Aru­kü­la koo­li en­di­sed õpi­la­sed mee­nu­ta­vad

206
Aruküla kooli vilistlane ANDRES TARAND (paremal) andis kooli praegusele direktorile AVO MÖLSILE üle oma lapsepõlvest kõneleva raamatu „Lahingumaastik“.

Aruküla koolis oli 22. aprillil endiste õpilaste ja õpetajate kokkutulek. Kont­sert-ak­tu­sel „160 aas­tat koo­li­ha­ri­dust Aru­kü­las“ mee­nu­ta­sid vi­list­la­sed oma koo­liaas­taid Aru­kü­las.

AND­RES TA­RAND – en­di­ne pea­mi­nis­ter
En­di­ne geog­raaf, po­lii­tik ja pea­mi­nis­ter And­res Ta­rand, kes lõ­pe­tas Aru­kü­la koo­li 1954. aas­tal, rää­kis, et elas 1949. aas­tal, kui käis märt­si­küü­di­ta­mi­ne, Tal­lin­nas Gon­sio­ri tä­na­val ja kõr­val­kor­te­rist käi­di kü­si­mas nen­de pe­re koh­ta.

„Ema tai­pas, et asi lõh­nab hal­vas­ti ja tõi meid õe­ga Tõ­hel­gi kül­la va­nae­ma juur­de,“ mee­nu­tas And­res Ta­rand.

Ta ju­tus­tas, et ema oli tööst il­ma jää­nud, õn­neks jä­rel­küü­di­ta­mist ei toi­mu­nud ja nad võe­ti õe­ga sep­temb­ris Aru­kü­la koo­li vas­tu mi­da­gi kü­si­ma­ta ja uu­ri­ma­ta. Ka õpe­ta­jad, kui­gi ilm­selt tead­sid, et te­gu on küü­di­ta­mi­se eest pa­ge­nu­te­ga, ei tei­nud sel­lest väl­ja, kee­gi pole­vat las­te­le öel­nud üh­te­gi pa­ha sõ­na ega äh­var­da­nud neid väl­ja an­da.

1949. aas­ta al­gu­ses, jaa­nua­ris-veeb­rua­ris, oli And­res Ta­rand põ­de­nud kõr­va­põ­le­tik­ku ega saa­nud koo­lis käia. Sel­le tõt­tu olid ma­te­maa­ti­ka teks­tü­le­san­ded te­ma „nõrk koht“ ning kol­man­da klas­si ko­dus­te üle­san­ne­te la­hen­da­mi­sel tu­li ka­su­ta­da ema abi. Õpe­ta­ja Mart Pär­di­le pole­vat la­hen­du­sed meel­di­nud, kuid noor­mees vaid­les tal­le vas­tu, talle oli ema suurem autoriteet: „Aga Pärt sai vi­ha­seks, et sel­li­ne väi­ke nolk muud­kui vaid­leb ja ta üt­les: „Ah, jää vait, sul on so­ku aru!“ See so­ku aru on mul iga­ves­ti mee­les ja tal oli või­b-ol­la õi­gus.“

Koo­li­ma­ja asus siis Aru­kü­la mõi­sas. And­res Ta­rand ütles, et ma­ja ot­sauk­sest si­se­ne­des oli ko­he söök­la, kus teh­ti tee­vett, või­leib pi­di igaü­hel en­dal ole­ma ko­dust kaa­sa võe­tud.

Koo­li kõi­ge suu­rem puu­dus oli te­ma mee­lest see, et seal oli ai­nult üks, ka­he puu va­he­le tõm­ma­tud võrk­pal­li­võrk.

„Min­gil moel har­ju­ta­da sai­me,“ lau­sus And­res Ta­rand ja li­sas, siis oli kül­lalt laialt le­vi­nud, et poi­sid sõit­sid jalg­ra­tas­te­ga naa­ber­kü­la­des­se seal­se­te võist­kon­dade­ga män­gi­ma.

