Aru­kü­la hu­via­la­kes­ku­se en­di­ne di­rek­tor MAL­LE JAA­KO: „Pää­su­lind on ol­nud mi­nu elu­töö.“

MAL­LE JAA­KO, 31. au­gus­til oli teie vii­ma­ne töö­päev Aru­kü­la hu­via­la­kes­ku­se Pää­su­lind di­rek­to­ri­na. Kas tun­ne­te si­si­mas ka kah­ju­tun­net? 
„Koo­list lah­ku­mi­ne ei ole mul­le veel pä­ri­selt ko­ha­le jõud­nud. On ol­nud vä­ga kii­re, val­mis­ta­sin uut õp­peaas­tat et­te, sest uus di­rek­tor En­no Lep­nurm alus­tas al­les sep­temb­rist. Ta te­gi et­te­pa­ne­ku, et osa­lek­sin ka ak­tus­tel. Mul on sel­le üle hea meel, sain nii-öel­da di­ri­gen­di­ke­pi pi­du­li­kult üle an­da. Te­ge­li­kult lä­heb ilm­selt veel ae­ga, mil­lal siit pä­ri­selt lah­kun, tut­vus­tan uue­le ju­hi­le veel koo­li­ga seo­tud toi­min­guid ja do­ku­men­te. Sep­temb­ri jook­sul tu­leb koos­ta­da järg­mi­se aas­ta ee­lar­vep­ro­jekt. Ot­sus­ta­ja on nüüd ju­ba uus di­rek­tor, aga loo­mu­li­kult an­nan nõu.

Mi­nu jaoks on Pää­su­lind ol­nud elu­töö. Mul­le meel­dib suht­le­mi­ne, töö on ol­nud va­hel­dus­ri­kas ja väl­ja­kut­seid esi­tav – Pää­su­lin­nu koo­lis on ol­nud mo­to te­ha kõi­ke või­ma­li­kult häs­ti, aga ka na­tu­ke teist­moo­di ja li­saks väl­ja­ku­ju­ne­nud tra­dit­sioo­ni­de­le mi­da­gi uut väl­ja mõel­da.

Mui­du­gi, nii-öel­da võõ­ru­tus­nä­hud või­vad veel tul­la, aga nüüd hak­kan Pää­su­lin­nu ma­jas kont­ser­ti­del ja eten­dus­tel käi­mist täie­ga nau­ti­ma. Se­ni vaa­ta­sin ik­ka ega ku­sa­gil ole kar­din pai­gast ära või kla­ve­ri­pe­daal kriuk­su.“

Kas lah­ku­mi­sot­sus tu­li ker­gelt? 
„Töö­ta­sin pä­ris mi­tu aas­tat ju­ba pen­sio­nil ol­les, sest taht­mist ja jõu­du oli. Aga tead­sin, et üks­kord tu­leb kõr­va­le as­tu­da, se­da on va­ja te­ha kas või koo­li aren­gu­le mõel­des. Kui tu­lid kee­ru­li­sed ko­roo­na-aas­tad, kus ini­mes­te­va­he­li­ne suht­le­mi­ne oli häi­ri­tud, oleks uuel ju­hil ol­nud kee­ru­li­sem alus­ta­da. See­tõt­tu ot­sus­ta­sin, et krii­sio­lu­kor­ras kõr­va­le ei jää. Ke­va­del lõp­pes taas esi­me­ne nor­maal­ne koo­liaas­ta. Tund­sin, et enam ei ole jak­su ve­da­da kõi­ke pä­ris nii, na­gu ta­hak­sin. See­tõt­tu võt­sin õp­peaas­ta lõ­pus vas­tu ot­su­se an­da tea­te­pulk noo­re­ma­te­le üle.”

