lis tal­gu­te kor­ras puid lõhkuma ja rii­ta la­du­ma, te­ge­ma ka väik­se­maid re­mon­di­töid, sest koo­lil töö­meest ei ol­nud.

Ka An­ge­la Saks mä­le­tas, kui­das koo­li vä­ga väi­ke­ses saa­lis hü­pa­ti ke­ha­li­se kas­va­tu­se tun­di­de ajal kõr­gust ja üle kit­se, teh­ti mat­ti­del ti­re­leid. Pä­rast tun­di du­ši all pes­ta ei saa­nud, va­nas koo­li­ma­jas pol­nud vee­vär­ki, ve­si too­di kae­vust, uk­se juu­res olid ti­la­ga top­si­kud, nen­de all ple­kist äm­ber.

Ta mee­nu­tas ka, et esi­me­sel koo­liaas­tal pi­di koo­lis söö­mi­seks ko­dust või­leib kaa­sas ole­ma, kuid 1975. aas­tal ha­ka­ti pak­ku­ma soo­ja lõu­nat. Ta ar­vas, et toit teh­ti val­mis mõ­nes söök­las ja sealt too­di koo­li.

1978. aas­ta 1. sep­temb­ril, kui An­ge­la Saks läks 5. klas­si, al­gas koo­li­päev rong­käi­gu­ga va­na koo­li­ma­ja õuelt uude koo­li­ma­j-ja. Sel­lest pea­le töö­tab Aru­kü­la kool oma prae­gu­ses ma­jas.