Kui ta hak­kas koo­li lõ­pe­ta­ma, oli nen­de võist­kon­nas üks pikk poiss, üle­jää­nud viis olid „nub­lud“, kes ei jõud­nud üle võr­gu lüüa. Tä­nu ühe­le va­rem koo­li lõ­pe­ta­nud noor­me­he­le ja os­kus­li­ku­le plat­si­män­gu­le õn­nes­tus või­ta Har­ju ra­joo­ni võist­lu­sed. Män­gi­ti ka korv­pal­li, kor­vi­lauad te­gi ko­ha­lik puu­töös­tus, aga korv­pall ei saa­nud pois­te seas nii po­pu­laar­seks kui võrk­pall. En­di­ses rah­va­ma­jas oli ping-pon­gi laud, pärast tunde käidi seal mängimas.

Aruküla koolis harrastati Andres Tarandi sõnul ka malet: „Ise­gi Jü­ri Rand­vii­ru­ga, kes õpe­tas tol ajal ka raa­dios ma­le­män­gu, te­gi­me si­mul­taa­ni, kus üks mees män­gib pal­ju­de­ga ja ta­va­li­selt või­dab pal­ju­sid. Kuid mi­nul õn­nes­tus Rand­vii­ru või­ta. Mu ni­na tõu­sis sel­lest õi­ge kõr­ge­le ja olin vä­ga rõõ­mus, Rand­viir ei ol­nud.“

KADRI VIIRA.

KAD­RI VII­RA – en­di­ne koo­li­di­rek­tor
En­di­ne Pi­ka­ve­re ja Raa­si­ku koo­li di­rek­tor Kad­ri Vii­ra lõ­pe­tas 1966. aas­tal Aru­kü­la 8klas­si­li­se koo­li 5. len­nu. Ka te­ma mee­nu­tas õpe­ta­ja Mart Pär­ti, kes oli ta esi­me­ne õpe­ta­ja: „Ju­ba ea­kas, mu­he, ae­da ja aia­töid ar­mas­tav mees, joo­nis­tas häs­ti. Kui pi­di­me ise­seis­vat tööd te­ge­ma, juh­tus va­hel, et ta jäi laua ta­ha tuk­ku­ma. See te­gi mei­le nal­ja, püüd­si­me klas­sist väl­ja hii­li­da, kui­gi ei õn­nes­tu­nud.“

Kad­ri Vii­ra järg­mi­ne klas­si­ju­ha­ta­ja oli Aru­kü­la le­gen­daar­ne kuns­tiõ­pe­ta­ja Hel­vi Vi­lip­pus, ke­da ta ni­me­tas õpe­ta­jaks suu­re al­gus­tä­he­ga.

„Kord kui oli­me Ne­li­jär­vel mat­ka­mas ja oli aeg lõu­na­ta­da, mär­kas õpe­ta­ja, et ühe õpi­la­sel ei ol­nud või­lei­ba kaa­sas. Ta te­gi kii­re ot­su­se – tä­na sel­gi­ta­me väl­ja pa­ri­ma või­lei­va. Igaüks pi­di and­ma amp­su, tüd­ruk, kel­lel söö­gi­poo­list kaa­sas ei ol­nud, pi­di üt­le­ma, kel­lel on kõi­ge pa­rem või­leib. Kõik olid nõus kaa­sa te­ge­ma,“ mee­nu­tas Kad­ri Vii­ra ning kin­ni­tas, et tä­nu õpe­ta­ja Vi­lip­pu­se­le jät­kas ta kesk­koo­li­õ­pin­guid kuns­tik­las­sis.

Pa­ra­ja an­nu­se spor­di­pi­si­kuid süs­ti­s Aru­kü­la koo­li õpi­las­te­le ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja Eri­ka Nõm­mik.

„Us­ku­ma­tu, aga va­na koo­li­ma­ja väi­ke­ses saa­lis sai aja pea­le joos­ta. Ühest klas­sist alus­ta­si­me, siis lä­bi saa­li ja see­jä­rel lä­bi­si­me järg­mi­se klas­si. Sa­mas saa­lis hüp­pa­si­me kõr­gust, män­gi­si­me korv­pal­li, te­gi­me hoo­ta kau­gus­hü­pet,“ kõneles Kadri Viira.

Ta ju­tus­tas, et koo­lis toi­mu­sid ka olüm­pia­män­gud ava­mi­se, klas­si­de sis­se­mar­si, olüm­pia­tu­le süü­ta­mi­se ja ava­kõ­ne­ga. Pä­rast spor­di­võist­lu­si ja­ga­ti dip­lo­meid ja oli olüm­pia­män­gu­de pi­du­lik lõ­pe­ta­mi­ne.