Ole­te Aru­kü­las kaua ela­nud, kuid te­ge­li­kult ei ole te sealt pä­rit? 
„Sün­di­sin ja kas­va­sin Vil­jan­dis. Kesk­koo­lis käi­sin üs­na le­gen­daar­ses Carl Ro­bert Ja­kob­so­ni ni­me­li­ses koo­lis, mis oli  Ees­tis tol ajal ai­nu­laad­ne kesk­kool, sest sin­na tu­lid kok­ku 8. klas­si lõ­pe­ta­nud Vil­jan­dist ja lä­hiümb­ru­sest ning olid vaid kesk­koo­lik­las­sid, na­gu on prae­gu rii­gi­güm­naa­siu­mi­des.

Nal­ja­kas küll, aga lõ­pe­ta­sin ma­te­maa­ti­ka-füü­si­ka erik­las­si. Nii liht­salt sat­tus, kuid olen vä­ga tä­nu­lik, sest na­gu öel­dak­se, on ma­te­maa­ti­ka ja muu­si­ka oma­va­hel seo­tud ning ma­te­maa­ti­ka aren­dab häs­ti mõt­le­mis­või­met. Meil oli to­re ja kok­ku­hoi­dev klass, käi­me prae­gu­gi sa­ge­li koos.

Vil­jan­di las­te­muu­si­ka­koo­lis lõ­pe­ta­sin kla­ve­ri eria­la. Mu isa oli puu­töö­mees, aga män­gis akor­dio­nit ja man­do­lii­ni, oli ise õp­pi­nud. Te­ma isa, mi­nu va­nai­sa, ole­vat ol­nud kü­la pil­li­mees ja män­gi­nud mi­tut pil­li.

Muu­si­ka­koo­lis olin kesk­mi­ne õpi­la­ne, kõi­ge vä­hem meel­di­sid mul­le esi­ne­mi­sed. See­pä­rast mõis­tan las­te esi­ne­mis­pin­get ja hir­mu. Mui­du­gi tu­leb end kok­ku võt­ta, aga ole­me Pää­su­lin­nus püüd­nud ka ek­sa­mi­te ja esi­ne­mis­te ajal luua või­ma­li­kult sõb­ra­li­ku ja pin­ge­va­ba õhk­kon­na. Mä­le­tan, et an­samb­li koos­sei­sus esi­ne­mi­ne so­bis mul­le roh­kem, koos on ju ik­ka jul­gem. Ka Pää­su­lin­nus ole­me püüd­nud an­samb­li­män­gu iga­ti soo­dus­ta­da, koos­mäng an­nab esi­ne­mi­sel roh­kem ene­se­kind­lust ja toe­tab.“

Muu­si­kat te siis­ki eda­si õp­pi­ma ei läi­nud? 
„Ei. Pä­rast kesk­koo­li läk­sin Tar­tu Üli­koo­li psüh­ho­loo­giat õp­pi­ma. Seal käi­sin ka ühes vo­kaa­lan­samb­lis laul­mas. Üli­koo­lis tut­vu­sin oma tu­le­va­se abi­kaa­sa Jü­ri­ga, kes õp­pis sa­mu­ti psüh­ho­loo­giat. Abiel­lu­si­me, mi­nu vii­ma­se kur­su­se ajal, 1977. aas­tal sün­dis esi­me­ne poeg Pee­ter. Üli­koo­li lõ­pe­ta­sin nel­ja­kuu­se lap­se kõr­valt.

Üü­ri­si­me El­vas kor­te­rit, kui mees sai Tal­lin­nas­se töö­ko­ha, hak­ka­si­me siia­kan­ti ela­mist ot­si­ma. Nä­gi­me aja­le­he­kuu­lu­tust, et Aru­kü­las on müü­gil üks va­nem ma­ja. Me ei tund­nud siin ke­da­gi, aga see koht meel­dis mei­le ko­he, kui vaa­ta­ma tu­li­me. Mee­nu­tas El­vat – olid sa­ma­moo­di män­nid, väi­ke­sed to­re­dad ühe­pe­ree­la­mud, suu­red ki­vid – tun­dus sõb­ra­lik ja loo­dus­lä­he­da­ne koht.

