Loksa päästekomando sai 20aastaseks

2589

Loksa komando alustas tööd 1. aprillil 1992.

Möödunud teisipäeval, 3. aprillil tähistati Loksa päästekomandos 20 tegutsemisaasta täitumist. Põhja päästekeskuse direktor Priit Laos andis neljale staažikamale mehele tänukirjad. Alates 1992. aastast on komandos töötanud Aleksandr Gavrilenko, Raul Kaskla, Velmo Piibeleht ja Valeri Karamkov. Päris esimestest päevadest alustanuid enam tööl pole, juunist 1992 asus ametisse Aleksandr Gavrilenko.

Päästekomando hakkas töötama uhiuues majas, mille ehitas Loksa laevatehas. Nõukogude ajal oli tehasel kohustus pidada üleval oma tuletõrjemeeskonda. Kui Eesti Vabariik taasloodi, siis see nõue kadus. Tehase enda tuletõrjeüksus uude majja kolida ei jõudnudki.

Riiklik komando loodi tehase tuletõrjujate baasil, üle võeti ka tuletõrjemasin ZIL 131. Komandot asus juhtima Nikolai Ignatenko. Vahetusi oli 4, igas 3 tuletõrjujat ja dispetšer. Tulekahju korral helistati otse komandosse, dispetšeritena töötasid naised: Saima Tilk, Tamara Heina, Rita Zahharova ja Svetlana Ignatenko.

1999. aastast on komando pealik Mait Kröönström. Tema tuli komandosse aasta pärast asutamist, 1. aprillist 1993, töötas tuletõrjujana, hiljem meeskonna vanemana. Pealik kiidab, et komando töötajaskond on stabiilne, viimane uus tulija liitus 9 aastat tagasi. Paarikümne aasta jooksul on komandos töötanud kokku 50 meest.

„Kui võrrelda teiste komandodega, on see number meil üks väiksemaid. Kui on ära mindud, siis mõjuva põhjusega. Rekordkoosseis oli 2005. aastal – 41. Kiiu komando sulgemise järel jagati siis mehed Loksa ja Kehra komandode vahel. Praegu on töökohti 22, mehi 19. Töötab 4 vahetust, korraga 5 meest,“ räägib Mait Kröönström.

Dispetšereid enam pole, alates 1997. aastast tulevad teated Põhja häirekeskuse kaudu.

Pealik tõdeb, et mida aasta edasi, seda karmimaks on muutunud päästjatele esitatavad nõuded. Pidevalt kontrollitakse meeste teadmisi, toimuvad füüsilised katsed. Kui väljakutset ei ole, tegeldakse teadmiste täiendamise ja füüsilise treeninguga. Komandohoones on oma jõusaal, teadmiste kontrolliks mitmesugused testid.

Saapaid oli vähem kui mehi
Meeskonna vanem Raul Kaskla töötab komandos juulist 1992: „Tookord eraldi päästekooli polnud, nagu nüüd on Väike-Maarjas. Staažikamad mehed õpetasid nooremaid, kui sain ise vanemaks, koolitasin samuti teisi. Õpperaamatud olid esialgu venekeelsed, hiljem jagati eestikeelseid materjale, mida oli paljundatud. 2000. aastal tuli trükist esimene tõsiseltvõetav eestikeelne päästjate ABC.“

Ta meenutab, kuidas varustus oli algusaegadel palju kehvem, vaheriided olid nõukogude armee omad, nööpidel viisnurgad. Kasutati kirsasaapaid, kustutusriided olid presendi ja kummi segu. Hüdraulilisi seadmeid, millega autosid lahti lõigatakse, siis ei olnud, kasutati kangi.

„Nüüd on igal mehel oma saapad ja tööriided, ka maskid. Algusaastatel tulid hommikul tööle ja vaatasid, missugused saapad said.“

1990ndate aastate teises pooles jõudis komandosse esimene välismaine tuletõrjeauto, kasutatud Volvo, mis praegu kuulub Kolga vabatahtlikele pritsimeestele. 2000ndate aastate lõpus anti komandole uhiuus päästemasin Scania. Päästeautona on kasutusel ka 1992. aastal valminud ZIL 131, millel on tugev vints. Paakauto Volvo mahutab 10 tonni vett.

Raul Kaskla: „Varem oli palju kulupõlenguid, vahel kustutasid päevas mitut aiamajakest. Siis ei olnud kulupõletamine veel seadusega keelatud. Viimasel ajal oleme teinud palju ennetustööd, käinud lasteaedades, koolid on külastanud komandot. Ilmselt see ja ka kulu põletamise keeld on mõjunud, selliseid põlenguid on harva.“

Küsimusele, mis hoiab mehi päästjaameti juures, vastab ta, et ju on koos selline seltskond, kellele see tegevus meeldib, ning ka asjaolu, et kõrvalt saab teha teist tööd: „Komandos oled ühe ööpäeva vahis ja kolm vaba. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, ainult selle palgaga peret üleval ei pea.“


Loksa päästedepoo.

CO2 remondiraha jäi saamata
Mullu augustis avaldasime Sõnumitooja esiküljel uudisloo, kuidas vabariigi valitsus on otsustanud Jaapani ettevõtetele müüdud saastekvootide rahaga teha korda ka mitme päästekomando depoohooned.

Kehra komandole lubati 150 000 eurot, soojustustööd käivad.

Loksa komandomaja fassaadi ja katuse soojustuseks pidi antama 35 000 eurot, töödega loodeti alustada lähinädalatel ja aasta lõpuks pidid need olema tehtud.

Mait Kröönström nendib nüüd, et Loksale lubatud summa suunati mujale. Soojustustöödeks oli tarvis Loksa linnavalitsuselt projekteerimistingimusi, neid ei saadud. Et tähtajad on karmid, ei olnud võimalik kauem oodata, Loksa jäeti remonditavate hoonete nimekirjast välja.

Depoo kuulub Loksa linna bilanssi, komando on seal olnud tasuta rendil. Mitteametlik versioon on, et Loksa linn esitas päästeametile pakkumise osta maja 200 000 euro eest. Alustati läbirääkimisi, pääste­amet maja ära ostnud ei ole.

Reaalselt on Loksa linn komandohoonesse panustanud ühe välisukse, teise jaoks andis aastaid tagasi raha Loksa vald, räägivad komandomehed.