Koo­lis oli man­do­lii­nior­kes­ter ning muu­si­kaõ­pe­ta­ja End­la Koit­la viis koo­li mu­di­las­koo­ri kõi­gi ae­ga­de vih­ma­se­ma lau­lu­peo­rong­käi­gu­ga lau­lu­kaa­re al­la laul­ma.

Kad­ri Vii­ra rää­kis veel, kui­das poi­sid ühel lu­me­roh­kel tal­vel tei­se kor­ru­se ak­na ava­sid ja hak­ka­sid ak­nast al­la lu­me­han­ge hüp­pa­ma. Jõu­ti te­ha mi­tu rin­gi en­ne, kui õpe­ta­ja sel­le­le lõ­pu te­gi. Ta mee­nu­tas ka koo­liaas­ta lõ­pe­ta­mi­sel toi­mu­nud eks­kur­sioo­ne, ku­hu sõi­de­ti veoau­to pre­sen­di­ga kae­tud kas­tis, Vet­las toi­mu­nud kol­me­päe­va­seid telk­laag­reid koos Har­ju­maa teis­te koo­li­de­ga, kar­ne­va­le, tant­su­kur­su­seid, kus Tal­lin­nast tul­nud tant­suõ­pe­ta­ja õpe­tas li­saks klas­si­ka­lis­te­le tant­su­de­le ka šei­ki, ning leh­ma­lau­ta toi­mu­nud õp­pe­käi­ku, mis ühe lap­se jaoks lõp­pes kuk­ku­mi­se­ga virt­sa­ren­ni. Ning kui ka­de­dad ol­di, kui üks klas­siõ­de tu­li koo­li pas­tap­liiat­si­ga – sel ajal kir­ju­ta­ti koo­lis veel puust su­le­pea­ga, mil­le ot­sa käis sulg ja se­da kas­te­ti laua peal ol­nud tin­di­pot­ti.

ANGELA SAKS.

AN­GE­LA SAKS – ing­li­se kee­le õpe­ta­ja
Aru­kü­la põ­hi­koo­li ing­li­se kee­le õpe­ta­ja An­ge­la Saks alus­tas koo­li­teed Aru­kü­la 8klas­si­li­ses koo­lis 1974. aas­tal va­nas koo­li­ma­jas ehk Aru­kü­la mõi­sas ning lõ­pe­tas 1982. aas­tal ju­ba uues ehk prae­gu­ses koo­li­ma­jas.

Ka­hek­sa koo­liaas­ta jook­sul oli tal 7 klas­si­ju­ha­ta­jat, nen­de hul­gas ka ing­li­se kee­le õpe­ta­ja ja rah­va­tant­su­juht Mee­ta Hein­la.

„Kas kee­gi on ku­na­gi kok­ku lu­ge­nud, kui pal­ju ini­me­si te­ma käe all ja ju­hen­da­mi­sel on tant­si­nud?“ kü­sis An­ge­la Saks ja ar­vas, et ilm­selt on tamtsinud poo­led Aru­kü­la ela­ni­kud. Ta mär­kis, peaae­gu ala­ti pää­se­sid Mee­ta Hein­la tant­su­rüh­mad suu­re­le tant­su­peo­le.

Kui An­ge­la Saks käis kol­man­das klas­sis, tu­li koo­li uus muu­si­kaõ­pe­ta­ja – noor, ener­gi­li­ne, pi­si­ke­ne, kau­nis, pi­ka­juuk­se­li­ne Maia-Re­ta Sild­nik (nüüd Tram­pärk), kes sa hüüd­ni­meks Lu­mi­val­gu­ke: „Kõi­gi­le ta meel­dis, kõik te­da ar­mas­ta­sid. Suu­re­mad poi­sid püüd­sid te­ma­ga iga­su­gu­seid trik­ke te­ha, aga õpe­ta­ja Maia-Re­ta oli vää­ri­li­ne nei­le vas­tu as­tu­ma, nii et te­ma kar­mi kätt ja sõ­na said mõ­ned­ki tun­da.“