Ko­li­si­me Aru­kül­la 1979. aas­tal. Sa­mal aas­tal sün­dis tei­ne poeg Ala­ri ja 1981 kol­mas poeg Mar­gus. Al­gu­ses olin liht­salt las­te­ga ko­dus, siin pol­nud veel las­teae­da. Kui lap­sed olid ju­ba suu­re­mad, olin ühes töög­ru­pis Tal­lin­na Pe­da­goo­gi­li­ses Ins­ti­tuu­dis, kus töö­tas ka abi­kaa­sa.“

Muu­si­ka­koo­li Aru­kü­las sel­lel ajal veel pol­nud. Kui­das juh­tus, et oli­te üks sel­le asu­ta­ja­test?  
„1982. aas­tal kut­su­ti mind laul­ma Aru­kü­la ker­ge­muu­si­ka­koo­ri Spunk, kus lau­lan siia­ni. Koor oli loo­dud aas­ta va­rem, ju­hen­das Maia-Re­ta Tram­pärk. Koo­ri kau­du hak­ka­sid tek­ki­ma uued tut­ta­vad, su­lan­du­sin pa­re­mi­ni ko­ha­lik­ku el­lu.

Kui tu­li taa­si­se­seis­vu­mi­se ja laul­va re­vo­lut­sioo­ni aeg, moo­dus­ta­si­me koo­ri­kaas­las­te­ga Rah­va­rin­de tu­gig­ru­pi. Oli­me noo­red ja teo­tah­te­li­sed ning oli suur soov mi­da­gi ära te­ha. Me ei näi­nud en­das küll po­lii­ti­list po­tent­siaa­li, kuid ar­va­si­me, et oleks suu­re­pä­ra­ne, kui saa­me Aru­kül­la luua hu­vi­koo­li. Meist mit­me­te lap­sed, ka mi­nu va­nem poeg, käi­sid Keh­ra muu­si­ka­koo­lis ja sin­na sõit­mi­ne oli pä­ris kee­ru­kas.

Kui hu­vi­koo­li asu­ko­ha­na pa­ku­ti väl­ja Aru­kü­la mõi­sa, kuul­sin al­les esi­mest kor­da, et Aru­kü­las on mõis. Au­tot meil tol ajal pol­nud, lii­ku­mi­ne käis ron­gi või bus­si­ga Tal­lin­na poo­le, mõi­sa juur­de ei ol­nud ma üld­se sat­tu­nud.

Va­nas ja vää­ri­kas mõi­sa­ma­jas oli pi­kalt te­gut­se­nud Aru­kü­la kool, siis oli see tüh­jaks jää­nud, kuu­lus kol­hoo­si­le, kes mõi­sa re­no­vee­ris. Kol­hoos oli nõus lu­ba­ma muu­si­ka­koo­li mõi­sa esi­me­se­le kor­ru­se­le. Pää­se­si­me sin­na tei­sel õp­peaas­tal, kui ruu­mid said re­mon­di­tud. Esi­me­sel aas­tal toi­mu­sid tun­nis eri ko­ha­des, ka õpe­ta­ja­te ko­du­des.

Meil oli kol­me­ne init­sia­tiiv­grupp: Maia-Re­ta, mi­na ja Mai­re Poom. Maia-Re­ta sai di­rek­to­riks, Mai­re õp­pea­la­ju­ha­ta­jaks. Mi­na olin esi­me­sel aas­tal koo­lis väi­ke­se koor­mu­se­ga tööl, te­ge­le­sin õpi­las­rüh­ma­de komp­lek­tee­ri­mi­se­ga. Tei­se õp­peaas­ta al­gu­ses sai mi­nust õp­pea­la­ju­ha­ta­ja.