An­ge­la Saks mee­nu­tas samuti Aru­kü­la koo­li le­gen­daar­set ja ar­mas­ta­tud õpe­ta­jat Hel­vi Vi­lip­pust, kes ju­hen­das ka kuns­ti­rin­ge. Neid oli koo­lis seit­se – ala­tes 2. klas­sist kõi­gis klas­si­des, kuns­ti­rin­gis käi­sid koo­li peaae­gu kõik õpi­la­sed. Kui 1974.-1975. aas­tal ha­ka­ti Ees­ti koo­li­des üle mi­ne­ma ai­ne­ka­bi­net­ti­de süs­tee­mi­le, oli Aru­kü­las kuns­tik­lass tei­ne ai­ne­ka­bi­net, mis loo­di: „See asus koo­li­ma­jast väl­jas, en­di­ses in­ter­naa­di­ma­jas. Še­fid te­gid sin­na mööb­li, mä­le­tan, et üks sein oli kap­pe täis. Kui­gi tol ajal pol­nud mi­da­gi saa­da, siis kuns­ti­rin­gis te­gid Aru­kü­la koo­li õpi­la­sed kõi­ke – li­nool­lõi­get, kunst­lil­li, eh­te­kar­pe, na­hast vöö­sid, klaa­sist ja ti­nast vit­raaži, sa­vi­tööd, rää­ki­ma­ta port­ree­dest ja na­tüür­mor­ti­dest pliiat­si­ga, õli­maa­list, ak­va­rel­list ja väi­ke­se­na ka guaš­ši­dest. Kül­lap tead­sid Aru­kü­la kõik lap­sed, et po­le si­nist vär­vi, vaid on ult­ra­ma­riin, na­gu õpe­tas õpe­ta­ja Vi­lip­pus.“

Koo­lis tu­li sel ajal te­ha aia­töö­päe­vi, su­ve jook­sul igal lap­sel 4 päe­va, kor­ra­ga kolm tun­di. Ta­va­li­selt ro­hi­ti ja kõb­la­ti koo­li­ma­ja üm­ber kõn­ni­teid, kuid koo­liaias olid ka mait­se­tai­me­de ja juur­vil­ja­peen­rad. Aia­töö­päe­vad ei läi­nud ühis­kond­li­kult ka­su­li­ku töö ehk ÜKT tun­di­de­na ar­ve­le, neid tu­li te­ha veel pea­le sel­le – kor­ja­ta ra­vim­tai­mi, ko­gu­da va­na­pa­be­rit, klas­se ko­ris­ta­da. Lap­se­va­ne­mad pi­did Aru­kü­la koo­lis tal­gu­te kor­ras puid lõhkuma ja rii­ta la­du­ma, te­ge­ma ka väik­se­maid re­mon­di­töid, sest koo­lil töö­meest ei ol­nud.

Ka An­ge­la Saks mä­le­tas, kui­das koo­li vä­ga väi­ke­ses saa­lis hü­pa­ti ke­ha­li­se kas­va­tu­se tun­di­de ajal kõr­gust ja üle kit­se, teh­ti mat­ti­del ti­re­leid. Pä­rast tun­di du­ši all pes­ta ei saa­nud, va­nas koo­li­ma­jas pol­nud vee­vär­ki, ve­si too­di kae­vust, uk­se juu­res olid ti­la­ga top­si­kud, nen­de all ple­kist äm­ber.

Ta mee­nu­tas ka, et esi­me­sel koo­liaas­tal pi­di koo­lis söö­mi­seks ko­dust või­leib kaa­sas ole­ma, kuid 1975. aas­tal ha­ka­ti pak­ku­ma soo­ja lõu­nat. Ta ar­vas, et toit teh­ti val­mis mõ­nes söök­las ja sealt too­di koo­li.

1978. aas­ta 1. sep­temb­ril, kui An­ge­la Saks läks 5. klas­si, al­gas koo­li­päev rong­käi­gu­ga va­na koo­li­ma­ja õuelt uude koo­li­ma­j-ja. Sel­lest pea­le töö­tab Aru­kü­la kool oma prae­gu­ses ma­jas.

Eelmine artikkelKehra noormeestele ja Aruküla/Pärnu tütarlastele Eesti meistrivõistluste teine koht
Järgmine artikkelKas Keh­ras­se võiks ra­ja­da kal­mis­tu?