Esi­mes­tel aas­ta­tel ei ol­nud meil klas­si­süs­tee­mi, õp­pe­kor­ral­dus oli va­bam, õpi­ti pil­li­män­gu ja pal­ju oli kuns­ti­rin­ge. Noo­red käi­sid siin koos suu­re vai­mus­tu­se­ga. Ühe­na meie esi­mes­test õpe­ta­ja­test alus­ta­nud Ju­han Trump ni­me­tas too­nast koo­li las­te rah­va­ma­jaks. Pää­su­lin­nu kool oli­gi na­gu üks suur noor­te­kes­kus, kus käi­di koo­li­vä­list ae­ga veet­mas.“

1995. aas­tal sai teist Pää­su­lin­nu di­rek­tor. 
„Kui mi­tu meie ma­ja töö­ta­jat, ee­sot­sas Maia-Re­ta Tram­pär­ki­ga, hak­ka­sid hu­vi­tu­ma wal­dorf-pe­da­goo­gi­kast, tek­kis neil mõ­te luua siia ka wal­dorf­kool. 1992 ava­ti Pää­su­lin­nu raa­mes wal­dorf­koo­li esi­me­ne klass ja siis jäi hu­vi­koo­li osa roh­kem mi­nu ve­da­da. Sa­mast sü­gi­sest sai Pää­su­lin­nu kool Raa­si­ku val­la hõl­ma al­la. Kui 1995. aas­tal võe­ti vas­tu hu­vi­koo­li- ja era­koo­li­sea­du­sed, moo­dus­ta­ti eral­di Aru­kü­la hu­via­la­kes­kus Pää­su­lind ja Aru­kü­la va­ba wal­dorf­kool. See toi­mus 1. ap­ril­lil 1995, sest mil­le­gi­pä­rast üri­ta­ti sel­lel aas­tal kat­se­li­selt alus­ta­da ee­lar­ve­aas­tat 1. ap­ril­list.

Kon­kurs­si siis ei kor­ral­da­tud. Val­la­va­lit­sus te­gi as­ja­de loo­gi­li­se jät­ku­na mul­le et­te­pa­ne­ku ha­ka­ta Pää­su­lin­du juh­ti­ma. Siis olid täh­ta­ja­li­sed töö­le­pin­gud, nii et vä­he­malt ühe di­rek­to­ri­kon­kur­si olen ma hil­jem küll lä­bi­nud.

Mõ­ne­võr­ra olen osa­le­nud  ka val­la­po­lii­ti­kas, olin vo­li­ko­gu ka­hes koos­sei­sus. See an­dis ko­ge­mu­si, ene­se­kind­lust ja tead­mi­si, mi­da oli ka koo­li juh­ti­mi­seks va­ja.

2001. aas­tal ava­si­me Pää­su­lin­nu fi­liaa­li Raa­si­kul.“

Kui­gi te ei ole oma õpi­tud eria­lal ehk psüh­ho­loo­gi­na töö­ta­nud, on muu­si­ka­koo­lis, kus on koos pal­ju isik­su­si, tul­nud ju­hil vist siis­ki ol­la ka psüh­ho­loog? 
„Ar­van küll, et õpi­tud eria­la tu­li ka­suks, sa­mu­ti hu­vi ini­me­se ja inim­loo­mu­se vas­tu. Pää­su­lin­nus on li­gi 25 töö­ta­jat, kõik vä­ga eri­ne­vad ini­me­sed, kuid igaü­helt on mi­da­gi õp­pi­da.

Mi­nu kesk­koo­liaeg­ne klas­si­ju­ha­ta­ja soo­vi­tas, et en­ne kui rea­gee­rid, loe küm­ne­ni. See on mul­le kül­ge jää­nud – konf­lik­ti­de­le ei ole va­ja rea­gee­ri­da esi­me­se emot­sioo­ni pealt, see võib prob­lee­mi või­men­da­da. Mõ­ni­kord on as­ja­del kom­beks ise la­he­ne­da, mõ­ni­kord leia­vad ini­me­sed, kel­lel on tek­ki­nud aru­saa­ma­tu­sed, oma­va­hel la­hen­du­se. Mi­na olen konf­lik­te la­hen­da­nud lä­bi­rää­ki­mis­te ja paind­li­ku suh­tu­mi­se­ga. Ning huu­mor ai­tab pä­ris pal­ju.

Se­da ma küll ei mä­le­ta, et olek­sin ku­na­gi töö­kaas­las­te pea­le häält tõst­nud. Oma pin­geid ei ole va­ja teis­te, eri­ti veel töö­kaas­las­te peal väl­ja ela­da.“

Üt­le­si­te, et koolis peab ka nal­ja saa­ma. Mee­nu­ta­ge mõnd hu­moo­ri­kat sei­ka Pää­su­lin­nus ol­dud aas­ta­test. 
„Ju­han Trump pa­ni mõ­ned vah­vad lood kir­ja koo­li 25. sün­ni­päe­vaks väl­jaan­tud raa­ma­tus­se. Näi­teks puhk­pil­liõ­pe­ta­ja Joel Ots kir­jel­das, kui­das kord tu­li üks õpi­la­ne pä­rast su­ve­va­heae­ga koo­li pil­li­kohv­ri­ga, mil­les oli suur auk. Kui õpe­ta­ja kü­sis, mis juh­tus, vas­tas poiss, et pa­ni pil­li su­veks kuu­ri ja rott nä­ris kohv­ris­se au­gu sis­se. Ühe väi­ke­se poi­si mo­ti­vee­ri­mi­seks pak­kus puhk­pil­liõ­pe­ta­ja, et va­li­gu män­gi­mi­seks üks lu­gu, mis tal­le en­da­le meel­dib. Järg­mi­ses tun­nis üt­les poiss, et ta­hab õp­pi­da lu­gu „Kui me­ri oleks õlu”.

Mi­nu en­da ta­gant­jä­re­le nal­ja­kas, kuid too­kord eh­ma­tav ja piin­lik lu­gu oli, kui hak­ka­si­me koo­li tei­se­le len­nu­le saa­lis tun­nis­tu­si and­ma. Olin pan­nud val­mis ne­li tun­nis­tust ja kii­tus­kir­jad. Kui olin kaks tun­nis­tust lõpetajatele kätte and­nud, nä­gin, et al­les on veel ai­nult üks. And­sin sel­le kol­man­da­le lõ­pe­ta­ja­le ja pi­din siis ak­tu­sel kõi­gi ees õpilasele tun­nis­ta­ma, et ei suu­da te­ma tun­nis­tust lei­da. Akor­dio­nis­ti­de esi­ne­mi­se ajal tor­ma­sin õpe­ta­ja­te tup­pa, kui­gi olin kin­del, et seal se­da ol­la ei saa. Siis plah­va­tas, et äk­ki li­bi­ses eel­mi­se tun­nis­tu­se va­he­le. Tu­li­gi väl­ja, et ka­du­nud tun­nis­tus oli tei­se lõ­pe­ta­ja tun­nis­tu­se va­hel kii­tus­kir­ja ta­ga. Ala­tes 2007. aas­tast on Pää­su­lin­nus tööl õp­pea­la­ju­ha­ta­ja Mai­re Nag­la, kes on tun­nis­tus­te and­mi­sel ise ala­ti kõik hoo­le­ga val­mis pannud. Meil on te­ma­ga ol­nud vä­ga hea koos­töö ja üks­tei­se­mõist­mi­ne.“

Ole­te ol­nud üle 30 aas­ta ühe koo­li juh­ti­mi­se juu­res, tõst­nud esi­le oma õpe­ta­jaid ja õpi­la­si, sa­mas jää­nud ise ala­ti vä­ga ta­ga­si­hoid­li­kuks, po­le ku­na­gi ol­nud vä­ga esip­laa­nil.  
„Ilm­selt on see nii na­tu­ke tead­li­kult, sest mul­le ei meel­di eri­ti esip­laa­nil ol­la. Olen võt­nud mo­toks, et hu­vi­koo­li ju­hi üle­san­ne on luua koo­lis või­ma­li­kult head tin­gi­mu­sed  õpe­ta­ja­te­le, õpi­las­te­le ja kõi­gi­le teis­te­le. Sel­leks ei pea ise esip­laa­nil ole­ma. Kui as­jad toi­mi­vad ja lä­he­vad häs­ti, tun­nen vä­ga suurt rõõ­mu ja ra­hu­lo­lu, see in­nus­tab ja mo­ti­vee­rib mind. Mui­du­gi on igaü­hel hea­meel, kui te­ma te­gu­sid mär­ga­tak­se ja tun­nus­ta­tak­se, kuid see po­le mi­nu jaoks tões­ti es­ma­ne.“

Mil­le üle möö­du­nud aas­ta­küm­ne­te­le ta­ga­si vaa­da­tes tun­ne­te kõi­ge roh­kem rõõ­mu?  
„Meil on ol­nud vä­ga to­re ja pü­siv õpe­ta­jas­kond, tub­lid õpi­la­sed ja toe­ta­vad lap­se­va­ne­mad. Olen õn­ne­lik sel­le üle, et Pää­su­lin­nu koo­lil on häs­ti läi­nud ja kool are­neb. Olen pi­da­nud olu­li­seks, et kool käiks aja­ga kaa­sas. Sel­leks hak­ka­si­me pak­ku­ma las­te­le või­ma­lust osa­le­da klas­si­ka­li­se õp­pe kõr­val ka pil­li­rin­gi­de ja bän­di­de te­ge­vu­ses. Nii ole­me saa­nud kaa­sa­ta  ka neid noo­ri, kes ei soo­vi muu­si­ka­koo­li õp­pe­ka­va jär­gi õp­pi­da.

Kui jul­ged soo­vi­da ja plaa­ne te­ha, tu­leb mõ­ni­kord ka kan­na­tust va­ru­da. Näi­teks unis­ta­si­me Aru­kü­las aas­taid uuest saa­lik­la­ve­rist. Mõ­ne aas­ta eest, kui rii­gilt tu­li hu­vi­ha­ri­du­se li­sa­ra­ha, sai­me lõ­puks uue kla­ve­ri. Nüüd on ka Raa­si­ku fi­liaa­li uut kla­ve­rit va­ja.

Isik­li­kus plaa­nis olen vä­ga õn­ne­lik, et sat­tu­sin ela­ma Aru­kül­la. Olen end siin tund­nud häs­ti ja ko­du­selt, saa­nud teos­ta­da, leid­nud to­re­dad sõb­rad ja kaas­la­sed. Ma ar­van, et mul on häs­ti läi­nud.“

Mil­lal te vii­ma­ti kla­ve­rit män­gi­si­te? 
„Mõn­da koo­ri­par­tiid olen en­da­le et­te män­gi­nud ning las­te­las­te­le las­te­lau­le. Kui ko­dus oli veel kla­ver, siis mõ­ni­kord na­tu­ke män­gi­sin ka pä­ris kla­ve­ri­pa­la­sid, aga nüüd um­bes paar­küm­mend aas­tat ei ole se­da tei­nud. Oma kla­ve­ri and­sin ühe­le tut­ta­va­le pe­re­le, kel­le lap­sed käi­sid meie muu­si­ka­koo­lis. Mul ei jää­nud siis pil­li män­gi­mi­seks ae­ga ega ol­nud ka taht­mist. Nüüd olen ha­ka­nud mõt­le­ma, et miks mit­te ha­ka­ta uues­ti kla­ve­ri­män­gu har­ju­ta­ma.“